Tehtud.

Neljapäeva öösel veerand kaksteist jõudsime Veikoga häälega Iklast Tartusse. Pärast seda, kui olen jalgsi läbi Eesti kõndinud, on vähemalt hetkel Eestis elada veidi teine tunne. Sama imelik tunne on sõita transpordivahenditega - kilomeetrid muudkui lendavad ja oledki iseenesest kohal, kasvõi Eesti teises otsas. Kui olime oma 175 km ära matkanud, siis leidsime ühiselt, et selle maa eest sebe poolt küsitav 10,8 eurot bussipileti raha ei tundugi äkki enam nii suure summana - jalgsi selle ma läbimine võtab veidi rohkem energiat ja aega kui 2,5 tundi.

Matka jooksul tundus vajaminevaid asju aina vähem olevat ning kotid muutusid aina kergemaks ja kergemaks. Viimastel päevadel oli minu 40 liitrine seljakott pooltühi ning ei tundunudki, et midagi seljas oleks olnud. Kilomeetripostid tundusid ka ise vastu tulevat. Nagu Veiko ühel 30-kilomeetrisel etapil märkis, siis "Siiani ei ole meil veel ükski matkatee kilomeeter käimata jäänud", millele mina vastasin, et "Jah, ega need kilomeetrid ennast ise ära ei kõnni jah".

Puistaks siia kohe matkal kinnitust saanud tarkusi: kõige olulisem on head jalanõud, võimalikult kerge kott ning hea kaaslane. Minul oli see kõik olemas (jalanõud vahetasime välja 76. kilomeetril) ning just siis, kui ka jalanõud korralikud olid, polnud matkatee füüsiliselt ega vaimselt läbimine üldse raske. Pigem tekkis selline meeldiv rutiin, mida me kutsusime "Tee, mis sa teed, aga oma 20 km päevas pead ikka ise ära käima". Enne 76. kilomeetrit kehvade jalanõude ja raskema kotiga (Veiko puhul siis) kõndides oli aga meeleolu veidi teine. Seega siis ärge alahinnake selliseid tegureid ja ärge ülehinnake ennast. Või noh, arvatavasti ja üsna kindlasti oleks me ka raskemate kottide ja halbade saabastega lõppu kõndinud, aga mälestus sellest oleks veidi teistsugune olnud. Ei tasu enda elu ise raskeks teha.

Põhjalikum postitus soovituste ja muljete ja tarkuseteradega on teel.