neljapäev, 18. juuli 2013

Kokkuvõtlikult

...aga mitte lühidalt

21. juuni - 11. juuli 2013. aastal läbisime me Veikoga jalgsi RMK 370 kilomeetrise matkatee. Kokku olime me teel kolm nädalat, kuna vahepeal olid meil sunnitud pausid, mil tähistasime minu sünnipäeva, seejärel käisin ma korraks Tallinnas töökoosolekul ja lõpus veetsime ka mõned päevad 12 kilomeetrit enne lõppu asuvas Lemme rannas, kuna meil oli aega üle ja rand ilus. Alguses olid meil mõlemal halvad saapad, kuid kui uued saime, siis alates 76. kilomeerist oli elu ilus. Ei hakka pikemat sissejuhatust tegema, nautige matka kokkuvõtet ja muljeid!


Matka lemmikud:
  • Toit - tatrapuder ja šokolaadikreemiga pannkoogid
  • Koht - Mukri raba
  • Päev -  8. päev Loosalu - Tillniidu
  • Hommik - sel matkal olid hommikud? Ma vist magasin.
  • Õhtu - 8. päev udustel Raplamaa teedel
  • Lõunasöök - Mukri raba vaatetorn ja Kurgja
  • Õhtusöök - Saeveski onn
  • Kilomeetripost - 20 km enne lõppu 
  • Üllatus - pikad sirged olid tegelikult väga ägedad
  • Fraas - "Tee, mis sa teed ja lebota, palju tahad, aga oma 20 kilti päevas peab ikka ise ära käima." + "Siiani pole meil veel ükski kilomeeter sellel rajal käimata jäänud ja ega vist ei jää ka".
  • Varustuseese - RAADIO !!!
  • Kohatud matkajad - Roman ja Sten
  • Ööbimiskoht - Kopra tare
  • Telkimisplats - Nõmmeveski, Rae järv, Pertlimetsa


Matka statistika
  • Kilomeetrid - 370 + veel mõned
  • Päevad - 16 kõndimispäeva, kokku 21 päeva
  • Pikim päev - Tillniidu - Kellissaare 34 km (30 km ametlikult + 4 km ringi koos Eidapere seiklustega)
  • Lühim päev - Kellissaare - Saeveski, 11 km (oligi planeeritud puhkepäevaks Saeveski metsaonni)
  • Keskmine läbitud kilometraaž päevas - 23,1 km
  • Tarbitud plaastrid - 55 tk
  • Tarbitud jalateip - 1 rull
  • Tarbitud valuvaigistid - 0
  • Koerad, kes meie suunas ja ümber jooksid - 3
  • Tatrapudru õhtusöök - 9
  • Primuse gaasi kulu - 450 gr
  • Nähtud parmud - 10000000000000000000000006
  • Omavahelised arusaamatused - 2
  • Külastatud poed - 5
  • Kohvikutes söödud toidukorrad - 6 (ehk siis iga kord kui võimalus avanes)
  • Raadiokuulamistunnid - palju
  • Tühjendatud sääsetõrjevahendid - 5
  • Kohatud matkateed läbivad jalgsimatkajad - 6
  • Otsad andnud telefonid - 1
  • Rajalt eksimised - 3 (kokku ajakadu umbes 1 tund)
  • Majas/onnis magatud ööd - 4
  • Planeeritud ajal ärkamised - 2
  • Sissemagamised - 14



Tegurid


Ilm
Kolme nädala jooksul sadas vihma kolm korda (iga kord kuskil tund aega), üks kord neist öösel. Päeval oli sooja üle 20 kraadi ja puhus õrn tuuleke. Ehk siis oli meil matkal ideaalne suveilm. Paremat ilma ei olekski enam võimalik saada olnud.

Toit
Menüüs olid meil hommikusöögiks kiirpuder, kohv ja tee, lõunaks juustusai (kui oli) või energiabatoonid ning õhtusöögiks tatrapuder konservi või viineritega ning pakinuudlid, millest viimased vooderdasid Veiko koti põhja ning olid meie tagavarad hädaolukorraks. Toidu puhul proovisime lähtuda põhimõtetest, et see kaaluks võimalikult vähe, oleks lihtne valmistada ja maitsev. Ning kuna Veiko oskab ülihead tatraputru teha, oli asi otsustatud. Ja ei, tõesti ei visanud igaõhtune tatrapudru söömine üle. Poeskäikudele järgnenud päevadel sõime ka rohkem toorsalatit ja muid luksusi. Puhkepäeval tegime pannkooke.

Aeg

Minu arvutus matka läbimiseks kuluvate päevade arvu jaoks oli lihtne - 20 kilomeetrit päevas ja 370 km ehk siis 18-19 päeva puhast kõndimist, lisaks paar puhkepäeva. Kokku 21 päeva ehk kolm nädalat.

Tegelikkuses kõndisime me kokku 16 päeva (reaalsuses küll 17, kuid viimase päeva jagasime kaheks lihtsalt sellepärast, et rannas olla). See teeb 23,1 km päevas. Lisaks oli meil 2 puhkepäeva alguses, mis olid küll varasemalt ette planeeritud sünni- ja tööpäeva tõttu, kuid tol hetkel olid meil ka jalad halbade saabaste tõttu kehvas olukorras, niiet need puhkepäevad kulusid ära. Ehk siis võib kokku arvestada 18 päevaga. Heas sportlikus füüsilises vormis inimesele kerge koti ja heade jalanõudega ei tohiks eelmainitu mingi probleem olla, sest ega me mingi karmi graafiku alusel küll ei liikunud ja vahepeal alustasime kõndimist kell kuus õhtul. Natuke sõltus päevane kilometraaž ka teele jäävatest vaatamisväärsustest, poodidest, linnadest ja õhtuseks sihiks võetud ööbimiskohast. Proovisime ööbida võimalikult ägedates ja mugavates kohtades ning jõuda poodidesse ja muuseumitesse päevasel ajal.

Kokkuvõtlikult võin öelda, et matkatee on ideaaltingimustes läbitav 14 päevaga ehk siis kahe nädalaga. See teeks päevaseks kilometraažiks 26,4 km. Vähem kui 14 päevaga matkatee läbimine läheks juba liiga ekstreemseks, aga oleneb, kes mida sinna otsima läheb. 14 päevase variandi juures jääb teil veel ka aega loodust ja rada nautida.

Ise soovitaks aga võimalusel samuti 21 päeva ehk siis kolme nädalaga arvestada. Sel juhul saab teha piisavalt puhkepeatusi, on võimalik olla paindlik ning stress lõppujõudmise ees ei peksa igal hetkel kannaga näkku.

Tegelik rajaläbimise aeg jääbki arvatavasti kahe ja kolme nädala vahele, vähemalt nii palju, kui me enda ja teiste rajal kohatud kogemuste põhjal järeldada saame.



Varustus

Võtke võimalikult vähe asju kaasa, see mõjutab otseselt teie matka kvaliteeti. Iga asi kotis lisab gramme ning salakavalalt need kogenevad kilodeks, seega mõttetud asjad välja. Mis meil kaasas oli:
  • kerge (500 gr) suvine magamiskott
  • kerge (1,6 kg) telk
  • väike priimuse söögitegemiskomplekt koos 450 grammise gaasiga (jätkus kahele inimesele kolmeks nädalaks)
  • pealamp
  • lebomatt
  • minimaalselt riideid (3 t-särki, magamisriided, kaks paari pükse, vihmakindel jope, õhuke pikkade varukatega pluus matkamiseks ja parmukaitseks, soojem pusa, 3 paari sokke, pesu)
  • matkajalanõud ja plätud
  • väike märkmik ja pastakas
  • matkateekonna kaardid ja legend
  • riietekuivatusnöörid
  • nõudepesusvamm ja -vahend
  • 3 plastikkarpi, mida kasutasime toidu hoidmiseks ja sööginõudena
  • plastiktops joomiseks
  • lusikad
  • taskunuga
  • esmaabikomplekt (plaastrid, jalateip, valuvaigistid, desinfitseerija, nõel villide jaoks, kõhukinnisti, söetabletid, külmetuse ravimid)
  • sääsetõrjevahendid
  • pipragaas (enesekaitseks)
  • ujumisriided
  • väike käterätt
  • seep, väike šampoon (saab kasutada ka riiete pesemiseks), hambahari ja -pasta
  • wc paber
  • tikud
  • fotokas
  • ipod
  • raadio (jah, päris raadio antenniga)
  • telefon
  • toit
  • joogivesi
Iga looma jaoks oma kaitsevahend

Nimekiri tundub pikk, aga kui ühised asjad kahepeale ära jagada, siis minu kott kaalus tõesti ikka päris vähe.


Matkatee

Läbisime matkatee selle originaalsuunal ehk siis Oandust Iklasse. Kuigi vastupidises suunas matkatee läbimine on muutunud väga populaarseks, siis ma ei oska leida mitte ühtegi põhjust, miks matkateel vastassuunas kõndimine parem oleks. Kui me uuesti kõndida saaks, ei muudaks me Veikoga matkatee läbimise suunda mitte mingil juhul. Esiteks on matkatee tähistus suunal Oandust Iklasse oluliselt parem kui vastupidisel suunal, kuna rada algselt niipidi ju mõeldud oligi.



Lisaks sellele sobis mulle väga, et matka alguses läbisin looduslikumalt huvitavamaid piirkondi ning ka aeglasemalt läbitavamaid metsateid. Matka lõpus, kui üle kahe kolmandiku juba käidud oli, võisin ma neid parmurohkeid sirgeid ning igavaid ja lõputuid kruusateid käia küll - enam ei seisnenud matk mitte looduses ja selle imetlemises, vaid juba teekonnas. Olime matkamise ja looduses elamisega niivõrd harjunud, et sellest sai meie igapäev ja rutiin ning kui pikad ja igavad sirged kruusateed olid selle osa, siis täitsime päeva kas muusikakuulamise või jutustamisega. Või matkal juba juhtunu meenutamisega. Lisaks sellele on igavamaid rajalõike palju lihtsam läbida teadmisega, et iga sammuga kõnnid lõpule aina lähemale.

Viimastel päevadel ei olnudki enam nii oluline see, mis meie ümber, vaid muutused meie sees ning enesekindlust ja sammu kiirust lisav teadmine, et jah tõesti, me suudame selle tee lõpuni käia ja niivõrd vähe on veel jäänud. Samuti jäävad raja lõpuosasse Saeveski metsaonn, Kopra tare ja Aida Oksa telkimisplats - ehk siis kolm ööbimiskõlbulikku maja ja matka lõpupoole tegi võimalus majas ööbida ainult headmeelt.



Matkatee jagaksin enda jaoks sellisteks osadeks:
  • Altja-Aegviidu - ülikorraliku tähistusega looduslikult huvitav teekond suures osas mööda matkaradu.
  • Aegviidu-Paunküla - kena loodusega suures osas tsivilisatsioonist eemal asuv teekond legendaarse Erna Retke aladel.
  • Paunküla-Kabli - külateed ja pikad sirged, parmud ja kihulased. Mukri ja Loosalu raba on selle osa pärlid.
  • Kabli-Ikla - teekond mööda vana Pärnu-Ikla maanteed, merevaated, kohvikud ja poed.


Ettevalmistused

Lugesin siin enne teele asumist ühte matkatee läbinute blogi, kus kaasa võeti igasugust erinevat tehnikat ja selle laadijaid ning viidi raja peale toitu ja riideid ette valmis ja hakkasin ka korra ise mõtlema, et äkki peaks ka veidi suurejoonelisemalt planeerima seda matkatee läbimist. Lõpuks otsustasin siiski, et kui matkatee sel kujul läbi Eesti tehtud on, siis proovin seda läbida ka lootes vaid teele jäävatele poodidele ning (riiete) pesemisvõimalustele. Ainsaks suuremaks ettevalmistuseks oli kaartide eelnev hankimine RMK teabepunktist Tallinnast.

Ütlen kohe ette ära, et kuigi matkatee on märgistatud, siis kindlasti hankige endale RMK-st nii kaart kui ka legend, sest pärast Aegviidut läheb teil neid märgistuse puudumisel korduvalt vaja. Ilma kaardi ja legendita oleks olnud rada keeruline ja ebakindel läbida. Poodide kohta nii palju, et toidu koguseid tuli planeerida, kuna mõnes kohas läks uue poeni jõudmiseni 5-6 päeva. Samas, see ei ole liiga pikk aeg ning kuna me planeerisime ka toitu vastavalt, siis seda ei olnud liiga raske kaasas kanda. Kui rada uuesti läbima läheks, siis ei teeks midagi teistmoodi ja ostaks toitu endiselt teele jäävatest poodidest.


I ETAPP ALTJA - AEGVIIDU


Märksõnad: ideaalne matkatee tähistus, valdavalt erinevatel matka- ja metsaradadel kulgev teekond, halvad saapad, rasked kotid, villid, jaanilaupäev ja sünnipäev Paukjärve ääres, Järvi(=Ossi) järvede juures viibivad lärmakad seltskonnad.
Lemmikkohad: Altja kõrts (suurepärased toidud), Nõmmeveski telkimiskoht ja vaated Valgejõele, Viru raba "kaherealine" laudtee, Kõnnu suursoo, Paukjärv, Jussi järved.
Poed ja söögikohad: Altja kõrts, Võsu pood ja söögikohad (jääb rajalt 1 km kõrvale), Aegviidu pood

Mitteametlikult ja enne päris algust...



Kuigi matkatee algab ametlikult Oandult, siis alustasime, nagu ka kõik teised, kellest vähegi kuulnud oleme, Altjalt, kuna see on ikkagi merepiiril. Ma elan Tartus ning tahtsin Altjale minna ühistranspordiga. Kaardile peale vaadates tundus see üsna võimatu ülesandena ja Altja kuidagi ebaloogilises asukohas ühistranspordi jaoks. Õnneks asub ta aga üsna lähedal Rakverele ning niimoodi läbi Rakvere kahe bussiga sõites ongi võimalik jõuda Tartust Altjale 4 tunniga. Rakveres kasutasime aega ära ja ostsime poest veidi süüa kaasa - kuni Paukjärveni, kus pidime kokku saama sõpradega ja minu sünnipäeva tähistama. 

Altjale jõudis buss täpselt nii, et saime veel enne Altja kõrtsi kinnipanemist kõhu täis süüa. Ma olin ikka väga positiivselt üllatunud, sest toidud olid väga head ja ehedad, teenindus hea ja hinnad normaalsed. Maksta sai ka kaardiga. Pärast õhtusööki otsisime endale rannas sobiva koha, panime paar päeva tagasi jyskist ostetud 12-eurose telgi püsti ja olime. Ikka väga imelik tunne oli olla. Imelik oli lihtsalt rannas olla ja mitte millelegi mõelda, mitte midagi planeerida ja teada, et niimoodi see jääb järgmiseks 3 nädalaks. Mitte ühtegi sammu ei olnud veel astutud ja terve rada oli alles ees. Vaikselt tiksus peas mõte, et kas ma ikka suudan. Kas suudan kõndida iga päev, ega kuskilt midagi valutama ei hakka, kas saapad on normaalsed ja sobilikud selleks rännakuks, ega kott liiga raske pole, ega liiga vähe asju kaasas pole jne. Ma ei olnud just üliväga mures, kuivõrd kartsin, et midagi nendest kõrvalistest teguritest võib mu matka häirima hakata või ära rikkuda. Aga teadsin, et tuleb lihtsalt kõndima hakata ja siis tulevad ka vastused.



Esimese päeva hommikul ärkasime just nii hilja, et jõuda kella 12-ks Altja kõrtsi hommikust sööma. Toit oli väga hea ning meile pakkusid seltsi bussitäis säravvalgetesse kostüümidesse riietatud (vist) saksa turiste ja perekond jalgratastel. Esimese kahe kilomeetri jooksul Oandusse kõndides tundsin, et kott on liiga raske. Võib-olla võimendasid seda tunnet ka eelpool loetletud mured, kuid äkki tundusid eelseisvad 370 km ikka väga hirmutavatena. Sain aru, et ka Veiko kott on liiga raske, kuid eks mees ise teab, mis mees teeb. Pärast kahekilomeetrist proovikõndi Oandu RMK keskusesse saime me sealt täpseid esimeste matkaetappide kaarte ning Veiko tegi internetis kella viieni veel kooliasju. Kell viis õhtul oligi just paras aeg, et RMK matkateed ja oma selle päeva teekonda alustada. Nagu hiljem selgus, siis ega ka järgmised päevad esimesest ajaplaneeringu poolest just palju ei erinenud, püüdsime, mis me püüdsime. Aga aitab sissejuhatusest ja olemegi ametlikult matkatee alguspunktis.

1. Päev Oandu - Nõmmeveski 26 km


Kuna meil oligi sellel päeval liiga palju aega kõndimiseks, siis alguses tegime ikka korraliku fotosessiooni. Matkaraja algus seisnes RMK keskuse kõrvale paigutatud matkatee esimeses postis, tutvustavas infotahvlis ja pidulikus puidust väravas, mis viis esimesele matkarajale.


Esimesed 9 kilomeetrit Võsu lõkkekohani möödusid kiire tempoga mööda kena matkarada, kuna peatumine oli sääseparve tõttu võimatu. 5. kilomeetril toimus ka matka esimene vigastus, Veiko hakkas mingit taime sääskede peletamiseks haarama ja lõikas näppu. Kõndimise pealt otsisin kotist välja esmaabipaki ning viskasin selle Veikole. Veri jäi kinni küll.

Kui alguses mõtlesime võib-olla Võsu telkimisplatsil ööbida, siis kohale jõudes see plats meid väga ei motiveerinud oma telki lahti pakkima. Küll aga ootasime seal ära meist kaks tundi hiljem startinud ratturid, kes olid teada andnud, et kavatsevad 370 km matkatee läbida alla 21 tunni. Möödusid nad meist ülikiirelt, rattakostüümides ja ilma ühegi pakita. Sportlased nähtud, tegime otsuse, et läheme veel samal päeval edasi ning käime enne Võsul söömas ja kõnnime seejärel edasi Nõmmeveski poole.

Kui me pool kümme õhtul Nõmmeveski poole kõndima hakkasime, kohtusime ühe rõõmsa rattamatkajaga, kes oli matkale tulnud kolmeks päevaks ja kavatses selle ajaga terve raja läbida. Tema selgitused kõlasid umbes nii: "Ah mis siin ikka, vaatasin, et kolm päeva on vaba, lähen sõidan. Kuskilt poest leidsin 8 euro eest need pakiraamikotid, noh väiksed on küll ja vastu kandu käivad, aga siiski 8 euri. Magamiskoti andis mulle sõber, keda enne minekut juhuslikult kohtasin, toidu võtsin kaasa küll, aga kõik ei mahtunud ära, pähklipaki panin veel siia rattuririiete alla. Noh, mis seal ikka, see on ju Eestimaa, ega see Siber ei ole." Rattur sõitis meie kõrval mõned kilomeetrid ja me ajasime juttu, kuni sääsed teda liiga sööma hakkasid ja ta edasi sõitis.


Nõmmeveskile kõndisime mööda pimedaid metsa- ja külavaheteid. Kõige ägedam oli hetk, mil pöörasime metsast välja suurema kruusatee peale ning otse meie ees säras täies suuruses täiskuu. Nõmmeveskile jõudes avastasime eest väga ägeda telkimisplatsi ning needsamad jalgratturid, kes meiega koos Altjal hommikusööki sõid. Tuli välja, et ka nemad läbivad matkarada, nende eesmärk oli lõppu jõuda kümne päevaga. Lohutuseks meile saime infot, et ka neil on kotid liiga rasked ja plaan veidi asju varsti koju saata. Kell kaks öösel saime telki ja magama. Esimene päev oli läbi.

2. Päev Nõmmeveski - Paukjärve 26 km


Teise päeva hommikul tundus mulle kaugvaatluse teel, et lisaks esimsele päevale on läbi ka Veiko jalad. Ta samm oli aeglane, kergelt lonkav ja raske. Ma ei kommenteerinud. Ilm oli keskmisest palavam ning teekond läks mööda väga kenasid matkaradu ja külavaheteid. Meil selle ilu nautimiseks kahjuks väga energiat ei olnud, sest Veiko tegeles kõndimisega ning mina muretsesin selle pärast, et mis meie matkast saab ja et kas me jõuame niimoodi õigel ajal Alariga kohtuma, kes pidi 4-5 ajal tulema Viru raba lähedale, et sealt meiega koos matkateed jätkata. Kui me juba terve lõunase aja ponnistanud olime, jõudsime Mukri külasse, tegime väikese puhkepausi ning liikusime edasi kohutava sildini, mis ütles, et me oleme vaid 6 kilomeetrit kõndinud. Need olid arvatavasti ühed mu elu pikimad kuus kilomeetrit.



Aga mis seal ikka, kõndisime aga edasi ning mööda imekena matkarada jõudsime sama kena Kalmeoja lõkkekohani, kus puhkasime ning Veiko energiabatoonide puudumisel improviseeris ise endale oma energiabatooni ja sõi paki kiirnuudleid täiesti "toorelt" ära. 

Saime telefonikõne Alarilt, kes ütles, et liigub meie suunas. Alari kotis olid ka hommikul saadetud nimekirja alusel ostetud toidud, mille suunas ja nimel me edasi kõndisime. Viru raba serval kohtusimegi (meie jaoks) ülikiire sammuga liikuva Alariga. Otsustasime söömisega kannatada kuni Viru raba vaatetornini ning see vaade oli seda pingutust väärt. Viru raba vaatetornis võiks keegi suvel vabalt kohviku või klubi avada - rahavast liigub seal tõesti palju. Pärast tunniajast kosutavat lõunat ronisime tornist alla ja avastasime sildi "Tornis ja selle läheduses on piknikupidamine keelatud". Selge. Ega meil ei olnudki pinkik, täiesti korralik lõuna oli.




Energiat juurdesaanutena ületasime Tallinn-Narva maantee ning asusime teele Paukjärve äärde, kus pidi järgmine päev toimuma mu sünnipäev. Kujutlused eesootavast puhkepäevast andsid jõudu ning niimoodi pool maad läbi võsa kõndides tegime väikse puhkepeatuse lagendikul.



Peagi jõudsime kõigepealt Järvi järvedeni, kus olid kõikvõimalikud telkimiskohad hõivatud enamasti venekeelsete inimeste poolt ning muusika tümpsus üle kallaste. Andsime Järvi järvedele uue nime: Ossi järved ja liikusime ootusärevalt Paukjärve poole, lootes sealt mitte samasugust olukorda eest leida. Veiko kommenteeris Paukjärvele eelnevaid Kõnnu suursood ja Viru raba järgnevalt: "Ma nüüd piltide pealt näen küll, et ilusad on jah, aga kui ma seal olin, siis mul polnud küll aega enda ümber vaadata. Raske oli."


Kõnnu suursoo vaatetornis puhkasime Veikoga veidi jalga. Mõni kilomeeter veel ja olimegi kauaoodatud puhkekohas. Paukjärvel. Kuigi telkimiskoht oli üsna rahvast täis, leidsime kena eraldatud koha ja sedasime end sisse. Matka teine päev oli meie jaoks kindlasti raskeim päev.

3. päev Paukjärve - Aegviidu, 24 km

Pärast jaanilaupäevast puhkepäeva jätkasime teekonda Aegviidu suunas. Alustasime klassikaliselt kuskil kella 5-paiku õhtul ning lisaks Alarile liitus meiega selleks päevaks ka Nele. Niimoodi neljakesi oli päris tore kõndida. Veiko oli jalast heitnud kurja juure ehk siis "kaunaks kantud" kõrbesaapad ning botased mõjusid nii ta sammule kui ka tujule hästi. Võtsime selle etapi jooksul nii mõningaidki huvitavaid tõuse ja laskumisi ning ületasime piisavalt jõgesid ja kraavikesi.




Möödusime minu jaoks esimese etapi ilusaimast kohast: Jussi järvedest. Minu lemmikuks nendest on Linajärv. Aga tõesti, kui tahate kuskil päevast matka teha, siis jalutage ümber Jussi järvede, väga ilus!


Jussi järvede ümber olev matkarada oligi vist parim matkarada kui selline kogu teel. Vaateid ja loodust ja vaikust jagus igasse hetke. Samuti ka turnimist, tõuse ja laskumisi. Võsavahel kohtusime kahe taime-loomauurijaga, kes käisid metsas pilti tegemas ja kodus siis uurisid, mille fotole said.


Pärast Jussi järvede juurest lahkumist jõudsime üsna Aegviidu lähedale, kuid kuna ronge enam ei läinud, siis telkisime ja läksime järgmine päev rongile, kuna ma pidin käima "korra tööl", ehk siis oli mul juba varem kokku lepitud töö üldkoosolek, kust ma mingil juhul puududa ei võinud.




II ETAPP AEGVIIDU - PAUNKÜLA



Märksõnad: matkatee tähistus on mõnes kohas puudulik, uued ja head saapad, kergem kott
Lemmikkohad: Napu lõkkekoht, Valgehobusemäe torn, Kautla, Paunküla veehoidla matkaraja vaated järvele
Poed ja söögikohad: Aegviidu


4. Päev. Aegviidu - Kakerdaja raba 22 km

Päevaks Tallinnasse minemise üle me aga pigem rõõmustasime kui kurvastasime - saab osa tavaari koju maha jätta, koti kergemaks teha ning normaalsed jalanõud hankida, kuna mu toredad sõjaväesaapad tegid mulle matka viimased, eriti viimase päeva ikka üsna raskeks. Kuigi Tallinnasse jõudes olime me Veikoga mõlemad väsinud ja lonaksime kergelt villide tõttu, siis uskusime siiralt, et teame, milles on probleem ja et suudame selle lahendada.

Kuna meie kummagi saapad tõepoolest ei kannatanud kriitikat, siis tegime midagi radikaalset. Meie - kes me kumbki oleme päris palju matkamas käinud, aga siiamaani ei ole paarigi matkasaapaid endale ostnud - läksime matkaspordi poodi ja ostsime endale uued matkasaapad, lisades, et "karpi pole vaja, me läheme kohe kõndima". Ostsime saapad Ülemiste keskuse matkaspordi poest. Lõppkokkuvõttes jäime mõlemad uute saabastega väga rahule ja võime julgelt soovitada. Minu saapad ja Veiko saapad. Kõndisime oma matkasaabastega siis Ülemiste keskusest välja, otse rongi peale ja matkarajale. Lootes, et see oli nüüd tark tegu sissekandmata saabastega matkale minna.

Aegviidus rongilt maha tulles käisime läbi ka Aegviidu RMK keskusest ning jätkasime teekonda. Pool tundi pärast teekonna algust hakkas vihma sadama ja sadas kohe päris pikalt. Siiski jõudsime Valgehobusemäe vaatetornini, kuhu mina kaks korda otsa ronida sain - fotokat ikka maha jätta ei tasu ju.


Pärast Valgehobusemäe vaatetorni läbisime mingi võsalõigu, pildistasime hobuseid, lambaid ja iseennast, ületasime ilma purdeta jõe ning seejärel maantee ja olimegi teel Noku lõkkekoha poole.




Lootsime Noku lõkkekohas ööbida ja seejärel hommikul kell viis Kakerdaja raba ilu nautima minna, kuid (meie) kahjuks oli raba serval Noku lõkkekohas käimas suurem noortepidu ning jalg viis nagu iseenesest Noku lõkkekohast mööda, otse rappa. Kuigi lõkkekohal on täitsa uhke nimi, siis millegipärast mulle see lõkkekoht suuremat muljet ei jätnud, aga eks ootused olid ka piisavalt kõrgel. Kakerdaja rabasse jõudsime, täpselt nagu ka 2. päeval Kõnnu Suursoosse, päikeseloojangu ajaks. Oli ilus.



"Kas siin torn ka on?" uuris Veiko, mille peale mina ja Alari talle irooniliselt vastasime, et kas sa tead Eestis mõnda raba, milles ei oleks torni. Poole tunni pärast pidime tõdema, et nüüd oleme me kõik selle teadmise võrra rikkamad. Tõesti, Kakerdaja rabas ei ole vaatetorni. See-eest on aga kena rabajärv. Rabast välja jõudes oli käes öö ja meie jõud otsakorral, ehk siis "kukkusime jalalt" ja panime oma telgi uhkelt püsti RMK matkaraja 98. kilomeetri märgi juurde. Künka peale, keset sääski. Saapaid jalast võttes pidime tõdema, et vaatamata sellele, et nad olid see päev väga palju vett näinud, siis olid nad seest vaid niisked ning jalal polnud mitte ühtegi villi ega hõõrutud kohta. Siinkohal pean mina (kes ma üldiselt fännan 12-euroseid jyski telke) kiitma ka 17-euroseid matkasokke. Nad on oma hinda väärt.


5. päev, Kakerdaja raba - Tallinn-Tartu mnt, 21 km

Hommikul ärkamiseks motivatsiooni jagus. Esiteks ootas meid ees 100. kilomeetrini jõudmine, seejärel Kautla küla läbimine - koht, kus on olnud läbi aegade mitmeid Erna retkede ja Erna matkade lõpetamisi ning Veiko on osalenud korra Erna retkel; mina kolm korda Erna matkal. Lisaks teadsime, et päeva lõpus tuleb meile raja 119. kilomeetrile, Tallinn-Tartu maanteele, vastu minu hea sõber Kalev, kelle kodus ja kelle perega me selle õhtu veedame.

100. kilomeetriposti juures saime rõõmsameelselt tähistada esimese saja läbimist. Veidi alla kolme (saja) oli veel ees.


Peagi jõudsime Napu lõkkekohta, mis olenemata sellest, et asus kohe tee ääres, meeldis mulle kohe ning puhkasime veidi. Mina kirjutasin, Veiko luges ajalehte, Alari tegi pilte stiilis "Mina siin".



Veidi edasi kõndides jäi meil tee peale üle pika aja üks talu, seega ei saanud võimalust kasutamata jätta ning küsisime vett. Taluomanikud tegelevad erinevate majutus-kanuu jne teenustega, millega saab tutvuda sellel lehel: rabav.ee. Tuli välja, et nende talus käib veeküsijaid pidevalt ning meile räägiti eelmisest seltskonnast, kes oli samuti jalgsi matkateed läbimas. Neil olevat spetsiaalne järelveetav käru ehitatud, kuhu siis raskem tavaar peale pandi. Oli lohutav kuulda, et käruseltskond pidi villide tõttu matkateel juba alguses ühe päeva vahele jätma - ju siis on ka teistel raske.

Kautla küla ja järve ootuses hakkasime me Veikoga oma Erna matka/retke mälestusi heietama ning kui see Erna retke lõpupäeval tavaliselt nii sigimist-sagimist täis heinamaa meieni lõpuks väikese tõusu tagant paistis, tundsin ma selle ilmeksimatult ära, kuigi viimati olin seal aastaid tagasi. Kuigi olen Kautlat varem neli korda külastanud, siis mälestusmärgini pole veel jõudnud. Seega tegin selle väikse kõrvalpõike meelsasti. Mälestusmärgi juures pidas Veiko minu palvel meile väikese spontaanse ajalootunni juhtunu kohta. 


Edasi läksime Kautla järveni, kus veel viimaseid energiabatoone tarbisime. Kalev helistas meile kannatamatult väites, et ta ei jõua meid enam ära oodata. Niimoodi ei jäänudki meil muud üle kui sammu kiirendada. Kui me Paunküla veehoidlani jõudsime, arvasin ma naiivselt, et oleme kohal. Aga ma lihtsalt ei olnud kunagi Paunküla veehoidla juures olnud. See oli tohutusuur ning kõndisime pikki veehoidlat veel tükk aega. 119. kilomeetril kohtusime Kaleviga ning veetsime igati toreda grillõhtu tema perekonnaga. Alari läks koju, et Hispaaniasse sõita.


III ETAPP Paunküla-Kabli



Selle etapi sissejuhatuseks ütleks vaid nii, et me väga hindame kõiki inimesi, kes meiega etappe kaasa kõndisid, kellel me külas käisime või kes meil külas käisid ja no Tallinnas käik tuli meile ka kasuks, kuid siiamaani oligi matkameeleolu segunenud pideva planeerimise, inimeste vaheldumise ja õhtutega siin-seal. III etapi esimestel kilomeetritel selgus, et ka Veiko mõtleb samamoodi - olnu oli väga äge, aga nüüd oleks aeg rutiiniks. Me hakkasime mõlemad millegipärast tõsiselt igatsema rutiinset matka, kus ainus, mille pärast me muretsema peame, on see, kuidas lõpuni kõndida. Tahtsime kogeda kulgemistunnet ja tunnet, et olemegi teel, eemal tsivilisatsioonist. Alates kuuendast päevast me ka seda saime. Paunküla-Kabli etapp on minu isiklik lemmik just selle rutiini pärast, mis mulle nii väga meeldima hakkas ja mis mulle palju õpetas.

Märksõnad: rutiin heas mõttes, vähe ville ja rõõmus meel, kohtumised kaasmatkajatega, Mukri raba ilu, pannkoogid šokolaadikreemiga
Lemmikkohad: Mukri raba, Loosalu raba, Kopra tare, Pertlimetsa lõkkekoht ja selle ümbruse loodus, Kurgja, Saeveski metsa"onn", Rae järv, Laiksaare matkarada, Kõue mõis (Veiko)
Poed ja söögikohad: Lelle pood, Eidapere pood (jääb 1 km rajalt kõrvale ja on lahti ainult kella kuueni), Kurgja Jakobsoni talumuuseumi söögikoht (ainult sularaha), Kilingi-Nõmme.


6. päev Tallinn-Tartu mnt - Hirvelaane, 23 km



Kahekesi jalutades veetsime me esimesed kilomeetrid rääkides. Sellest, mida me mõlemad matkalt ootame, kuidas oleks parem edasi minna ja millised asjad siiamaani häirinud on. Mitte just suureks üllatuseks selgus, et Veiko tuli lihtsalt Eesti peale matkama ja minuga aega veetma ning Iklasse jõudmine ei ole talle absoluutselt oluline. Mina jälle vastupidiselt tahtsin kohe kindlasti Iklasse jõuda, püüdes sel ajal ka matka võimalikult palju nautida. Kuna me saime selgeks, et Veiko tahab minuga matkata ja mina tahan Iklasse jõuda, siis järelikult peame me ikka koos sinna Iklasse ka jõudma ehk siis tuleks teha mingi plaan selleks, et me sinna jõuaks. Tore, et me siis 125. kilomeetril ühise otsuseni jõudsime, et siiski Iklasse tahame kõndida ja veel positiivsem on see, et me selleks lõpuks ka plaani tegema hakkasime. Ma arvutasin kiirelt järelejäänud kilomeetrid kokku ning arvestades meie lõpetamise viimast võimalikku kuupäeva, sündis legendaarne plaan: "20 kilti päevas" - ehk siis kui me iga päev vähemalt 20 kilomeetrit kõnniks, jääks meil kahe nädala peale kaks varupäeva puhkuseks ja me jõuaks õigeks ajaks lõppu. Sellest hetkest peale sai meie eesmärgiks mitte mingil juhul alla 20 kilomeetri päevas kõndida, jättes puhkepäevad igaks juhuks varuks.

Kuigi erinevad inimesed olid meile Raplamaa etappidest maalinud pildi kui igavast ja mõttetust kruusateest, siis ma ei saa mitte nõustuda. Külavaheteed, mida me sel päeval läbisime, olid ülimalt ilusad ja inspireerivad, pannes mind korduvalt fotokat välja võtma.





Oma teel tegime peatuse ka Kõue mõisas, millesse sisenemine Veikole väga vinge elevusttekitav tundus ning mulle just väga pinget ei pakkunud. Kuid mis seal ikka, mõne minuti pärast istusime oma matkakossidega terrassil ning teenindaja tõi meile sõbraliku naeratusega hõbelusikad ja 6-eurose supi



Meie kõrvallauas istus ülimalt üleslöödud paar ja no üldse, meie sealolek oli kuidagi kontekstist väljas. Söök söögiks, Kõue mõisa kahtlemata kõige šokeerivam ruum on WC - see on lihtsalt niivõrd stiilne ja uhke, et võttis mu kohe päris sõnatuks ja ma parem ei hakka siin rohkem kirjeldama. Minge ja vaadake ise järgi. Pärast Kõue mõisa me aina kõndisime ja kõndisime, kuni lõpuks mingi sirge veel enneolematult pikk tundus, kuid Hirvelaane telkimisplatsile me jõudsime. Märkus - tee peal Hirvelaane telkimisplatsi suunas viita ei olnud ja kui vähemtähelepanelik olla, võib mööda kõndida. 

7. päev Hirvelaane - Loosalu 18 km

Hommik algas avastusega, et meie poolt naiivselt laua peale jäetud kaanega kaetud keedunõu oli ümber aetud ja keegi oli isukalt meie tatraputru konserviga söönud. Öösel kuulsin ma ka väljas imelikke hääli. Huvitav, kes see küll oli. Järgmised külalised olid veidi viisakamad - keskeas paar tuli eraldi kahe vägagi kena autoga, millest ühe jätsid nad Hirvelaane puhkekohta ning teisega sõitsid sellesama etapi algusesse, 29 kilomeetrit eemale, et siis sellel päeval üks etapp läbida. Paar jõudis meile rääkida, et niimoodi mõnel nädalavahetusel etappe läbides on nad veetnud juba pool aastat. Ei tea, kaua neil lõppu jõudmiseks minna võiks. Rohkem rääkida ei saanud, kuna paaril ei olnud aega - oldi juba niigi hilja peale jäädud. Meil kiiret ei olnud. Aega terve päev ja ees ikka vana ja hea 20 kilomeetrit. Pakkisime rahulikult asjad ning asusime teele. Selle päeva tipphetk oli kindlasti kohtumine meile vastutulevate jalgsimatkajatega, kes ka sama teed läbimas olid. Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, aga ma püüan neid veidi kirjeldada. 


Meile tuli vastu 3-liikmeline seltskond korralike suurte matkakottidega. Alguses olid nad kohe päris vaiksed. Küsisin, et milles probleem ja nad ütlesid, et lihtsalt ilm on liiga soe ja raske on käia. Sel hetkel märkasime esimest korda et jaa, tõesti on soe. Me Veikoga oleme mõlemad maailma väga kuuma kliimaga piirkondades elanud, seega ei pannud me seda väikest asja tähelegi. Läks veidi aega, kuni noormehed elavnesid ja saime teada, et nad on loomeinimesed ning et üks nendest kõnnib matkaraja metsalõikudel paljajalu. Kolmest liikmest kaks kõndisid matkateed läbi kroksidega. Kes vähegi teab, misasjad need on, siis tõesti, kui kroksidega ja paljajalu on võimalik 370 km läbi kõndida, siis on see võimalik ka kõige muuga. Vastutulijate samm oli üsna aeglane ja mott tundus vähemalt jutukuse järgi olevat madalamal kui meil. Millegipärast ei olnud nad endale võtnud RMK matkatee kaarte ning käisid googlemapsist väljaprinditud kaartide järgi, mida neil oli ikka oma korralik lisakilodevääriline posu. Lisaks kroksidele nägid meile vastutulejad ka muidu huvitavad välja. Mõned neist olid ostnud matkaks tuttuue varustuse ning nentisid, et matkasaabaste sissekäimiseks pole 40 kilomeetrine asfaltteelõik just kõige parem. Veel anti meile infot kohutavatest, 30-kilomeetri pikkustest sirgetest kruusateedest, mis ees ootavad ja mis meie kaaslastel absoluutselt igasusugse kõndimismotivatsiooni alla oli kiskunud. Kui ma küsisin ka heade asjade kohta, räägiti mulle Kopra tarest ja soovitati seal kindlasti ööbida. Võtsin nõu kuulda otsustasin edasise matka ka vastavalt planeerida. 


Enne Loosalu telkimisplatsini jõudmist tuli läbida veel üks üsna ebamugava pinnasega lõik, kus maha oli maastiku läbitavuse suurendamise eesmärgil pandud igasugust sodi, näiteks telliskivisid ning parme oli rohkem kui üks. Mina loomulikult panin seda lõiku nähes oma sääse/parmuvarustuse (= pikad riided, kapuuts, palju sääsetõrjevahendit) peale, ipodi kõrvadesse ja keskendusin kõndimisele ning ei pannud tähelegi, et see lõik midagi nii väga kohutavat oleks. Hiljem aga teiste muljete põhjal sain aru, et jah, see ei olnud just kõige mugavam lõik käimiseks. Loosalu lõkkekohta oli hea jõuda. Vesi oli meil lõkkekohta jõudes üsna otsakorral ja nii ma siis käisin seda toomas ühest lähedalolevast kahtlase väärtusega kraavist. Keetsime vett aga korralikult ning tõdesime, et kahepeale 1,5 liitri vee kaasastassimine vähese asustusega piirkonnas on viga. Otsustasime seda kogust suurendada 3 liitrini.

8. päev Loosalu - Tillniidu 22 km

Hommikul suundusime ootusärevalt Loosalu raba poole. Osalt sellepärast, et ma olin seal ise varem matkamas käinud ja mul olid sellega seoses oma mälestused ja teisalt sellepärast, et erinevatest blogidest ja teiste matkajate käest olime kuulnud, et see lõik on raskesti läbitav. Kõigepealt üllataski mind see, et laudtee, mida ma 5 aasta tagusest ajast niivõrd korraliku ja ilusana mäletan, oli täielikult amortiseerunud. Alles olid vaid laudtee jäänused. Sellest olenemata oli raba ise kuiv ning arvatavasti tänu sellele, et oli südasuvi ja vihma väga ei olnud sadanud, saime me läbi raba täiesti kuiva jalaga. Lauajuppidel käies tuli lihtsalt veidi tähelepanelikum olla, kuid tõesti, sellises ilmastikutingimustes polnud seal mitte midagi keerulist või ületamatut. Kui võrrelda seda Kakerdaja rabaga, siis näiteks tol päeval oli vihma sadanud ja raba viimases osas oli korralik laudtee osaliselt vee all ja jalgade märjakssaamine oli garanteeritud, seega Loosalu raba laudtee oli meie jaoks isegi paremas seisus, vähemalt ei saanud jalad märjaks. Terve matkarada oli aga küll tõesti ülimalt lagunenud ja ka pärast raba läbimist tuli sildasid või nende jäänuseid ületada ettevaatusega.





Loosalu raba ise on aga väga ilus, veidi metsik ja tõesti, ka siin ei ole torni, aga on see-eest ilus rabajärv. Kui me rabast rahulikult välja olime jõudnud ja kõik katkised sillad õnnelikult ületanud, avastas Veiko, et tal jäi õng maha. Loosalu rabajärve äärde. Ta pani koti põõsasse ning asus jooksma rabajärve äärde. 7 kilomeetrit läbis ta ikka päris kiire tempoga samal ajal, kui mina Hiiemäel pikutades vaadet nautisin. Seega lisaks kõnnitavusele on Loosalu raba läbitav ka joostes. Tõestatud. 

Lõuna Loosalu rabajärve ääres

Reevimäe hiiemägi oli kuidagi väga rahulik koht ning niimoodi seal istudes ja vaadet nautides ja juttu ajades aeg aga lendas ja kõik Lelle poed pandi kinni. Lelle oli siis meieteada ainus pood enne vähemalt 6-päevast Soomaa etappi. Tegime mõned telefonikõned ja saime teada, et ka Eidaperes on pood. Eidaperest oleksime me möödunud järgmisel päeval ja see jääb rajalt 1 kilomeeter kõrvale. Otsustasime, et miks peaks Eidapere pood kehvem olema Lelle poest ja jätkasime oma teekonda. Lelle raudteeületuskohta jõudsime täpselt hetkeks, mil päikeseloojangu kuma paistis üle raudtee. See oli lihtsalt suurepärane vaade ja ajastus oli minutipealt õige, nagu olekski nii planeeritud. 


Lelles täiendasime joogiveevarusid ning asusime teele Tillniidu lõkkeplatsi poole. Hakkas hämarduma, päikese viimane punakas kuma kustus ning heinamaadele ja väljadele langes imeilus valge udu. Kõndimine oli puhas rõõm, kuna vaated mõlemale poole olid väga ilusad. Õhtu ise oli rahulik ja jagasime Veikoga rõõmu, et saame just nüüd ja praegu udu alla mattunud Raplamaa külavaheteedel jalutada. Saanud alguse rahulikust puhkehetkest Reevimäel, jätkudes imeilusa päikeseloojanguga Lelles ning lõppedes helevalgete pilvede alla mattunud uduste väljadega, oli see matka kõige ilusam õhtu.  

9. päev Tillniidu - Kellisaare 30 km

Hommikul ärkasime klassikaliselt kuskil pool 12, kuna eelmisel õhtul olime laagripaika saabunud ikka päris hilja. Veiko ajas juttu lõkkeplatsi hooldama tulnud RMK töötajaga ning Veikot šokeeris kõige enam fakt, et kord nädalas käivad RMK töötajad lõkkeplatsidel ning nad tõesti panevad iga kord välikäimlasse ka WC-paberi. Pidime asjade pakkimisega veidi kiirustama, kuna sel päeval oli meil plaanis jõuda Eidapere poodi, mis tõesti oli viimane pood enne Soomaale jõudmist. Läbisime kena külamaastiku. 


Keerasime põllu äärest metsa ja kõndisime mööda kraavi ning lugesime huvi pärast sammupaaridega üle, et kas RMK legendis lubatud 170 meetrit on tõesti 170 meetrit. Oli. Meetripealt. Seejärel ootas meid ees põnev kraaviületus, matka jooksul vast kõige keerulisem. Üle kraavi oli visatud kaks peenikest puud, millest madalam oli stabiilsem, kuid vajus peaaegu vette ning kõrgem ebastabiilsem, kuid ei vajunud vette. Üle me saime. Seejärel ootas ees täiesti hoomamatute mõõtmetega viljapõld, kus käisime vilja vahel mööda pisikest rada. 


Ekslesime veidi metsas ja otsisime tähistusi, kuna selle viimase jupi kohta on märgistus kaardil vale (õnneks teadsime seda enne) ning legend muutub ka mingi hetk segaseks. Igal juhul välja me saime ja jõudsime kohta, kus oli aeg Eidaperre toidu järgi minna. 

Kellaajast meil aimu ei olnud, kuid lootsime, et pood on veel lahti. Panime kotid põõsasse ja asusime teele. Eidaperre jõudnuna tundus, et suurem asula on vasakut kätt ja niimoodi me kõndisime. Igasuguseid huvitavaid asju nägime, bussipeatust ja koolimaja. Ainult poodi mitte. Lõpuks nägime ka ühte inimest, kes töötas oma aiamaal. Veiko läks tema käest infot küsima ja tuli lisaks infole tagasi ka suure kotitäie tilli, kurgi ja sibulatega. Naine hõikas veel järgi, et näed, ma tooks teile kartult ka, aga ei ole aega, kuna pood pannakse kohe kinni, jookske! Tuli välja, et pood oli olnud täpselt seal, kust me Eidaperre jõudsime, aga paremat kätt ja teine maja. 

Viis minutit enne kuut jõudsime poodi ja kell kuus oli sulgemisaeg. Õnneks olime hommikul teinud nimekirja, mille ma siis viie minuti jooksul kiirelt ette lugesin ning saimegi oma ostudega hakkama. Asja ei teinud mitte lihtsamaks see, et poes kaardimakse ei töötanud ja sularaha oli meil kahepeale kokku 30 eurot, seega tegime oste, jälgides pidevalt kassanäitu. Poest väljudes mõistsin, et meil on kohe kindlasti puudu kilo tatart. Otsisime mõlemad oma taskutest ja kottidest münte ja sente, Veiko läks poodi tagasi ja poemüüja tegi selle uuesti lahti, et Veikole tatar anda. See kilo tatart meid edasise matka käigus ka päästis. 

Ostudega rahul ja õnnelikud napilt pääsemise üle nii poodi jõudmise osas, tatara saamise üle kui ka selle üle, et meil üldse sularaha kaasas oli, kõndisime rõõmsalt tagasi ning juba varsti olimegi Mukri raba matkarajal. See oli ainus raba matkateel, kus me kumbki käinud ei olnud ning ootusärevus oli suur. Raba läbis alguses saepuru/pinnaserada, mis viis imeilusa rabajärve äärde, kus õitsesid vesiroosid. Ma olin suht sõnatu. Edasi jalutades jõudsime teisele poole järve, kus olid kenad massiivsed puidust pingid vaatega järvele. Lõpuks jõudsime vaatetornini, kus sõime lõunasööki - toitu meil selleks oli tänu poeskäigule rohkem kui küll. Kell oli kaheksa paiku ning päike oli just täpselt õige nurga all. Kogu raba oli lihtsalt väga ilus. Seda lõunasööki...või no tegelikult õhtut Mukri raba vaatetornis on raske unustada. 



Veidi enne üheksat jätkasime teekonda. Ees oli veel 17 kilomeetrit Kellisaare lõkkekohani. Enne Võidulat jõudsime ka 200. kilomeetri läbimiseni, kus parme trotsides kiirpildi tegime ja teekonda jätkasime.

Suure tõenäosusega on Veiko selline nägu just tapetud parmust tigitud.

Mingil hetkel jõudsime Võidulani, kust edasi mäletan ma vaid pikki sirgeid ja pimedust. Taaskord päästis mind mu ipod ja muusika, millele kaasa ümisedes ma näiteks tunnikese mööda viiekilomeetrist sirget sammusin. 
Pärast seda kogemust jagasime sirged kahte kategooriasse: 
Ühed on need, kus silmaga vaadates võib taamal sirge lõppu aimata ja aru saada, et see lähemale tuleb.
Teised olid sellised, kus lõpp lähemale ei tule. Kõnnid kilomeetri ära ja vaatepilt on ikka sama. 
Meie olime selle viimase peal. Pärast sirget olime me mõlemad omadega piisavalt läbi, et pimedas kaardi jälgimisest enam suuremat asja ei saanud ja niimoodi me kulgesimegi mööda tähistust, kuni nägime vasakul karjääri ja teadsime, et kohevarsti saabki magama. 

Kui Veikol väsisid selliste pikkade matkapäevade lõpuks ära jalatallad, siis mina väsisin lihtsalt üldiselt ära. Tahtsin lihtsalt kiiresti midagi süüa ja magama ära minna. Seekordne matkapäev oli koos Eidaperes käimise ning vahepealsete raskestiläbitavate lõikudega meie matkatee pikim ning ma olin selle lõpus ka enim väsinud. Kellisaare lõkkeplats ei ole plats vaikseks loodusenautimiseks - see on populaarne nii kohalike kalameeste kui ka noorte seas, kes meie sealviibimise ajal öösel kell 2 sinna kohale jõudsid ja ujumas käisid, lõket tegid ja selle käigus puid raiudes oma kätt niimoodi vigastasid, et haiglasse õmblema minema pidid.

10. päev Kellisaare - Saeveski 11 km

Kuigi magama saime pärast pikka matkapäeva alles kell kaks öösel, ärkasime hommikul juba enne üheksat - päike soojendas telgi lihtsalt nii kuumaks, et seal oli sees võimatu olla. Kui eelmisel õhtul olin mina see, kes ära kukkus ja kellele Veiko toitu pakkus, siis seekord oli Veiko näost näha, et ta on ikka omadega nii sooda, et ma hakkasin talle kohe suure hooga kohvi keetma. Soojaksköetud telgis ei ole hea ärgata. Kui me olime veidi asjatanud, tuli naabertelkmatli alt nähtavale kaks nägu. Esimene neist vaatas korra meie poole ja ilmselt sai kohe aru, millega tegemist on. "Mitu kilomeetrit te päevas kõnnite?" alustas ta ilma sissejuhatuseta. "Eile kõndisime 34, muidu kuskil 20." Kolmekümne nelja kilomeetri mainimine šokeeris vestluskaaslast silmnähtavalt. Kaks tundi hiljem oli meil peetud sisukas vestlus, saadud infot nii mõnegi huvitava asja kohta ning mõlemal tuju parem. 

Sten ja Roman pärast ärkamist...

...ning matkaja rutiinset hommikust tegevust läbimas ehk siis jalgu plaasterdamas

Roman ja Sten kõndisid matkateed samas suunas kui meie, kuid neil puudus kaart. Endasõnul seda Tallinna RMK punktis ei olnud ja Oandu keskus oli nende stardi ajal kinni olnud. Andsime suurima heameelega neile ära varuks kaasa võetud kaardikomplekti. Nad olid siiamaani kaardi puudumise tõttu iga päev kuskil vähemalt tund aega ekselnud. Romanil ja Stenil oli oma kindel päevarutiin, mis seisnes selles, et kella kümne ajal hakkasid nad kõndima ning iga 50 minuti järel oli neil 10-minutline paus. Iga kolme tunni järel puhkasid nad tunni. Iga päev kõndisid 25 kilomeetrit ning telkisid põhimõtteliselt seal, kus 25 kilomeetrit täis sai. Romani jaoks oli raja läbimine enda võimete proovilepanek, Steni kutsus ta kaasa. Nende kolmas kaaslane oli pärast kolmandat päeva katkestanud. Mõlemal olid villid, kuid Steni villid olid hullemad - väikeste varvaste peal olid tal verevillid, millele ta iga hommik hulgaliselt plaastreid, ka villiplaastreid peale pani. Lisaks villiplaastritele (2 tk maksab EUR 6.50 - ehk siis kallid) oli neil kaasas ka talk ja villiennetav kreem. Tuju oli neil positiivne, kuid kaardi puudumise tõttu oli nende senine teekond olnud keeruline.

Roman ja Sten hakkasid kuskil pool tundi enne meid astuma ja me jätsime igaks juhuks hüvasti, kuigi lootsime, et kohtume nendega veel. Pärast kolme kilomeetri läbimist jõudsime maanteele ning veidi pärast maanteed kohtusimegi uuesti parasjagu puhkepausi pidava Romani ja Steniga. Läksime siis aga koos edasi. Nende samm oli aeglasem kui meie oma ning meie sammu kutsusid nad "jooksmiseks". Jah, meil oli vedanud, kuna jalad olid meil tõesti väga heas seisus arvestades sellega, kui pika maa me juba läbinud olime. Varsti meie teed aga lahknesid jälle, sest me käisime Veikoga läbi ka C.R Jakobsoni perekonnakalmistult, kuid Romanile see huvi ei pakkunud. Veidi hiljem kohtusime jälle, Kurgjal. Kurgjal asuv talumuuseum on väga huvitav ja ilus koht, soovitan matka nii ajastada, et jõuate sinna lahtioleku aegadeks. 


Kurgjal saime teada kurva tõe - ei, siin ei saa kaardiga maksta. Seejärel koukisime kokku kõik oma mündid ja sendid, mida oli täpselt 2,6 euri ning läksime legendaarselt heade toitudega rehehoonesse. Vaatasime menüüd, veeretasime oma sente ja mõtlesime elu üle järgi. Kõik need suurepärased toidud olid seal kirjas, meil aga ei olnud sularaha. Matka kümnes päev. Seda võiks kutsuda pika-ajalise matkaja õudusunenäoks. Ma ei tea, mida me seal täpselt rääkisime või kuidas see läks, aga lõpuks saime me 2,6 euri eest kaks korralikku ja väga maitsvat praadi ning kaks klaasi päris piima. Rohkem  polnudki õnneks vaja. 

Lõunasöök söödud, läbisime veel 4 kilomeetrit mööda Sakala matkateed ja jõudsime Saeveski metsaonni, kuhu oli meil planeeritud niiöelda puhkepäev. Kell neli "laagripaika", milleks oli seekord korralik maja, jõudmine tundus tõelise luksusena. Tegime lõunauinaku ja asusime eluliselt tähtsate asjade kallale ehk siis tegime endale kolmekäigulise õhtusöögi, mis koosnes tatrapudrust viineritega (loomulikult koos hapukoorega), üliheast rohelisest salatist (värske tilli, sibula, kurgi, tomati, hapukoore, pipra ja soolaga) ning pannkookidest, millele oli lisandiks valida kas värsket mett, šokolaadikreemi või moosi. Kõigele juurde jõime piima ja isekorjatud melissist ja piparmündist tehtud meega teed. Sel hetkel tundsime end kui gurmaanide kokkutulekul, mitte 3-nädalasel matkal. Pannkooke tegime primuse komplekti poolt kaasasaadud üliväiksel pannil. Aga need olid head koogid. Oli, kui head. Õhtul kuulasime veel raadiot, mis meid läbi matka pidevalt lõbustas ning magasime. Palju.

11. päev Saeveski - Oksa ait 28 km 

Pärast ideaalset puhkepäeva oli meil eest üsna pikk päev, kuid alustasime (enda kohta) ikka päris vara, kuskil kella 12 ajal ja suhtusime asja positiivselt. Sakala tee oli väga kena matkatee ning Luite lõkkekoht oli kui rand keset metsa. Proovisime tempot mõistlikuna hoida ja tegime puhkusi rohkem, kui me neid tavaliselt teeme. Kõik selleks, et jalad terve päeva normaalselt vastu peaks. Ilm oli nii kuum, et isegi meie märkasime seda. 


Kui me ületasime maantee ja Hüpassaare poole kõndima hakkasime, tabas meid parmurünnak - tere tulemast Soomaale. Püüdsime olukorraga kohaneda ja kõndisime. Keskendusime liikumisele. Hüpassaare juures tegime puhke- ja lõunapausi. Kuuma ilma ja parmude tõttu olin ikka päris väsinud ja mäletan, et pärast täiesti jumalikena tunduvate juustu-tomatisaiade söömist jäin ma lihtsalt magama. Uni oli hea


Veidi aja pärast edasi minnes juhtus matka kõige naljakam sündmus. Konkurentsitult. Kuna parmud jälle ründasid ja ma oma naiivuses olin unustanud pikkade varukatega pluusi selga panemata, kuid selle tegevuse jaoks peatumine oli parmude tõttu võimatu, siis andsin ma oma koti korraks Veikole kõndimise ajal hoida, lihtsalt niikaua, kuni pluusi selga saan tõmmatud. Veiko tegi nalja ja pani koti endale ettepoole "selga" ja väitis, et päris hea on niimoodi kõndida. Ma sain pluusi selga ja palusin kotti tagasi. Veiko tegi nalja, et ei saa. Ja sel hetkel möödus meist auto. Aeglaselt ning seesolijad vaatasid loomulikult ka meid üle. Avanev pilt võis ikka päris naljakas ja ühetimõistetav olla - mees on kuhjunud ühe suure ja teise normaalse seljakoti alla samas, kui naine jalutab ilma mitte mingi kotita kõrval. "Anna mu kott tagasi, jobu!" karjusin ma läbi naeru. Veiko ei andnud nii kaua, kuni auto oli meist ohutule kaugusele jõudnud. Milleks tekitatud valemuljet rikkuda. Ma naersin selle üle veel pool kilomeetrit.

Oksa aida poole liikudes saime aru, et hakkame tõesti Soomaale jõudma. Autosid möödus meist rohkem, lõkkekohti oli siin ja seal ning äkki oli meie ümber elu. Hoolimata pikale teekonnale jõudsimegi sel päeval normaalsel ajal ööbimiskohta ning saime pärast meeldivat tatrapudru-konservi õhtusööki end korralikult välja magada.


12. päev Oksa ait - Läti lõkkekoht 19 km

Selle päeva märksõnaks oli "Soomaa keskus" ehk siis tsivilisatsioon. Nägemused sellest, kuidas me Soomaa keskuses nii telefonide kui ka enda akusid laadida saame, panid meid sinnapoole kiiremini liikuma. Lausa nii kiiresti, et jätsime hommikusöögi söömata. 

Mõned kilomeetrid enne Sooma keskusesse jõudmist möödus meist mitmekümneliikmeline matkaseltskond, kes oli teel Oksa aida poole. Enamus neist olid noored, kelle samm sellel parmuderikkal sirgel kruusateel just liiga entusiastlik ei olnud. Mõned neist küsisid meilt vett joogiks, mis hetkel mulle päris naljakas tundus, kuna me olime juba päevi kõndimas üsna inimtühjas piirkonnas, kuid pakume vett noortele, kes vähem kui tund aega tagasi Soomaa keskusest oma teekonda alustasid. Kuigi meie olime kõndinud üle 250 kilomeetri ja nemad 4 kilomeetrit, oli meie samm oluliselt erksam.

Hommikusöögi söömata jätmine oli viga. Ma olin Soomaa keskusesse jõudes ikka üliväsinud ja ei saanud aru miks. Pärast seda, kui Veiko mind erinevate toitudega üles turgutas ja ma isegi juba naeratada suutsin, sain aru, et ilma söömata ei tasu ikka kõndima hakata.

Soomaa keskuses täitusid kõik meie unistused. Saime laadida akusid, pesta nii end kui riideid ning lisaks kõigele pakuti meile ka teed. Õhtul "viskasime" nagu uuestisündinutena need viimased 8 km Läti lõkkekohani ära ja nautisime vaatetornist ilusat õhtust vaadet ümberolevatele põldudele ja teedele. Läti lõkkekohas on vaid üks probleem: kihulased, mis meil pool ööd magama jääda ei lasknud. Nad tungivad ju igalt poolt läbi, ka meie telgist. 


13. päev Läti lõkkekoht - Kopra tare 26 km

Hommikul lõbustasid meid maasturite orienteerumisvõistluse võistkonnad, kelle üks ülesandeid oli teha foto Läti vaatetornist. Seejärel kohtusime paariga, kes oli Soomaal lihtsalt puhkamas ja matkamas, kuid kes oli mõelnud RMK matkatee läbimisele. Nähes meid kui reaalset näidet inimestest, kes seda teevad, said nad oma plaanile indu juurde. Enne lahkumist märkasime, et Läti lõkkekohal olid kahe inimese jalgu talgijäänuseid - selge, Sten ja Roman olid ka siin ööbinud. Loodan, et kihulased neid ei häirinud.

Vaatasime kaardile peale ja tõesti, pidime kõndima endiselt otse mööda sirget. Tipu küla kohta olime saanud infot, et seal on kaev ja hea vesi ning ega matkaja ju kaevust niisama lihtsalt juba mööda ei kõnni. Veidi enne paremale pööramist tuli meile vastu aga üksik matkaja, kes läbis teekonda suunal Ikla-Oandu. Väga jutukas ta ei olnud, mainides vaid, et kõnnib nii kaua, kuni ilm lubab. Huvitav, meid polnud kahe nädala jooksul veel siiani ilm kordagi takistanud. Mis meid hoopis üllatas ja hämmastas, oli see, et kuidas ta vaid lühikesi pükse kandes parmudega hakkama sai. Meil olid seljas pikad riided ja parmud ikka häirisid. Samuti üllatas mind see, et mehel olid jalas täpselt samad matkajalanõud, mis minul.


Õige pea pärast kaasmatkateelisega kohtumist ootasime me pingsalt märki, mis näitaks, et meil on lõpuni läbida veel alla 100 kilomeetri. Kuna riigimaanteedel on nende märkide ülespanemine keelatud, siis kahjuks saja kilomeetri posti ei olnudki, aga esimene, mille me leidsime, oli 95 km lõpuni. Hea tunne oli. Lõpp tundus juba ebareaalselt lähedal.


Enne Pertlimetsani jõudmist läbisime idüllilist teelõiku: parmud olid äkki kadunud ning asendunud päikesepaistel teed palistavate siniste liblikatega, keda oli seal sadade kaupa. Lisaks neile veel igasuguseid teistvärvi liblikaid, mesilasi, lilli. See lõik oli idülliline ja kena. Täpselt selline, nagu üks mets olla võiks.




Pertlimetsa lõkkekoht oli ideaalses kohas - veidi varjuliselt teest eemal, puud kaitsesid päikse eest, aga samas oli metsa idüll endiselt alles. Kuigi alguses mõtlesime sinna vaid korraks peatuma minna, siis lõkkekohta nähes meie plaanid muutusid ning veetsime seal pärastlõuna, süües lõunasööki ja magades lõunaund.


Õhtusest teejupist mäletan ma elavalt parme. Need olid tõesti ikka väga hullud, mu peal oli korraga kümneid parme ning tohutu parv neid loomi jälitas mind väsimatult tundide kaupa. Parmud viisid lõpuks ka minu kannatuse ja nii ma siis neile seal paar krõbedat sõna ütlesin. Ka Veiko kannatus katkes ning ta pani endale esimest korda matka jooksul pähe sääsevõrguga mütsi. Niimoodi me siis seal kõndisime, keset palavat suvepäeva parmude tõttu pikkade riietega, kapuutsid peas, sääsevõrgud näo ees ja vesi otsakorral ning esimest talu nähes läksime vett küsima. Üsna keeruline oli neile seal sellises olekus selgitada, et tegelikult on meil ülimalt tore matk. Pigem tundsime kaasa neile, sest nende taluhoovis oli suurim parmude konsentratsioon, mida mina oma elus näinud olen ja ma tõesti ei kujuta ette, kuidas nad seal suvepuhkust nautida saavad. Vett saime otse nende koduhoovil olevast allikast, kuhu vahel mõni konn sisse hüppas ning kus ka pererahva õlled külmas olid.

Pärast seda talu ootasid meid ees veel mõned sirged, mis kuidagi ülikiiresti läksid - me olime sirgetega ära harjunud. Lõpupoole hakkas väsimus peale tulema ja panime kaardi kotti, kuna eelneval vaatlusel tundus edasine tee lihtne - mõnest suuremast ristist tuli ära pöörata ja oledki kohal, jäime lootma märgistusele. Ühel hetkel hakkas asi kahtlane tunduma ning me ei saanud enam aru, kus me oleme ja kauaoodatud märgistust ka ei paistnud eikuskil. Veiko kasutas oma hämmastavat oskust päikse järgi ilmakaared ja meie paiknemine paika panna, mõtles veidi ja juba viiski meid õigesse kohta. Täiesti hämmastav mees :). Lõpuks tuligi välja, et ühel olulisel ristmikul oli tähistus puudu olnud ning järgmist matkatee tähistust nägime alles enam kui kilomeetri pärast.

Kopra tare juures kohtusime kahe rattamatkajaga, kes olid matkateed alustanud Raplamaalt ning plaanisid Iklani välja jõuda. Nad ööbisid maja ees telgis ning me saime majas ööbida. Pärast kõiki neid telgis veedetud öid olime selle üle siiralt õnnelikud. Kopra tare vastas kaasmatkajate poolt tekitatud ootustele. Oligi armas majake saarel keset vaikust.



14. päev Kopra tare - Rae järve telkimisala 26 km

Kui motivatsioonist rääkida, siis hommikul Kopra tares seda jagus. Sest Kilingi-Nõmme oli vaid kümne kilomeetri kaugusel. Pärast seda, kui meil hommikuse tavalise neljaviljahelbepudru peale enam moosi panna ei olnud ning konservid ja sool otsas olid, siis oli tõesti küll viimane aeg poodi minna. Kilingi-Nõmme silti nähes ununes kõik muu ja mööda Pärnu tänavat Kesklinna poole liikudes unistasime vaid korralikust kohvikust ja toidupoest. Sularahaautomaat ei oleks ka paha teinud. 


Kõike seda me Kilingi-Nõmme kesklinnast ka leidsime. Kõigepealt võtsime välja sularaha, et seda oleks nii palju, et see meil matka jooksul enam kunagi otsa ei saaks, seejärel läksime Triinu pubisse ja saime kultuurišoki. Mingi naine, kes toitu tellis, oli ülimalt valiv ja ebaviisakas teenindaja suhtes. Kui meile öeldi, et "meil on siin toimunud ürituse tõttu väike valik sööke" ja siis pikk nimekiri ette vuristati, ei osanud me enam midagi rohkem soovida. Tellisime mõlemad endale prae ning selle ära söönud, võttis Veiko veel kohvi ja kooki ning mina tellisin endale veel teisegi prae, sest kõht oli ikka päris tühi. Vot, mida kaks nädalat kõndimist energiavarudega teeb. Kui me lõpuks end Triinu pubist lahkuma sundisime, käisime veel läbi kõrval asuvast toidupoest ning lähtusime planeerimisel faktist, et kahe päeva pärast oleme Kablis, kus on tsivilisatsioon, seega pole mõtet palju toitu tassida. Ostsime endale jäätist ja krõpsu ja kohupiimakreemi ja pulgakomme ja kõike muud, millest eelmised nädal aega unistanud olime ja asusime teele Rae järve äärde.


Kell oli juba üsna palju, üheksa läbi, ning ees seisis klassikaline õhtune 15-kilomeerine ots, kus parmud puhkepeatust teha ei lase ning ka pimedus kiiremini kõndima sunnib. Niimoodi, vaid kahe ülilühikese joogipausiga, me sinna Rae järve äärde jõudsime ja laste mänguväljaku äärde oma telgi püsti panime. Koht oli ilus ja rahulik ning veel toredam oli lõpuks kõike head-paremat süüa, mida me Kilingi-Nõmme poest kaasa ostsime.

15. päev Rae järv - Kabli 30 km


Hommikul ei tahtnud me mitte Rae järve juurest lahkuda, kuna telkimisplats ja järv olid lihtsalt nii ägedad. Vaikne, rahulik ja ilus. Õhtul kell 17.45 me oma teekonda siiski alustasime. Täpselt paras aeg, et alustada 30 kilomeetri pikkust matkapäeva. Ja me teadsime, et jõuame kohale. Ega see siis esimene päev ei ole, kui sellisel kellaajal alustatud.

Esimene lõik pärast Rae järve oli kõndimiseks ebamugav, kuna just oli tehtud seal mingeid teetöid ja tee oli liivane ja pehme. Muud sellest lõigust ei meenu. Peagi jõudsime asfaldini ning päris naljakas oli pärast seda pikka ja üsna tsivilisatsioonikauget matka äkki kilomeetrite kaupa asfaltteel kõndida. 

Laikssaare RMK keskuse juures kaalusime korra, kas minna sealsele matkarajale - 1,5 km matkateevälist kõndimist ikkagi. Läksime siiski ja olime oma otsuse üle matkarajal ära käia väga õnnelikud. Matkarada oli ülimalt ilus ja "metsik" ning poolel teel oli veel pisikene onnike, milles sai selja taha jäänud 700 meetrist jalgu puhata. 


Pärast Laiksaaret seisis ees minuarust matka kõige mittemotiveerivam lõik. Mida muud saaks öelda lõigu kohta, kus kõnnid täiesti suvalisel külateel, pealegi veel sirgel ja sa tead, et järgmine põnev hetk sel teel on 12.5 kilomeetri pärast, kui tuleb pöörata paremale. Oi, need esimesed kilomeetrid tulid aeglaselt. Arvatavasti just sellepärast, et ma selle teekonna endale juba ette mõttetuks olin mõelnud. Siiski oli, mille nimel kõndida. Tänase päeva lõpuks pidime jõudma Kablisse - mere äärde. Teises Eesti otsas asuva merepiiri äärde. Sinna, kuhu me kõik see aeg jõuda olime soovinud. Pärast 12,5 mõttetut kilomeetrit pöörasime me paremale ning kõndisime veel 6 täpselt samasugust kilomeetrit. Oli pime ja juba oli veidi raskeks läinud, aga tuju oli hea


Täpselt enne Via Baltika maanteed oli post, mis näitas, et lõpuni on jäänud veel 20 km - distants, mis meie jaoks matkal erilise tähenduse omandanud oli. Poseerisime siis öösel seal rõõmsalt põõsas, ega pilti ei saanud ju tegemata jätta! 


Maanteel nägime sinist silti, mis näitas, et Ikla poole on vaid 17 km ning Ikla tundus äkki nii reaalne ja lähedal. Pärast Via Baltika ületamist tiksusime vaikselt Kabli poole edasi ning kuskil pärast kella ühte öösel me ka kohale jõudsime. Pimeduses ei olnud väga midagi näha ning seega panime telgi püsti esimesele vähegi telkimisplatsi meenutavale kohale ja ma kukkusin telki ära magama.

IV ETAPP KABLI - IKLA


Teekond Kablist Iklasse on läbitav ühe päevateekonnana. Meie läbisime seda teekonda kolm päeva, kuna aega meil oli ja tähistada oli ka piisavalt ning puhkus oli ka välja teenitud. Igas poes me peatusime ning peaaegu igas kohvikus me sõime. Pärast tsivilisatsioonikauget elu on see matkaraja lõpuosa puhas nauding. Kui ikka pole kuus päeva mitte ühtegi poodi näinud ja kogu sööki peab kaasas tassima, siis Kablisse jõudes on raske ära öelda võimalusest kohvikus kasvõi väike saiake ja kohvi võtta või siis poest jäätist osta. 

Lisaks sellele ei olnud enam mitte ühtegi parmu, telki ei pidanud mitte kihulaste parve keskele asetama, vaid sai paigutada selle kena männimetsa ja merevaatega künka otsa ning matk oli praktiliselt läbi. Või no tegelikult, oligi läbi. See jupp oli vaid vormistamise küsimus.

Märksõnad: rand, päikeseloojangud, kohvikud ja poed igal sammul, puhkus
Lemmikkohad: Lemme rand, Läti piir, Kabli pagar, Õllesaal Lemmes (=head, kodused toidud)
Poed ja söögikohad: Kabli kohvik, Kabli pagar ja pood, Õllesaal Lemme bussipeatuses (väga head toidud), Lemme ranna kohvik-pood, Treimani pood (üsna suur), Draimanni kõrts Treimanis. 

16. päev Kabli - Lemme 6 km


Olime oma eelmistest vigadest õppinud ja paigustasime seekord telgi niimoodi, et päike talle hommikul mitte mingil juhul peale ei paistaks. Tänu sellele saime magada poole üheni päeval ja kogu eelmise päeva väsimus oli välja magatud. Lisaks veel siiras rõõm oma kavaluse üle telk niimoodi paigutada ning kõrvalasuvast RMK keskusest välja tulnud töötaja info selle kohta, et oleme enda telgi paigutanud täpselt loodusõpperajale ja et ametlikud telkimisplatsid on veidi eemal. Tal oli ilmselgelt õigus, sest kui me parasjagu telki kokku pakkisime, möödus meist 30-liikmeline rattamatkajate seltskond, kelle rajale me parasjagu just jäime. 

Lõpuni oli jäänud 18 kilomeetrit ja meil oli selle läbimiseks aega kolm päeva. Otsustasime, et kõnnime Lemme randa, kus teeme ühe puhkepäeva, et tähistada matka lõppu jõudmist, kuna kaardi järgi Iklas sellist randa ei olnud, siis miks mitte see asi 12 kilomeetrit enne lõppu ära teha. Enne Lemme randa jõudmist tegime peatuse teiste matkajate poolt ülimat kiitust saanud Kabli pagaripoes, kust ostsime kuhjaga saiakesi ning veetsime tunnike-kaks väljas istudes ja saiakesi süües, mille lõppedes poest jälle uued tõime. Pisike pagariäri oli ülimalt populaarne. Parkla oli pidevalt autosid täis ja inimesed tulid suurte saiakesekottide ja rahulolevate nägudega pidevalt poest välja. 


Lemme randa jõudes kasutasime kõiki selle võimalusi maksimaalselt. Käisime pesemas, ostsime sööki, mida keegi teine meile tegi ning vaatasime ka veidi telekat. Kuigi telkimiskohal oli üsna halb maine seoses seal toiminud peksmisega jaanilaupäeva paiku, siis nendel päevadel oli sealne seltskond küll väga viisakas, vaikne ja sõbralik. Mulle hakkas seal kohe täitsa meeldima. 

Lemme rannas veetsime siis puhkepäeva, mis oli täiesti suurepärane. Me ärkasime 14.30, käisime lõunasööki söömas, seejärel olime kella üheksani õhtul rannas (millest enamus aega ma magasin) ja käisime õhtusööki söömas. Seejärel päikeseloojang ja saigi jälle magama minna.



17 päev Lemme - Ikla 12 km

Puhkepäev oli tore küll, kuid hommikul tundsin vägagi teravalt, kuidas tahaks juba kõndida. Sama arvas ka Veiko. Seega pakkisime oma asjad kokku, sõime enda lemmiksöögikohas tugeva "hommikusöögi" ning asusime teele. Kuskil kella viie ajal. Et ikka ka viimane matkapäev oleks eelmistega sarnane. Lõputeekonnast pole palju rääkida. Tee ääres olid väga ilusad talud merevaatega, merevaade oli ka meil suurem osa aega kõndimisest. Pärast Treimani küla (kus on korralik pood kaardimaksevõimaluse ja postkontoriga) ei sõitnud teel enam peaaegu ühtegi autot ning Iklasse jõudsime veidi enne kella kaheksat. Hoog oli veel niivõrd sees, et kõndisime edasi kuni "LATVIJA" sildini ja käisime siis nii moe pärast korra Lätis ka ära, kui juba nii kaugele tuldud sai.







Pool üheksa hakkasime Iklast hääletama ja pool kaksteist olime juba Tartus, kus matka lõppu tähistasime Mcdonaldsis paari burgeriga. Selline see lõppujõudmine oligi.


LÕPETUSEKS

Tänan Veikot, kes terve matka mulle meile süüa tegi ning kes vajalikul hetkel alati õigesti kaarti ja päikest lugeda oskas ning meid alati õigesse kohta kohale viis. Kuna igaühel on oma anded, siis jätsin eelnevad tegevused Veiko hooleks ning omalt poolt panustan nüüd selle blogipostitusega, mis meile seda matka loodetavasti igaveseks meenutama jääb. Lisaks sellele, et ma läbisin oma elu pikima matkaraja, on see ka mu elu pikim blogipostitus (mida ma kirjutasin kolm päeva). Olen siiralt õnnelik, et see on valmis ja olemas, andes loodetavasti inspiratsiooni neile, kes kahtlevad selles, kas tasub RMK matkateele minna ning lihtsalt põnevat lugemist neile, kes matkateele kunagi ei lähe, aga teada tahaks ikka, et kuidas seal siis oli.

Enim õppisin ma matkateel meid saatnud lausest "20 kilti tuleb ikka ära käia". Iga päev algas see 20 kilomeetrit jälle nullist ja algusest. Iga päev pidi selle maa läbimisele keskenduma. Ja mitte ükski päev ei tohtinud alla anda. Ei tohtinud loobuda, sest see oleks juba moraalselt halvasti mõjunud. Teadmine, et iga päev on "oma" 20 kilti käidud saadud, andis vankumatu usu, et ju siis saab see tehtud ka järgmisel päeval. Isegi kui selleks numbriks oli juhuslikult 30 või alustasime juhuslikult kell kuus õhtul ja parmud sõid pool teed, vesi oli otsakorral ja jalanõud hõõrusid. Oma 20 kilti sai meil käidud ära iga päev. Näiliselt üsna väikestest 20-kilomeetristest juppidest saigi vaid kolme nädala jooksul kokku pandud 370 kilomeetrine teekond

Seda me mõlemad sellest matkast ka Veikoga õppisime. Kui iga päev püsivalt ja teadlikult oma eesmärgi suunas liikuda, siis ei ole lihtsalt mitte mingit muud varianti, kui see, et ühel päeval oled kohale jõudnud. Kõik on vaid aja küsimus. Püsivust. Vabanduste mitteotsimist. Sihikindlust. Niisamuti kui matkatee lõpuks lihtsaks 20-kilti päevas ülesandeks muutus, saab väiksemateks etappideks jagada misiganes muu ülesande või unistuse poole liikumise. Tuleb lihtsalt peale hakata. Lõpp tuleb niikuinii juba inertsist, 50 kilomeetrit enne lõppu ju ikka pooleli jätma ei hakka.

Niisiis olengi ma oma igapäevategevustes kasutanud sedasama trikki. Misiganes hetkel ma loobuma hakkan või vabandusi otsima hakkan, kordan endale mõttes korra "20-kilti päevas" ning edasine läheb juba iseeneset.

Teine efekt oli see, et Eesti kui riik omandas minu jaoks veidi teistsuguse, tähtsama, olulisema ja südamelähedasema tähenduse. Olen sellest riigist siiski diagonaalselt läbi kõndinud ja kohtunud erinevate piirkondade heade inimeste ja eripärade ja parmudega. Kõikjal oldi meie vastu ülisõbralikud ja abivalmid. Eesti on ilus ja Eesti on oma. Elan veel parema meelega oma kodumaal ja tahan veelgi enam siin ringi reisida.

Siinkohal annan lõpetuseks ka Veikole sõna, kes palus märkida, et tema usub, et ta on pärast seda matka parem inimene kui enne: "5 kilomeetrisel sirgel saab nii mõnigi asi enda jaoks selgeks mõeldud. Seda muidugi juhul, kui sul ei ole i-podi, mida kuulata. (ehk siis otsene vihje mulle, kes ma pikkadel sirgetel muusikat kuulasin).

Kui endalgi plaanis matkateele minna ja pärast seda pikka postitust veel küsimusi on, siis küsige aga julgelt: 6smily@gmail.com

Lõpetuseks lisan siia meid matkateel saatnud laulud. Esimene Veiko ja teine minu poolt.
Edu teile oma radade käimisel!
Janika