Kõige pikemat arutelu nõudis küsimus, et kui suured akupangad kaasa võtta. Lõpuks võttis Sven asja kokku: "Kui viitsid, võta üks suur kaasa. Ma võin ise tassida. Siis on lollikindel, et saab fb-s käia."
Seejärel mõtlesime, et oleks tark ka eelmiste matkaraja läbinute vigadest õppida. Veetsime veidi aega Facebooki lehel "RMK matkateedel kulgejad", lugedes kõikvõimalikke postitusi Penijõe - Kauksi raja kohta. Ega neid tegelikult palju ei olnudki ning valdav enamus olid Aidu karjääridest, millest oli ikka igasuguseid kirjeldusi üleval. Kes tassis ratast “seinast” üles ning kes tõmbas end ja hirmraskeid kotte köisi pidi mööda järsakuid. Tundus põnev.
Ülejäänud aeg kulus Agnesest meemi kujundamisele. Mul oli olnud võimalus paar nädalat varem Agnesega koos 64 km sõita, mille jooksul ta ühe lühikese peatuse tegi ja seda ka arvatavasti selleks, et mind järele oodata, öeldes, et “kohale jõuame, siis puhkame/joome/pildistame”. Jagasin oma kogemust ka Sveniga ning meem oli sündinud.
Janika: "Arvan, et kui me Aidu päeva lõpus Agnesele telkimisplatsil järgi jõuame ja küsime, et kuidas Aidu rasked kohad olid, küsib ta vastu, et mis rasked kohad?"
Agnes: "Mul on üks kolmeinimese telk"
Janika: "Kui palju see kaalub"
Agnes: "Matkaks mõnus ma arvan. Ma võin kanda seda"
Sven: "Janika, meil on äkki võimalus nii Agnesele peaaegu järgi jõuda, kui ta kõige raskemad asjad endale võtab"
Agnes: "...nagu Sveni ntx"
Ootused matkale olid lihtsad. Agnes tahtis head kohvi saada, Sven lõket teha ja Valaste juga näha ning mina lootsin, et põlv vastu peab. Mõni nädal tagasi oli see jalgpallitrennis imelikult paiste läinud. Ega paistetus tegelikult matka alguseks alla läinud polnud, kuid samas ka otseselt valu ei teinud. Mis see siis mõned kilomeetrid rattal kulgeda pole...
RADA
Rada on rattamatkaks täpselt paraja pikkusega - kokku 9 päevaga mõnusas tempos läbitav, seega saab võtta nädala puhkust ning raja läbi teha. 615 km raja puhul teeb see keskmiseks päevateekonnaks 68 km, mis arvestades raja tingimusi on täpselt paras päevane matkateekond.
Lõuna-Eestist pärit inimestele on Penijõe - Kauksi rada väga põnev. Kui teistel RMK matkateedel oli minu jaoks päris palju tuttavaid kohti, siis Penijõe - Kauksi rada pakkus absoluutselt iga päev üllatusi ning käimata kohti. Ja veel selliseid kohti, kus imestad, et kuidas ja miks ma siia veel sattunud pole. Ainus minu jaoks tuttavam ja läbikäidum piirkond oli Aegviidu ümbrus ja jupike Ontika maastikukaitsealal. Lisaks sellele on see ka kindlasti kõige mitmekülgsem RMK matkatee, mis saab alguse Lääne-Eestist Matsalu looduskaitsealalt, kus juba esimesel ööl pakub põnevust šaakalite ulgumine. Seejärel läbib rada luhtasid ja soid, jõuab Varbola linnuseni ja Paunküla maastikukaitsealani, liigub läbi seiklusrikaste metsaradade matkapealinna Aegviidusse, kus on võimalus võtta ette väljakutsuv mägine retk Nelijärvelt Jänedale ning läbi Lehtse jõuda sellel matkal legendaarsesse staatusesse tõusnud Ohepalu maastikukaitsealale, kus lombid olid suuremad, kui mõni väiksem tiik ning oli sildasid, mida pidi enne jõeületamist ise kokku panema.
MATKA LEMMIKUD
Toit - kartulipuder või makaronid koos sulajuustu ning päeva jooksul korjatud kukeseentega.
Koht - sel rajal ei saa ainult ühte kohta välja tuua, seega: Aidu karjäärid, Paunküla looduskaitseala, Kohtla-Nõmme tuhamägi, Sinimägedele sõit, Mummassaare, Kõrvemaa, Agusalu looduskaitseala, Alutaguse looduskaitseala, teekond tühjuses ja vaikuses Viivikonnani ja sealt edasi, Kauksi...no ma ei tea, läks vist veidi pikale
Hommik - ikka see esimene, kui mitte keegi ei uskunud, et ma päriselt ka 8.30 kõik üles äratan
Õhtu - esikoha saab Mummassaare telkimine mere ääres ning napilt teisel kohal on Obe juures majas ööbimine koos sauna ja sünnipäevakoogiga
Lõunasöök - ütleme nii, et Lehtse raudteejaama vihmalõunat ei unusta ma kunagi ning ei sõida enam mitte kunagi tuimalt rongiga Lehtse peatusest mööda
Õhtusöök - see kukeseenepasta, mis me Aidu karääri järve ääres endale valmistasime oli matkakulinaaria järgmine tase, kuhu ma arvasin, et ma kunagi ei küündi
Kilomeetripost - kilomeetrid tulid seekord kuidagi mõnusalt ja plaanipäraselt, aga mingi hetk oli selline koht, et viimasena mäletasin 60 km ja siis nägin 26, vot see oli võimas ja lahe tunne
Üllatus - See, kuidas Sinimägede monument äkki orust välja sõites ikka väga võimsalt paistma hakkas
Fraas - "Kitserada on ka rada!"
Varustuseese - rattapüksid ja sadulapehmendus forever!
Kohatud matkajad - eks ikka need, kes mingi hetk meie silme all vales suunas sõitma hakkasid ning me seda komöödiat mõnusalt kohvikulaua tagant nautida saime. Ok, tegelikult teeksin ma siin vist terve raja üksi jalgsi läbi kõndinud belglasele hetkel liiga. Jah, belglane saab selle tiitli.
Ööbimiskoht - Aidu-Nõmme ja Mummassaare
PAKKIMISNIMEKIRI
Oli üsna sarnane eelmisele matkale ning selle võib leida siit.
ENNE ALGUST.
Starti saamise logistika oli selline, et Janek viis meid ja rattaid bussiga Penijõele või noh...meid Sveniga, kuna bussis oli kokku vaid kolm kohta. Agnes tuli liinibussiga Lihulasse ning jalutas mõned kilomeetrid Penijõele. Õhtul tegime veel korraliku grilli ning sõime kõhud ikka korralikult täis. Penijõe telkimisplats oli luskuslik - veekraan ja valgustusega välikempsud, piknikulauad ja valgustatud tee.
Seekord RMK matkateele legendiraamatut kaasa ei andnud - öeldi, et seda pole veel koostatud, kuna rada arvatavasti muutub veel. Sellest oli väga kahju. Minu eelmiste matkade üks lemmiktegevusi oli õhtuti telgis legendiraamatust lugeda, mis järgmisel päeval ees on ning kaugel poed ja muud olulised maamärgid on. RMK poolt saadud rajakaardid olid üldise pildi jälgimiseks head, kuid kohati esines ebatäpsusi ning arusaamatuid kohti. Ainult paberkaardiga läheks kohati keeruliseks.
ESIMENE PÄEV.
Penijõe - Varbola telkimisplats. 89 km.
Hommik algas minu äratuskellaga, misjärel ma kõlarist muusika mängima panin ning hommikusööki tegema asusin. Kuulsin vaid Sveni kommentaari: "Ahah, Janika võtab seda 8.30 ärkamist siis tõsiselt." Jah, mitte kellelgi ei olnud hommikuks äratust pandud peale minu. Ja miks 8.30? Enne matka olid meil ainsad tõsisemad läbirääkimised hommikuse ärkamise aja osas. Kuna Sveni oli eelmisel matkal häirinud, et ma vahel 10 ajal ärkasin ning siis "alles 12 minema sai", siis otsustasime ühiselt hommikuse ärkamisaja ning võib öelda, et see toimis matka lõpuni väga hästi ning tegelikult oli ikka küll mugavam matkata, kui hiljemalt kell 10 teel olid - aega oli päevas palju rohkem ning õhtuti jäi aega ka muuks, kui söömiseks ja magama minekuks. Millegipärast polnud ma varem mõelnud sellele, et matkal äratuskellaga ärgata, kuid see teeb kogu päeva oluliselt lihtsamaks küll.
Hommikusöök oli tõsine ettevõtmine, sest tuli ära süüa eelmise päeva grillpeo jäägid ning kõik muud hõrgutised, kaasaarvatud 8 eurot maksnud Vietnami draakonivili. Kus mujal ikka glamuurseid puuvilju süüa, kui mitte RMK matkatee avapäeval. Sven kuhjas enamus järgijäänud toitu enda kotti ning asusime teele. Meeleolu oli sarnane, kui kohtad vana sõpra. Mälestused eelmisest RMK rajast olid elavad ning huumor seekordse raja osas algas juba enne starti. "Ei tea, kas see asfalttee ja rajavalgustus on meil seekord kuni lõpuni?" Olime valmis absoluutselt kõigeks ning suhtumine oligi selline, et "Noh RMK, näita, millega sa meid seekord üllatada suudad."
Minu matkakaaslased olid ka üle keskmise. Sven ja Agnes on mõlemad väiksest peale orienteerumisega tegelenud ning metsas kaardiga hakkamasaamine on nende jaoks igapäevane tegevus. Samuti on nad mõlemad väga heas füüsilises vormis ning vingumas ei ole ma neid kuulnud ei enne seda matka ega ka kogu matka jooksul. Mäletan hästi, kuidas sõitsime huumori saatel terve päeva, keegi kuskil midagi ei kobisenud ning siis õhtul videokokkuvõtet tehes tulid kommentaarid: "See raiesmikulõik oli väga raske.", "Mõtlesin, et see tee ei lõppe kunagi ära." Aga päeva jooksul sõideti selliste nägudega, nagu oleks kuskil rannapromenaadi kergliiklusteel jäätis näpus kulgenud. Hea, et meil ikka need õhtused kokkuvõtteminutid olid, tänu millele sain teada, et mu matkakaaslastel ka vahel raske oli.
Startisime ilusti kümne ajal, ilm oli ideaalne, hoog sees ning tuju hea...kuni kolmas kilomeeter oli siis see koht, kus me esimest korda rajalt eksisime ja kohe normaalselt, ikka paar kilomeetrit uhkes tempost vales suunas sõitsime. Neile, kes sama viga korrata ei soovi, siis pärast Kloostri mõisa varemeid võiks paarisaja meetri pärast paremale pöörata, mitte otse edasi sõita. Aga mis seal ikka, oli matka algus, kaardilugemine ei olnud veel automaatseks tegevuseks saanud, tähistus jättis soovida ning ning nii see läks. Matkaraja esimesel 50 kilomeetril oli tähistus tagasihoidlik. Suunaviitasid väga ei olnud, vaid pöördekohta tee äärde oli tihti üsna kaugele vaid mingi hele triibuke tõmmatud.
Jõudsime Kasari jõe äärde vaatetornini, kus Sven teatas, et oleme õigest kohast mööda sõitnud ning tuleb veidi tagasi minna. Lisaks oli ka seesama viies kilomeeter see koht, kus Svenil rattakumm katki läks...esimest korda. Absoluutselt iga kord, kui ma kellegile oma rattamatka ideest rääkisin, siis küsiti mult, et kas mul ikka varukumm on pakitud. No ei olnud. Sest õnneks pole ma pidanud kunagi seda ise vahetama ning kahjuks seega ei oska ma seda vahetada. Minu argument oli, et mis kasu mul sellest oleks. Õnneks tegid mulle targemad inimesed selgeks, et kui ise ei oska, siis leiab ikka kellegi, kes oskab. Rattakummi on keset metsateed keerulisem leida, kui abilisi. Jah, neil oli õigus. Meie matka viiendal kilomeetril Matsalu Looduskaitsealal imeilusa vaatetorni kõrval me nüüd selles olukorras olimegi.
Ma võtsin oma varuks olnud siserehvi kotist välja ning jätsin Sveni sellega tegutsema. Ise läksin torni vaadet nautima. Lisaks vaatele sain nautida ka seda, kuidas natukese aja pärast imbuski meie seltskonda "keegi, kes oskas ratast parandada" ehk siis sealsamas lähedal kalastanud Onu Heino. Jutu saatel, et kuidas nõukogude aja mehed ikka kõigega hakkama saavad ning tema ei tea, kuidas tänapäeva noored ikka üldse elust läbi saavad, tõi ta oma autost meil puudu olnud tehnilised vahendid (sõber, kes mulle selle siserehvi müüs, ütles, et sellel on mingi ventiil puudu, aga "küll hakkama saate" - saime jah, Onu Heinol olid vajalikud vahendid autos olemas juba nõukogude ajast) ning tundus, et ratas sai ka parandatud. Andsime tänutäheks ühe šokolaadi ning kui Onu Heino küsis, et mida tema küll sellega teeb, soovitasime, et viigu koju naisele. Selle vastusega jäi ta rahule.
Ei läinud tunnikestki, kui saime matkaga jätkata ning nautida Eesti looduse klassikalisi vaatepilte ja liikide kooslust. Kelu asulas saime lisaks muule nautida ka rinnuni heinamaad, mis tundus kohati lõputuna, kuid nagu ikka hiljem kaardi pealt vaadatuna imelühikese jupina.
Mõnusat kulgemist jagus kuni Kirblani. Me jõudsime Agnesega poe juures juba pettumuse üle elada, et see laupäeval (ehk siis nädalavahetuseti) kinni oli ning jäätist ei saanudki. Mis seal ikka, jõime vett, vaatasime kaarti, kohendasime rattakotte ja tegime veel kindlasti palju muud olulist, kui nurga tagant ilmus välja ei keegi muu, kui Sven. Ratast käe kõrval lükkav Sven. Tuli välja, et Onu Heino nõukogude aja kummiparandustehnika oli jätkusuutlik vaid mõneks kilomeetriks. Kilomeeter 14, Svenil teine kumm katki. Ütleme nii, et seekord oli rattakummijumal meiega. Kirbla oli sellel päeval üks parimaid kohti, kus selline asi juhtuda oleks saanud. Suure maantee kõrval, Lihulast vaid veidi eemal. Googeldasime, kuid mingit rattaparandust Lihulas ei leidnud. Mõtlesime natuke ning otsustasime, et Sven võtab oma tagumise ratta kaasa, hääletab sellega Lihulasse ning otsib natuke, äkki seal ikka on rattaparandus. Ma läksin Sveniga kaasa hääletama ning ei jõudnud me veel kättki püsti tõsta, kui juba auto peatus ning Sven lootusrikkalt Lihula poole teel oli. Meie Agnesega nautisime ootamatult tekkinud puhkepausi.
Võiks öelda, et Svenil läks Lihulas hästi. Ta viidi otse rattaparandustöökoja ette, kus 6 EUR eest talle uus sisekumm anti ning ka ratas kohe korda tehti. 6 EUR on puhtalt uue sisekummi hind. Meil tekkis teooria, et töökojal hakkas Svenist kahju ning nad ei küsinud tööraha. Sven tuli tagasi Kirblasse ning kordus pilt, mida sel matkal juba näinud olime. Ikka ratas tagurpidi ning Sven sinna oma tagaratast kinnitamas. Seejärel saime kuskil poole kolme ajal teele asuda. Niiet, kui kellelgi sealkandis rattaparandust vaja läheb, siis soovitame soojalt Karja 6 töökoda Lihulas.
Kella poole kolmeks päeval olime siis oma kõva 14 kilomeetrit läbinud ning asusime aga teele. Ise veel mõtlesime, et eks vaatab, vast saab täna ikka ka natuke veel sõidetud. Alguses saime nautida allamäge kulgevat kergliiklusteed ning ka mõnusaid kruusateid, kuni me Seira asulas vana raudteetammini jõudsime, mis oli pikk ja mõnus sirge metsavahel ning isegi üllatavalt hästi sõidetav.
Esimene lõkkekoht matkarajal oli Rumba. Jalgsimatkajatele üsna kindel peatumiskoht, kuna on raja esimene lõkkekoht ning asub 29. kilomeetril. Rumbani ja sealt edasi läks mõnus ja üsna eraldatud metsatee, kus vahepeal päris head kiirust isegi lisada sai. Mingil hetkel läksin ma natuke liiga hoogu ning sõitsin teed ääristavast puudest ja võsast liiga lähedalt ja kiiresti mööda. Mälestuseks mõned kriimud käsivartel. Aga no - mis oleks matk ilma võsakriimudeta.
Järgmist lõkkekohta, 11 km eemal Hirvepargis soovitame ainult putukaimmuunsetele inimestele. Meie kogemus Hirvepargi läbimisel oli unustamatu. Igasugused lendavad objektid olid meil igat pidi kallal, teepeal ees puud ja võsa ja pori. Peatuda ei saanud, liikuda ei saanud. Päris hea oli sealt lõpuks välja saada. See kaardi peal (jällegi) ülilühikese jupina tunduv lõik algab pärast Paljasmaad metsa keerates ning lõppeb siis teiselt poolt maanteele välja jõudes, kokku võib-olla maksimaalselt 2 kilomeetrit, kuid jättis meile kustumatu mälestuse igaveseks. RMK-le võib anda soovituse pakkuda selleks jupiks välja rattaraja alternatiiv, sest ega seal rattaga sõitmisest just väga midagi välja ei tulnud. Kuigi viimane kord, kui RMK lehte külastasin, oli seal info, et Hirveparki ehitatakse kergliiklusteed. Vot seda tahaks küll näha ja sõita uuesti mööda kergliiklusteed seda sama juppi.
Allpool näete kolme erinevat versiooni Hirvepargi läbimisest. Esimene pilt on ainus, mis selle matka jooksul sündis Sveni palvel ning selle nimi pidi olema "Agnest ootamas". Teine on Agnes jalgu porist puhtaks pesemas siis, kui Sven teda ootab ning kolmas siis mina ja pori pärast Hirvepargi läbimist. Õnneks läks elu pärast seda lihtsamaks.
Saime Vana-Vigalas poodi, misjärel ootas meid ulmeliselt paranenud rajatähistuse tase ning pikad kruusateed. Paar kohta muidugi oli, seega kaarti päris kotti panna ei soovita. Susla lõkkekoha ümbruses olev pikk sirge tee oli aga pärast metsavedu jäänud RMK poolt korda tegemata - tee oli auklik ning ebatasane, päris ebamugav oli seal sõita. Seal oli ka üsna palju lompe ilusal päiksepaistelisel päeval, seega vihmase ilmaga võib seal päris korralik üleujutus olla. Märjamaale jõudes saime kohvikus kõhud täis süüa ning kõrvallauas sõi veel üks rattamatkajate duo, kes rajast väikest lõiku sõitsid ning meiga samasse suunda teel olid. Matkajad lõpetasid söömise ja sõitsid väga enesekindalt ning kiire tempoga...vales suunas minema. Meil oli nalja kui palju. Mõned minutid hiljem ning juba nägimegi neid uuesti kohvikust mööda sõitmas, seekord õiges suunas. Märjamaal oli ka mitu poodi, kus saab vajadusel varusid täiendada. Pärast Märjamaad juhtus aga kahetusväärne lugu. Nimelt meie - pedantselt matkateed läbivad ratturid - soovisime liikuda sealt, kus siis rada läks ehk siis otse läbi Märjamaa lauluväljaku. Millegipärast taheti meile aga äkki selleks kontserdipileteid müüa. Ma üritasin veel turvameestele seletada, et me oleme rattamatkal ning rada läheb siit teie ürituselt läbi, aga nad ei saanud ilmselgelt aru, millest me räägime. Sveni kommentaar olukorrale: "Siin nüüd sõltub kõik turvajatest, kas nad suunavad su ümber aia ringiga matkateed jätkama või suunavad selle jutuga vanglasse. Meil seisid mõlemad variandid kõrvuti".
Märjamaalt edasi tuli hästisõidetav kruusatee, vaikselt hakkas päike loojuma ning tekkis udu ja päikseloojangu virvendused porilompides. Kilomeetrid tulid aga kolisedes vastu ning õhtu oli idülliline. Teetähistuse osas - Kõrvetaguse ja Varbola vahel oli midagi matkarajaga või siis teedega muutunud, tekkinud juurde lisateid ning kaardi järgi oli kohati keeruline orienteeruda.
Pärast pimeda saabumist läbisime veel Varbola linnuse takistusraja (loe: tassisime rattaid) ning jõudsime ka Varbola telkimisplatisle, mis oli jällegi väga luksuslik: voolav vesi - mida küll veidi pumpama pidi, kempsud, piknikulauad, varjualused ja palju ruumi telkidele. Endalegi üllatuseks olime jõudnud esimeseks päevaks läbitud matkatee esimese lõigu viiest, 84 km ametlikult ning koos meie vaatetorni ringiga 89 km.
TEINE PÄEV
Varbola telkimisplats - Paunküla telkimisplats. 87,14 km.
Teisel päeval olid hommikused näod väsinumad kui eelmisel päeval, kuid mis seal ikka. Kasutasime telkimisplatil olnud kaevu, pesime veidi sokke ja ennast, täitsime veepudelid, sõime ning asusime teele. Enne seda tegime veel väikse videkokkuvõtte eelmisest päevast, mis sai meie rutiiniks. Olin varasemast kogemusest õppinud, et tihti juhtub juba ühe matkapäeva jooksul nii palju, et seda on raske juba järgmisel päevalgi meenutada. Seega on lihtsam asjad linti rääkida ning hiljem saab selle põhjal rahulikult kokkuvõtteid kirjutada. Video lõpus küsis Agnes Svenilt kavala muigega: "Noh Sven, teed täna ka meile põnevust? Sven: "Mismõttes?" Agnes: "Noh, torkad enda kummid läbi mingi hetk või nii." Sven: "Kas sa arvad, et nad on praegu täis?" Mina kommenteerisin veel, et ega siin täna ka kaardil midagi erilist ei paista, üsna suures koguses metsa vaid. Ja nii me siis teele asusime.
Alguses oli konkreetne 600 meetrine äratus. Kohe pärast telkimisplatsi pööras rada imeväiksele ja künklikule metsavaheteele läbi võsa. Agnese kommentaar: "Mina ei uskunud, et see RMK võib SIUKE olla, et lihtsalt mingi lehmarada läbi võssi." Seejärel sai täitsa pikalt, kohe 2 km mööda asfalti sõita, mis ajas inimesed segadusse, et kas me oleme ikka veel RMK matkateel, kuidagi liiga lihtne on. Pärast korduvat ülekontrollimist saime aru, et jah, oleme ikkagi õigel teel. Möödusime ka Mõrramäest, kus Agnes poseeris ning Sven samal ajal kaarti uuris. Sõitsime natuke mööda mõnusaid kruusateid, kui äkki tundsin, et nälg on. Sama oli seis ka teistega, seega mis seal ikka. Pidurid peale ning sealsamas kruusatee kõrval toimus spontaanne söögipeatus. Ja mitte mingi tavaline söögipeatus, oh ei! Välja võeti šokolaadikreem ning sai - midagi, mida ma ise kunagi matkale kaasa pole võtnud, kuna šokolaadikreem tundub vist kuidagi liiga raske asi, mida tassida. Aga no selle eest kui hea! Sven selgitas mulle, et ma pole siiamaani veel aru saanud, mis on head matkatoidud, mina määrisin aga järgmistele saiadele šokolaadikreemi peale ning nõustusin. See on täpselt selline matkatoit, mida tasub võtta kaasa hetkedeks, kui väike motivatsiooni- või energialangus on. Mäletan, et kunagi väga ammu, kui me Kaleviga Skandinaavias hääletasime, oli meil ka kotis kriisihetkedeks suur šokolaadikreemipurk, mille me siis ükskord Norra külmas tuules pärast tundide kaupa edutut hääletamist lahti tegime. Igal juhul on sellised "nüüd kohe on süüa vaja" peatused matkal väga lahedad, kus peatudki konkreetselt "kohe", laotad oma asjad laiali ja hakkad toituma. Seekord istus Sven enda mõnusal matkatoolil ning kirjutas tuima näoga midagi oma märkmikusse. Minu küsimuses peale väitis ta, et on vaja ka seda tema versiooni, mis ikka "tegelikult toimus".
Sellesama peatuse ajal tuli Svenil õnneks meelde, et kuskil üsna lähedal, Kohilas, elab ka tema vanaema. Ta helistas vanaemale ja ütles, et me astume varsti läbi. Varbolast Kohilasse oli täitsa tore tee: mõnusad kruusa- ning isegi asfaltted, misjärel viis meid Kohilasse imeline rattaümbersõit: 6 km mööda kergliiklusteed. Ma pole ammu ühtegi kilomeetrit niimoodi nautinud. See tundus uskumatu, et RMK rada ja kergliiklusteel. Paar korda vänta ja oledki juba kohal.
Kohilasse jõudes mõtlesime Agnesega, et lähme ütleme korraks vanaemale tere ja liigume edasi, kuid see, mis edasi toimuma hakkas, seda võis ainult Sven aimata. Meid kutsuti sisse, öeldi, et "ega nii väikse etteteatamise peale suurt midagi valmistada ei jõudnud" ning juhatati siis laua taha, mis oli kaetud kui kellegi sünnipäevadeks või jõuludeks.
Õhtu möödus RMK-le klassikaliselt mööda külavaheteid, muda ja võsa. Kõige meeldejäävamaks oli malbelt võsa ning mudast teed pärast Tuhala jõge. Lisaks veel veidi parmusid. Naisteraba lõkkekohale lähenedes oli tee ilus ja sõidetav kuni Tallinn-Tartu maanteeni, kus jäi teele ka Kose maanteeäärne legendaarne söögiputka, kus jälle süüa sai. Läbisime ka mitmeid tähistatud eramaid ja erateesid, kus oli sildi juures märge, et läbimiseks helistage antud numbril.
Seejärel jõudsime Paunküla maastikukaitsealale, mis oli järjekordne tore üllatus. Äärmiselt mõnusad matkateed... laudtee ...palju loodust ja vaikust. Mõned korrad pidi küll ratast üle puude tõstma või puu alt lohistama ning kaardi ja matkatee kooskõla oli jällegi küsitav, aga koht ise on kui matkaja unistus. Kilomeetrike enne matkatee lõppu saime veel oma päeva viimase takistuse ületada, lohistades rattaid suure mahalangenud puu alt läbi. Nagu ikka, lisas olukorrale vürtsi Sven, kes ise esimesena alt läbi läks ning seejärel minu ja Agnese puuületuse teekonnast ka kohe Facebooki ühe toreda video üles laadis. Teise öö veetsime Paunküla telkimisalal, kus Sven tegi lõket ja grillis ja oli eluga väga rahul. Matkapäev, mil lõket teha saab, on Sveni jaoks juba kordaläinud päev. Paunküla looduskaitseala on väga ilus koht: sääski pole, inimesi pole, ilus järv ja lõkkekoht.
KOLMAS PÄEV
Paunküla telkimisplats - Nikerjärve telkimisala, 47,41 km
Kolmanda päeva kilomeetrid ei tulnud lihtsalt. Samas võiks öelda, et maastiku osas oli see päev ilus, põnev, füüsiliselt raske ning kindlasti väärt matkamist - ikka korduvalt vaatasin enda ümber ja mõtlesin, et kas see Eestimaa ongi nii ilus.
Alustasime Paunküla looduskaitsealal mööda imelisi matkateid, mis olid küll künklikud, kuid väga mõnusad sõita, misjärel sai natuke mööda kruusateid kulgeda, kuni Aegviidu lähenemisest hakkasid vaikselt märku andma jällegi üsna imelised maastikud, kus oli lausa lust sõita. Kõrvemaa maastikukaitsealale jõudes sai enne Voose lõkkekohta jälle enda oskusi võsas proovile panna. Voosest Vetlani olid mõnusad, künklikud ning väga ilusad metsateed. Vetlast Aegviiduni ootas meid aga RMK matkatee klassika. Maastik oli korralik ja kilomeetrid tulid teosammul. Ka sel päeval tuli "siin ja kohe peab sööma" peatus keset metsarada, kuid see oli natuke vaiksem ja tõsisem, kui eelmised. Tsiteerides Sveni: "Ja siis algas seal selline nikeramine, et seal me tegime isegi pausi!" Uskumatu, aga eelmistest peaaegu kaks korda lühem päevateekond oli meid täna ootamatult ära väsitanud.
Viimased kilomeetrid mööda kruusateed Aegviidusse tiksudes olid nostalgilised. Olin Aegviiduni mööda matkateed liikumas kolmandat korda - igaüks neist teekondadest väga erinev. Meenus, kuidas eelmisel matkateel just sellel lõigul üritasime ühest teisest matkaseltskonnast enne Aegviidusse jõuda. Ja no jõudsimegi! Ning see, kuidas ma oma esimesel pikal matkateel Oandust Iklasse kõndides Aegviidust rongile läksin ning Ülemiste keskuses endale uued jalanõud ostsin, öeldes poes muiates, et "karpi pole vaja" ning siis nende tuttuute jalanõudega Aegviidust edasi kõndisin. Aegviidus ootas meid juba vana hea matkapealinna silt ning selle taga olev mõnus kohvik ja igale matkajale tuttav pood.
Nikerjärvele jõudes ei suutnud me oma silmi uskuda - keset telkimisplatsi oli suur ja korralik puidust sild ehitatud. Olles just sel päeval mitmeid sildadeta kraavikesi ületanud ning lisaks veel mõnest kahtlase väärtusega sillalaadsest moodustisest oma ratast ja tavaari üle tassinud, ei suutnud me uskuda olukorra irooniat, et nüüd, siia kuiva maa pele on äkki korralik sild ehitatud. Nikerjärve telkimisala on plats, mida läbivad kõik kolm Eesti matkateed ning seega tähistab see kuiva maa sild nende teede ühendumist - matkasilda.
Õhtu oli mõnus. Asusime Aegviidu poest kokkuostetud tavaari hävitama ning käisime lähedal olevas järves ujumas, kohale saime rattaga. Rattaga, millel ei olnud rattakotte peal.
NELJAS PÄEV
Nikerjärve telkimisplats - Pariisi küla (pärast Neerutit asfaldile jõudes), 60,41 km
Neljas päev oli üks meeldejäävamaid. Seiklus- ja mägederikas, terve päev sadas, teel oli umbes 10 kilomeetrine lõik, mis oli põhimõtteliselt üks suur lomp ning kõige lõpuks juhtus Sveni rattaga...nooo mis te pakute....?
Algas see seiklusrikas päev siis sellega, et Sven vaatas natuke valesti kaarti ning me läbisime 5 km jalgsimatkajate teed, mis oli põnev väljakutse oma malbe künklikusega. Siinkohal võib hoiatada, et kuna kaardil on need erinevat värvi jooned kohati halvasti loetavad või kattuvad, siis Nelijärve juures tasub olla hoolikas või siis teha nagu meie - nautida täiega väljakutset. Kui praegu uuesti valida, siis ma teeks selle lõigu uuesti mööda jalgsimatkajate rada, kuna see oli looduse poolest huvitav, rattaga hea füüsiline väljakutse ning mul oleks olnud kahju sellest lõigust ilma jääda. Seega aitäh Sven, et kaardilugemisel vea tegid!
Kui me pärast uurimise läbi viisime ja kaarti vaatlesime, siis Sven selgitas, et rattateed polnud näha, kuna see kattus kaitseala piiriga ning segavates fakoriteks olid veel vihmapiisad kaardil, sõidu pealt lugemine ning kehv silmanägemine. Lõpetuseks lisas Sven: "Ja no kui seal oleks tähistus olnud, siis oleks suure tõenäosusega see viga olemata olnud." Mille peale me ühiselt otsustasime, et rada oli seda väärt: ilus loodus ja rasked tõusud.
Mingi hetk jõudsime Jänedale, kus saime nautida imelist vaadet Jäneda mõisale lähenedes ning loomulikult mitte vähem olulist - Jäneda poodi, kus sai enda eelnevalt kaotatud jõuvarusid kummikommidega taastada.
Jänedast Lehtseni oli üsna mõnus sõit, vahepeal sai korra ka järjekordset raiesmikku ja võsa nautida, kus me 2 meetrit lõikasime ja tõesti ei sõitnud seda RMK rattatee täisnurka välja ühes pöördekohas, kuna seal oli ka oluliselt rohkem võsa, kui lõikamiskohas ning pärast tegime veel mitu päeva selle koha üle nalja, et see oligi see koht, kus me pedantselt rada ei järginud. Tsiteerides Agnest: "See raiesmiku lõik on juba ammu unustatud, arvestades seda, mis tuli pärast Lehtset.
Vihma aga sadas ja päev tiksus aina edasi, seega otsustasime Lehtsel järgmist poodi nähes, et tuleb lõuna teha. Poe lähedal olev Lehtse raudteejaam sobis selleks ideaalselt - pood asus strateegiliselt ilusti kõrval ning vihmasel ajal oluline katus oli peakohal. Sai mõnusasti oma sokke veest välja väänata ning süüa teha. Menüü oli meil nagu ikka, ootuspärane. Rajal korjatud kukeseened, kartulipuder, kodujuust, hapukoor ning sulajuust. Oleks me vaid teadnud, mis meid ees ootas, oleks rohkem söönud. Või nagu Sven ütles - VÄGA HEA, et meil see söögipeatus seal Lehtses oli enne SEDA lõiku.
Nelijärve-Aegviidu lõigul soendus tehtud, asusime läbima unustamatut lõiku Tõõrakõrvest Ohepaluni. Sadas. Tõõrakõrve pööramiskohast kuni Valgejõe sillani oli palju suuri vett täis lompe ning Valgejõe sild on "DIY" sild. See tuleb reaalselt ise endale valmis ehitada ja pärast ületust jälle laiali lammutada.
Edasi sõites oli tee korralikult vee all, mudane, mõned lombid olid ikka päris pikad, mõlemal pool teeääres tihe võsa. Ja seda kõike kilomeetreid. See oli lõik, kus ma panin mängima oma kaasaskantava kõlari, laulsin lugusid kaasa ning mõtlesin vist ikka päris mitu korda, et see tee ei saa küll mitte kunagi läbi. Muda tõttu oli võimatu vähegi normaalsema tempoga sõita ning kus polnud muda, seal laiutasid suured lombid. Ja vahepeal oli lompide põhjas veel lisaks muda. Ehk siis vaikselt tiksudes see tee seal niimoodi läks. Raja lõpus, kui tundus juba natuke sõidetavam tee, panin natuke kiirema käigu sisse ning järgmisel hetkel sain aru, et kukun, aga mitte midagi teha ei saa. Ratas libises ning ma lendasin külili pehmesse rohtu. Läks hästi. Edasisõites tempoga ei kiirustanud. Kaardilt vaadates on see lõik kuskil 7 km, kuid "real feel" oli pigem 7 tundi.
Agnes: "7 kilomeetrit muda ja kannatusi. Mingisugust motokrossi oli seal sõidetud, kõik lombid...see oli ropp. Aga kuna me olime Lehtses korraliku söögi teinud, siis polnud midagi hullu."
Sven: "Pärast Ohepalu Agnes ropendaaas."
Agnes: "Ja enne seda Ohepalu lõkkekohta mõtled, et oo näed, mingisugune kruusatee ja mõtled, et äkki...ei, ei läinud paremaks, ikka oli mingisugune augud ja muda ja kruus."
Ohepalu lõkkekohta lähenedes helistas mulle Sven, kes küsis Obe numbrit. Obe on meie sõber, kelle juurde sel öösel ööbima minema pidime. Andsin numbri ning mõtlesin lõkkekohale lähenedes tsenaariume, miks Sven oleks pidanud seda numbrit küsima. Mõtlesin ja mõtlesin, kuid isegi ei suutnud selle variandi peale tulla, et Svenil kolmandat korda rattakumm katki läks. Lõkkekohta jõudes oli pilt üsna koomiline. Vihma sadas korralikult. Kõik olime läbivettinud ja veidi külm oli ka. Õnneks polnud huumor kuhugi kadunud, seega kõige hullem ei olnud. Sven oli juba oma asjad julgemalt laiali laotanud - ega tal niipea pääsu polnud sealt. Sven tegi kõnesid rattapoodi ja Obele, meie samal ajal kogu protsessi filmides, pildistades ning vaiksel muiates...või no keda me petame, naeru lagistades. Kuna istudes oli külm, siis sõitsime meie Agnesega edasi ning Sven jäi rattaabi ootama.
Pärast Ohepalu lõkkekohta tundusid teed kuninglikud, kuna muda oli kadunud ning sai isegi peatumata lompe läbida ja reaalselt edasi liikuda. Kadrinas väike toiduvarude täiendamine ning edasi liikusime Neeruti maastikukaitsealale. Kahju, et ilm nii vihmane oli, kuna muidu oleks seal kindlasti mõnusa puhkepausi teinud ja vaateid nautinud. Neerutis oli rattamatkajale piisavalt väljakutseid - kohad nagu näiteks Trepimägi ja muud atraktsioonid, kus ikka natuke ratast lükata sai. Võiks ainult kurta matkatee tähistuse üle, mis oli väga halb. Kaardi peal ja äpis olev tähistus on erinevad ning ajab segadusse. Mingis kohas näitab tähistus otse edasi, paremale ja vasakule ning lisamatkaradade tähistused näevad sarnased välja. Lõpuks libisesime (ei, tegelikult mitte, õnneks ikkagi sõitsime) mõnusalt allamäge ning jõudsime otse Obe maja ette, kus saun juba küdes ning kook oli laual. Või kui tsiteerida Agnest, siis "Kui nendest Tissipuudest ja Leivaahjumägedest üle minna, siis saab mööda mingit hobuserada Pariisi külla." See majas ööbimine tuli absoluutselt kõige õigemal päeval ning me olime ikka päris õnnelikud, et sellise päeva lõpuks sauna ja kuiva ööbimiskohta saime. Ning mul jäi vist mainimata, et Sven sõitis lõigu Ohepalu lõkkekoht kuni Pariisi küla ilma rattakottideta (rattkotid läksid Obe auto peale), andes jällegi ainet edaspidisele norimisele.
VIIES PÄEV
Pariisi küla (pärast Neerutit asfaldile jõudes) - Seljamäe lõkkekoht, 66,13 km
Hommik algas sellega, et isegi pärast eileõhtust põhjalikku saunas käimist leidsime me ikka siin ja seal muda, näiteks Agnese näos. Hommikul me ei kiirustanud, ilm oli jälle ilus - päike paistis ning saime mõnusalt murul istudes eelmise päeva kokkuvõtvat videot teha või siis kui tsiteerida Agnest: "hilinesime väljasõiduga".
Kuni Porkunini liuglesime mööda mõnusat asfaldi- ja metsateed ning teele jäi Mardihansu lõkkekoht, mis oli väga rahulikus ja idüllilises kohas.
Porkuni oli minu jaoks selle matka linnadest kõige suurem üllataja. Ilus, rahulik ja mõnus idülliline linnake, millest mul varem väga aimugi polnud. Isegi jäätist ja friikaid sai kuskil järve ääres, ainult sularaha eest. Porkunis on kaardi ja tähistuse järgi keeruline orienteeruda, RMK äpiga saab hakkama.
Pärast Porkunit saime jälle ilusaid metsateid nautida ning kukeseeni korjata. Seeni oli palju ja need olid suured, seega peatusime vaid kohtades, kus minutiga kõik kilekotikesed täis saime. Seeneaasta oli hea. Enne raketibaasi lõkkekohta ootas ees mõnus võsalõik. Võiks öelda, et isegi unustamatu. Mingil hetkel olin üksi ning tähistus kadus ära. Polnud aimugi, kuhu suunas minna, absoluutselt igal pool oli ühesugune võsa ja murdunud puud. Samas ei tahtnud ka suvalises suunas liikuda, kuna liikumine oli veidi raskendatud. Võtsin RMK äpi lahti ning liikusin selle järgi. Äpp on ikka ülitäpne ning viis mind väga lihtsasti rajale tagasi ka sellel raskel maastikul. Võsast välja tulles sõitsime alguses absoluutselt igas vales suunas, kuhu võimalik ning kõige viimasena otsustasime siis ka õiges suunas sõita. Võsast välja sõites tuleb vasakule pöörata.
Janika: "Enne raketibaasi on räme võsa."
Agnes: "Raiesmikul olev rada kadus ära, ratast tuleb igale poole ära tõsta, mina sain vigastusi.
Rohu raketibaas oli päris võimas, Agnes ja Sven otsusid veel Lenini pilti, kuid edutult. Mina tegin niisama ise pilti. Sõitsime ratastega raketibaasi angaarist läbi ning ega "enne Roelat midagi ilusat polnud". Enne Roelat, kui Roela põhimõtteliselt paistis, läksime veel korra võssi ka tegime mõned ringid. Sest RMK tee läks sealt.
Roelas on pood, mille vastas on hämmastav lauluväljak, mis on väga mõnus paik söögitegemiseks. Kuna Roelas ostsime süüa ja kõhud olid tühjad, siis seal me ka süüa tegime. Tudusooni saab täitsa normaalselt sõita. Kaardi peal on Punasoo ja Seljamäe lõkkekohtade nimed ära vahetatud, RMK äpis on õigesti. Teel Tudusooni andis väsimus tunda ning lõkkekohane jõudes olime ikka päris rõõmsad, et täna enam sõitma ei pea.
Viienda päeva õhtu oli aeg, mil tundsin mina kõige suuremat väsimust. Aga ei midagi hullu, tegime vaikselt oma õhtuseid tegemisi, paar iroonilist kommentaari enda või teiste suunas, sõime veel midagi ning läksime magama. Iga matkapäeva lõpus veel kaerajaani tantsida ja stand up komöödiat teha ei jõua.
KUUES PÄEV
Seljamäe lõkkekoht - Aidu-Nõmme, 73,37 km
Päev algab väga hästi sõidetava teega, mida jätkub pikalt. Kohe ikka mitukümmend kilomeetrit. Tsiteerides Agnes: "Hakkasime Tudusoost sõitma ja kütsime kuni Sondani välja." Kilomeetrid kaovad lennates, täielik kontrast eelmisele päevale.
Mõnusa kulgemise vahelduseks otsustame lihtsalt niisama minna vaatama Soosaare lõkkekohta, mis asub suure tee ääres, matkarajast natuke eemal ja elumajadele üsna lähedal ning leiame eest hoopis väga laheda onni. Huvitav, kas RMK nimelt ei reklaami seda onni, kuna asub suure tee ääres ning oleks näiteks väga mugav peokoht. Natuke kahju on, et ei saanud selles veel avastamata onnis ööbida, kuna see on ainus onn matkateel, kuid samas on hea meel, et seda üldse vaatama tulime. Lõkkekohta ei olnud ei RMK äpis ega ka RMK kodulehel.
Pärast onni avastamist ootasid ees korralikud väravad (kokku 5 ketti) ning iga rattamatkaja unistus - mõnusad väga hästi sõidetavad teed metsavahel, vähe liiklust ja imelised vaated. Enne Uljaste raudteeületust oli veel eriti hea allamäge tee. Mingil hetkel tuli silt "Ida-Viru" maakonnaga ning see hetk tundus natukene ulmeline. Juba Ida-Virumaal? Alles me olime ju Lääne-Eestis Matsalus. Ida-Virumaa osa ootasin ma juba matka planeerides huviga, kuna ega ma sinna väga palju matkama sattnud ei ole.
Agnes: "Uljaste lõkkekohas sai ratast üles vinnatud, mäkke ning siis sama targalt sai 50 meetrit hiljem sellest mäest alla sõidetud."
Sven: "Allasõidul tasub ettevaatlik olla, kuna ristub kohe sõiduteega.
Pärast Uljastet läks väga mõnus kergliikulustee läbi metsa kuni Sondani, kus on võimalus poes käia, aga söögikoht/kõrts on avatud ainult nädalavahetuseti. Sonda raudteejaama läheduses oli põnev tänavakunst, mida ma päris pikalt pildistama jäin.
Sondast Kiviõlini jätkus kergliiklustee ning Kiviõlis saab rattaga krossirajal sõita ja minna ka läbi kahe tunneli, seal on keeruline kaardiga orienteeruda, soovitame RMK äppi kasutada.
Kiviõlis on natuke rajalt eemal tehase söökla "5 kopikat", kus on suur päevapraad 4 EUR ja väiksem praad 3 EUR. Soovitame soojalt. Rattaga pole ring väga suur. Kiviõlis on palju poode, kõik raja peal. Kiviõlist väljudes on natuke sisselöödud akendega maju, rohtu ja natuke asfaltit, misjärel jõudsime Püssisse, kus ka pood on. Püssisse sissesõit üle silla on väga suurejooneline, eriti mõnus veel ratta seljas. Püssi ise on selline põnev linn, mis tekitab tõesti perifeeria tunde. Natuke nagu "Eurotripi" filmis, kui nad Bratislavasse jõudsid. Pärast Püssit oli meil harukordne võimalus vanal raudteetammil sõita ja lehmi vaadelda. Püssist Aidu-Nõmmeni on kaardile mõni tee jäänud panemata, RMK äpis on need olemas. Kaart oli selles piirkonnas puudulik.
Agnes: "Nendel lahtistel kividel oli üsna ebamugav sõita, aga need ei olnud mingisugused lahtised kivid, sest kui me jõudsime Aidusse, vot seal olid mõned lahtised kivid."
Sõitsime veel veidi ning kuidagi märkamatult olimegi kohal. Aidus. Meid tervitasid päris hästi sõidetavad kruusateed ning imelised vaated. Kõige imelisem vaade oli aga see, kuidas selleks ajaks, kui meie Agnesega lõpuks kuskilt nurga tagant laekusime, oli Sven juba ammu alla jõudnud ning tõmbas nagu mees muiste parve meiepoolsele kaldale. Kokku kasutasime me Aidus kahte parve, mis toimisid üsna hästi. Kõige keerulisem oli teise parve peale saamine, kuna alla viis ikka korralik järsak, mis juba isegi rattalt maha võetud kottidega oli piisavalt raske. Kõige raskem koht meie jaoks oli aga pärast esimest parveületust ja lõkkekohta (Aidu Liiva lõkkekoht on kaardil vales kohas, tegelikult on see pärast esimest parve ja enne esimest kurvi. RMK äpis on õigesti). Seal oli korralik "sein", millest lükkasime isegi eemaldatud rattakottidega ratast kahekesi üles. Eks oleks üksi ka saanud, oleks pidanud natuke rohkem lihtsalt puhkama vahepeal. See on siis see koht, kus saab ronida.
Kui üks parveületusele laskumine ning üks "seinast" tõus välja jätta, siis võib öelda, et jah, Aidu on füüsiliselt raske koht, kuid samas on seal ka ikka päris palju mõnusalt imelises looduses kulgevat üsna lihtsasti sõidetavat matkateed. Eriti kui olla juba varasemat matkateed läbinud, siis Aidu väga ei üllata, eks neid füüsiliselt raskemaid kohti on nii enne kui pärast Aidut. Matkafoorumite juttude põhjal ootasin hullemat.
Esimene parv asub looduslikult väga kaunis kohas, ligipääs parvele on mõlemalt poolt võrdlemisi lihtne. Parve peale mahub 3 ratast, kui hästi pressida. 2 on mugav. Kaabel kipub sõlme minema, kuna ta on kuidagi käändes seal ja kipub kuidagi kinni jääma.
Aidu-Nõmme lõkkekoha suunas liikus hea mõnus asfalttee, mida kaardil ei olnud, kuid RMK äpis oli. Enne lõkkekohta on nii kaardil kui RMK äpis segadus, kuid siit hea soovitus - tasub jälgida teeviitasid, mis lõkkekohta suunavad, ei tasu igast võssakasvanud teest paremalt pöörata ning kohe klapid pähe panna, et kaaslased ei saaks sulle ka järele hõigata, et vale tee. Lõkkekoht ise oli imeilus, nautisime seal täielikku vaikust ja rahu ning parimat kukeseenepastat. Sven tegi lõket, mina videoklippe, Agnes lihtsalt lollusi ning seejärel tegime kõik koos süüa ning sõime järjekordse imelise päikeseloojangu saatel - rutiin.
SEITSMES PÄEV
Aidu-Nõmme-Mummasaare,72 km (RMK lehe järgi, enda dokumentatsioon on sellest päevast kaduma läinud)
Agnes: "See, et see Kohtla-Nõmme vaid 3-4 kilomeetrit oli, ei tähenda midagi, seal oli ikkagi rämedalt tõususe ja langusi ja üks parveületus.
Sven: "Asi hakkas kohe tõusuga peale."
Agnes: "Erinevalt eelmise päeva tõusudest ja langustest olid need köiga abistatud, aga kõige raskem tõus oli ikkagi eelmisel päeval, kus köit ei olnud."
Agnes: "Erinevalt eelmise päeva tõusudest ja langustest olid need köiga abistatud, aga kõige raskem tõus oli ikkagi eelmisel päeval, kus köit ei olnud."
Aidu-Nõmmelt Kohtla-Nõmmele minnes oli RMK äpis rattaring olemas, aga kaardil ei olnud. Meie kasutasime seekord jalgsimatkajate teed. Kui rattaringiga minna, siis sel päeval parve kasutama ei pea.
Seega kasutasime teist korda parve. Kaldad olid ikka väga järsud. Abiks oli pandud köis. Võtsime rattalt kotid maha ning proovisime köie abil kuidagi alla jõuda. Pärast parveületust ootasid meid ees kohe mitmed korralikud ja järsud tõusud. Kui ülejäänud piirkondades olid tõusud pigem sellised, et pikad ja võrdlemisi lauged, lihtsalt füüsiliselt rasked, siis Aidul võis mõni tõus olla vaid meetrike, aga niivõrd järsk, et sealt oli kohati raske oma ratast koos rattakottidega üles lükata ning lihtsam oligi rattakotid maha võtta ning need eraldi üles tassida. Kuid endiselt - jah, oli raske, kuid ei midagi võimatut. Kui rahulikult võtta ja piisavalt puhata, siis täitsa mõnus ja pigem väljakutsuv. Kindlasti ei tasu Aidut vahele jätta hirmus, et see liiga raske on.
Kohtla-Nõmmelt edasi läks elu päris mõnusaks. Aa külani oli hea kruusatee ning seejärel sai Toilani välja mõnusalt mööda asfaltteed kulgeda ning imelisi vaateid nautida. Teele jäi Valaste juga, kus on 24h avatud söögikoht. Teel Valastest Toilani oli mul ikka korduvalt hetki, kui peatusin ja lihtsalt vaadet nautisin.
Toila linna jõudes oli tuju juba päris lõbus. Tegime mäest laskudes nalju ning tuhisesime nii mõningatestki pruutpaaridest mööda. Matkarada läks otse treppidest üles, saime korralikult rattaid tassida, kuna..."pedantselt matkateel". Toila pargis on kaardi peale tõmmatud paksu oranži joone järgi ikka päris keeruline orienteeruda. Jällegi soovitame RMK äppi. Sven soovitab RMKl teha Toila pargile teha kaardil suurenduse, sest muidu pole midagi aru saada. Voka samamoodi - kaardi järgi on keeruline orineteeruda.
Sillamäel jääb keskväljakul teele lahe pood, paremat kätt kohe, kui treppidest alla minna. Pood, mille külastamine on korralik kultuurielamus. Seal on küll asju...kui küsida. Sillamäe tervisepargini matkatee tähistust ei olnud ning radasid oli leida raske. Lihtsalt tuleb mere äärde hoida ja loota, et äkki näeb mingi hetk tähistust.
Sillamäest Mummasaaareni on väga ilus mereäärne metsatee. Ning Mummassaare lõkkekoht on küll natuke merest eemal, kuid telk on võimalik ka mere äärde panna. Jõudsime Mummasaarde üsna vara ning saime mõnusat õhtut mere ääres nautida. Telk oli vaatega merele, päikseloojang oli 10/10st ning juba päris suur osa rajast oli seljataga. Mina tegin jällegi pilte päikseloojangust ning Agnes ja Sven diskuteerisid millegi üle, millesse ma süvenema ei hakanud. Kindlasti kõige lahedam õhtu matkarajal ning soovitan seda mereäärset talkimisplatsi soojalt.
KAHEKSAS PÄEV
Mummassaare - Jõuga järved (61,5 km RMK lehe järgi, andmed selle päeva kohta on kaduma läinud)
Kaheksas päev oli põnev. Teekond läbis väga palju lahedaid kohti alates Sinimägede, Viivikonna ja Liivjärvega, lõpetades Alutaguse ja Kurtna maastikukaitsealaga, Kuremäe kloostriga ning Jõuga järvedega. Suures osas kulges tee ilma asustuseta piirkondades mööda metsa- või killutikuteid. Jalgsimatkajal võib pärast Sillamäed keeruliseks minna - meie ühtegi poodi enne Kuremäed ei näinud, asustust on hõredalt, üks söögikoht oli Alutaguse puhkekeskuses.
Päeva absoluutsed lemmikud olid lähenemine Sinimägedele ning seejärel Kuremäe kloostrile. Sinimägede puhul sõitsid seal metsas vaikselt üles-alla ning äkki, orust ratast üles lükates oli sinu ees mäe otsas suur ja võimas Sinimägede monument. Kuremäe kloostri poole sõites oli stsenaarium sama, tee oli üsna väljakutsuv, metsa ja sood ja tõuse ning siis ühel hetkel, kui metsast välja jõuad, vaatad üle põllu ning näed taamal Kuremäe kloostri tornitippusid. See hetk oli päris lahe.
Et natuke vahetuid muljeid matkarajalt edasi anda, panen kaheksanda päeva kirjelduseks siia meie videokommentaaride kokkuvõtte pärast matkapäeva.
Sven: "Hakkasime minema Mummassaarelt. Rannast, mitte lõkkeplatislt. Algas tõusuga. Ja liivane oli."
Agnes: "Me tol hetkel ei teadnud, aga sellest sai tänase päeva märk: tõus ja liiv. Sinimägede juures näiteks läks tee otse üles mäkke punkrite juurde, kus oli nii huvitav, et me ei näinud, kus tee otsustas veel mäkke minna. Me olime juba mäe otsas, aga nojah."
Sven: "Me pidime ikka väga kõrgele minema jah. Siis sai läbi külakese sõidetud ja teisel pool mäkke tõustud."
Agnes: "Viikikonna oli huvitav, tore..."
Sven: "Mahajäetud."
Agnes: "Aga pärast seda oli üks suur kannatuste rada kuni Liivjärve lõkkekohani."
Sven: "But wait, there is more."
Agnes: "Alguses oli isegi üsna ilus. Ma hakkasin isegi videot tegema, et nii ilus tee on, saab mõnusat kiirust arendada. Siis tuli esimene lomp, tuli teine lomp ja kolmas lomp ja kui neid lompe oli mingisugune 110 ning see tee oli mudane, siis raudtee kõrvalt veel üles-alla, üles-alla ja jopa-lopa.
Janika: "Jah, see oli kohutav!"
Sven: "Alguses oli see üles-alla kõva pinnase peal, aga siis asendus see pehme pinnasega."
Agnes: "Seal oli mingi muda ja turvas ja.."
Sven: "Et kui sa mõtled, et enam hullemaks minna ei saa, siis ikka saab."
Janika: "Lihtsalt see tee ei saa otsa ja lompe tuleb aina juurde."
Sven: "Aga ühel hetkel see jupp sai läbi ja siis meid õnnistati lahtiste kividega.
Agnes: "Jah, enne Liivjärve lõkkekohta vaatasid, et oo mingi hele paistab, oo kruusatee... Ei! Lahtine killustik."
Sven: "Üldse siin maakonnas ollakse kuidagi väga helded selle killustikuga."
Agnes: "Jah, kruusatee ei ole kruusatee, see on killustikutee."
Agnes: "Liivjärves oli väga hea järv. Ja kohe pärast seda oli Alutaguse spordi- ja puhkekeskus, kus on kohvik. Oleks seda tednud, oleks lõuna seal teinud. Pärast seda olid metsarajad, kus nägid kergliiklusteed kõrval, aga panid seal mustikavarte vahel. Tõuse ja langusi oli nii palju, et füüsiliselt oli raske.
Janika: "Sest ega enne ei olnudki füüsiliselt midagi rasket olnud onju..."
Agnes: "Jah, see turbatee, see oli nagu nohu jah."
Agnes: "Siis kui me rattatee peale läksime, oli parem. Kuigi see oli lahtine killustik, aga parem kui mustikavarte vahel."
Sven: "Ja korraks tuli asfalt, aga see asfalt lainetas. Lainetas rohkem, kui Nõva rand. Hullumeelne."
Janika: "Aga see piirkond ise oli väga ilus! Ja see on nüüd see jalgsimatkaja paradiis Kurtna maastikukaitsealal alates Liivjärve lõkkekohast kuni Kuremäe kloostrini.
Agnes: "Aga rattamatkaja tee see ei ole. Kuskil tuli mingit raiesmikku künda, mingis kohas oli eramaast ümbersõit halvasti tähistatud.
Janika: "Kuremäel on kohvikuid ja poode."
Agnes: "Ja pärast Kuremäed on jälle mõnitamine, rattasõit ja mõnitamine, sest teed läksid jälle sinka-vonka ja samal ajal sa kuuled seda asfaltteed sinu kõrval. Raske oli.
Janika: "Eriti mulle meeldis see lõik, kus me sõitsimegi otse asfalttee kõrval läbi jõhkra raiesmiku."
Agnes:" Nüüd oleme siis Jõuga lõkkekohas."
Janika: "Jah, siin mulle meeldes ka see tõus, et kui teised tulevad asfaltteed mööda, siis RMK toob läbi võssi korraliku tõusuga siia.
Kui me Jõuga järvede lõkkekohta jõudsime, siis pidu juba käis. Ja mitte ainult üks pidu. Kuna telkimiskohani viis mõnus asfalttee ja oli laupäev, siis oli sinna ka korralikult inimesi kogunenud. Huvitav on see, et mind matkadel inimesed ja sellised enam-vähem mõistlikud peod telkimiskohtades ei häiri. Eriti veel siis, kui seal kõigile mõnusalt ruumi on. Pigem tekitab just sellise mõnusa melu tunde. Küll saab seda vaikust ja loodust ka nautida (ja no olgem ausad, RMK radadel saab seda loodust ikka korralikult nautida, nii võsas kui raiesmikul ragistades, aina naudi), ei pea igal õhtul telkimisplatsil ka veel pühalik vaikus ja linnulaul olema.
Meil oli jällegi meeleolukas õhtu. Kuna see oli viimane ühine õhtu, siis kokkuvõtva video lindistamine oli väga lõbus. Ütleks, et me olime kuidagi üheks meeskonnaks vormunud ning võrreldes esimeste kokkuvõtetega me nüüd juba lõpetasime üksteise lauseid. Käisime ujumas, sõime krõpsu, nautisime peomelu ning ootasime põnevusega juba matka viimast päeva.
ÜHEKSAS PÄEV
Jõuga järved - Kauksi, 66 km
Viimane päev oli selline...natuke eriline ja natuke imelik ka. Sven oli juba mõtetega selle juures, mida ta kõike koju jõudes tegema peab ning kilomeetrid läksid vaikselt. Lõpp oli näha ja vormistamise küsimus. Mina oma tulevikukohustustele ei mõelnud. Viimasel päeval oli palju ilu ja vaikust, mida ma nautisin. Vahel pidasin isegi ratta keset metsa kinni ja lihtsalt kuulasin ääretut vaikust.
Ilm oli ideaalne, teed olid hästi sõidetavad (kuni lõpus killustikujupp välja jätta), poode ja kohvikuid oli siin ja seal, sõitsime läbi raba, saime ronida Iisaku vaatetorni, seista koos massidega Olerexis järjekorras seista ning Agusalu looduskaitseala vaikust ning Peipsiäärsete külade "vibe" nautida. Kauksi asub minu maakodust 10 km kaugusel ning need rannad on justkui mu kodurannad. Niimoodi ma istusin seal idüllilises ja vaikses Kauski rannas, järv natuke eemal kohisemas ning mõtlesin, et see on kindlalt üks mu lemmikkohti sellel matkal. Eks peab ikka Eesti ühest otsast teiseni läbi sõitma, et aru saada, et lapsepõlverand on ikka kõige mõnusam.
Natuke vahetumaid muljeid viimasest päevast meie videokokkuvõttest allpool:
Sven: "Jõuga järvedest alustasime."
Janika: "Panime kohe valesti, insta vale tee."
Agnes:" Siis sealt edasi oli enam-vähem okei läbi heina."
Janika: "Toredad liinid."
Sven: "Toredad paelad ratastes (Agnesel keris mingi pael kodaratesse, mida ta tükk aega lahti arutas)."
Agnes: "Tähistus oli kehv ja kui me Iisakusse jõudsime, siis oli veel eriti kehv kriitilistes kohtades."
Janika: "Tee oli kiire Iisakusse minnes, kuni mäeni jõudsime ja siis pidi mäest üles minema nagu ikka."
Agnes: "Iisakust väljaminek oli tore, kiire."
Janika: "Jälle panime mööda."
Sven: Sealt torni alt, kus tähistus läks aia taha ja eksitas ära."
Agnes: "Kõik need metsaonnid ja lõkkekohad olid väga ilusad. Tee oli küll füüsiliselt raske, aga parem, kui Kuremäel. Ja me nägime belglast.
Sven: "Päris ehtne belglane.
Agnes: "Jalgsi! Ainus matkaja, keda me terve raja vältel nägime, kes seda rada täispikkuses läbis."
Agnes: "Soos on siis laudtee, kus julgemad saavad sõita, mitte nii julged lükkavad ratast käekõrval ning julged ja kohmakad kukuvad kaks korda sisse. Pärast soost väljatulekut käisime Iisaku Olerexis, kus käis korralik pühapäevane laulupidu."
Agnes: "Siis me läksime mööda Valgesoo rattarada, mis oli kohutavaks rekonstrueeritud, selle lahtise killustiku peal oli täiesti kohutav sõita."
Janika: "Aga vahepeal oli väga ilus loodukaitse ala väga ilusa rabaga."
Sven: "Alajõelt hakkas see õudus pihta, asfalttee ainult lõpuni välja.
Janika: "Seal on normaalne pood ka. Küpsist saab osta sealt."
Sven: "Iirist."
Agnes: Krõpsu ja õlut ja. Kurul on väga populaarne burksiputka ja pood. Kauksis poodi ei näinud, mingi toidukoht on. Soodes muidugi söögikohti pole. Iisakus on korralikult.
Janika: "Rattarada oli täna lihtsam kui eile."
Agnes: "Võsas me ei pidanudki täna ukerdama."
Janika: "Jah, täna oli tõesti lihtsam päev kui eile. See ei olnud Aidu."
Sven: "Jalgsimatkaga võib Agusalu looduskaitsealal poodidega kitsas olla."
Janika: "Talusid ei ole tõesti kohati üldse. Peaks filtriga veepudeli kaasa võtma."
Matkaraja lõpppunkt, Kauksi RMK keskuse kõrval väga mingisuguseid tundeid ei tekitanud, otsisime matkatee tähistuse üles ning tegime lõpupildi ära. Kauksi rand ise tundus palju rohkem selle lõpukohana. Natuke nagu Altja RMK keskus ning mereäärne.
Penijõe-Kauksist sai mu lemmik RMK matkatee. Eriti veel rattaga sõites. Igas päevas oli huvitavaid vaatamisväärsusi, looduskaitsealasid ja ilusaid looduskohti, põnevaid asulaid ning just piisavalt füüsilist väljakutset. Selle blogi kirjutamiseks pilte ja videosid läbi vaadates sain ka aru, et ka matkakaaslased olid üsna okeid. Võiks isegi öelda, et väga okeid. Meeleolu oli püsivalt positiivne, päevi läbis huumor ning loomulikult on Sven ja Agnes ka väga head kaardilugejad ning väga heas füüsilises vormis, mis tegi matka iseenesest veel lihtsamaks. Ei olnud hetkegi, kui keegi oleks katkestamisele mõelnud. Ärkasime aga hommikul 8.30 üles ning sõitsme oma päevateekonna ära ning järgmisel päeval samamoodi, kuni Kauksi vastu tuli. Kuigi matk oli kohati füüsiliselt väljakutsuv, siis kui ma üldiselt sellele tagasi mõten, võin öelda, et see matk läks lihtsalt ja mõnusalt. Meie jääme nüüd RMK-lt uusi matkateid ootama.
Ja kui te juba nii kaugele lugemisega jõudnud olete, siis preemiaks ka kaks kokkuvõttliku videot. Nautige!
