820 kilomeetrit toorest jõudu ja distsipliini :D

2018. aasta juulis läbisime Sveniga ratastel Eesti pikima, 820 km matkatee Perakülast Ähijärveni.

Rada sai alguse Läänemaalt Nõva lähedalt mere äärest, liikus päris Tallinna külje alla Saku ja Kiili lähistele ja võttis siis pöörde Endla looduskaitsealale Jõgeva poole, misjärel liikus edasi Emajõe Suursoosse, ületas Emajõe ja liikus läbi Põlva ja Värska Kagu-Eestisse Suurele Munamäele, Rõugesse, Paganamaale ja Karula rahvusparki. Rada oli tähistatud rohe-valgete triipudega puudel, kividel, ehitistel. Vahepeal oli ka kilomeetripost, kust oli hea vaadata, mitu kilomeetrit juba läbitud ja palju veel ees. Kuigi ega väga suurt vahet alguses ei olnud, kas ees oli veel 800 või 650 kilomeetrit, üsna sarnaselt suur number tundus. Lisaks saab RMK keskustest legendi, mis kirjeldab rada ning ööbimiskohti. Kesmiselt umbes iga 20 kilomeetri järel oli rajal lõkkeplats ning kui paremini läks siis onn või puukuuripealne, kus sai ööbida. Vahepeal oli lõkkeplatse ka tihedamalt.

https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/matkatee/perakula-aegviidu-ahijarve-matkatee

Kokku olime teel 13 päeva, 30.06-12.07.18. Väikseim läbitud päevane kilometraaž oli 44 ning suurim 89. Keskmiselt siis 63 kilomeetrit päevas. Ühtegi puhkepäeva me ei teinud. Kui oli vihmane ilm, siis alustasime hiljem ning sõitsime vähem. Kui minek oli hea ja ilm ilus, sõitsime rõõmsalt terve päeva.

Parim tunne kogu matka puhul oli pidev liikumine. Ärkasid hommikul, sõid, pakkisid ja hakkasid kulgema. Ja kulgesid nii kaua, kuni ära väsisid. RMK pikim matkarada on ratturile kui üllatusmuna. Hakka aga kiht-kihi haaval koorima ning mitte kunagi ei tea täpselt, mis ikkagi ees ootab. Rada oli väga mitmekülgne ja vaheldusrikas.

Sõitsime munakiviteedel, lükkasime ratast läbi liiva, võsa ja muda, nautisime linnulaulu ja metsateid, kolistasime ratastega mööda lahtist killustikku vanal raudteetammil, võtsime (samal ajal natuke kirudes) Eesti kõige kõrgemaid tõuse, läbisime liiva krigisedes Kagu-Eesti suurimat mõhnastikku, saime Rummu karjääris parajat tivolit teha ja kulgesime mööda rannateed mere ääres.

Mees ja meri.

Kuna kaks aastat tagasi läbisin sama raja esimesed 128 kilomeetrit ka jalgsi, siis võin julgelt öelda, et rattaga oli see rada vähemalt minu jaoks põnevam, fun'im, inimlikum. Selleks, et jalgsirada kõike seda sama oleks, on minu arvates vaja palju aega. Olles jalgsi läbinud 360 km Oandu-Ikla matkaraja, võin julgelt väita, et üle 25 km päevas kõndimises ei ole enam mitte midagi fun'i. Ning kui vähem kõndida, läheks selle konkreetse raja peale üle kuu aja. Rattaga oli kogu aeg midagi uut ja põnevat vaadata, igavamad lõigud sai normaalse tempoga läbitud ning üle tunni nende peale reeglina ei kulunud. Rajal oli lõike, kus kruusatee jupp oligi järjest üle 20 kilomeetri ning me mõtlesime kaastundega inimestele, kes seda teed jalgsi läbivad. Kindlasti on oma võlu ka Eesti kruusastel külavaheteedel, kuid kas just terve päev järjest kõndides, selles ma nii kindel pole. 

Tänu kiiremale liikumistempole oli peaaegu iga päev võimalik poes ja/või kuskil söömas käia ning oli väga huvitav sõita mitmekülgsetel põneva maastikuga radadel. Igav ei hakanud. Jalgsimatkadest on mul paratamatult meeles päevad, kus vaatad kaarti ja näed, et ees on kolm tundi mõttetut kruusasirget, paned klapid pähe ja läheb andmiseks. Muidugi, kuskil pärast esimest nädalat saavutab jalgsimatkal juba teise rütmi ning ükski sirge ei murra enam, aga siiski.

Teeäärsed fännid.

Kuidas kõik alguse sai?

Ühel maikuu päeval, täiesti ootamatult, kirjutas mulle Sven, kellega oleme väiksest peale koos orienteerumislaagrites ja -üritustel käinud, et tema tahaks kaheks nädalaks matkama minna. Jalgsi. Juuli alguses. Seda, et kellelgi on aega ja tahet matkata ja veel nii pikalt, juhtub harva. Seega võtsin kalendri lahti ja panin endale puhkuse kirja. See, kus ja kuidas me täpselt matkama hakkame, oli veel lahtine, aga niikaua, kui ühine aeg paigas on, siis need on vaid detailid. Kui ma aga nägin, et rattaga on 820 kilomeetrit 16 päevaga ideaalselt mugavalt läbitav, pakkusin Svenile selle variandi välja. Korraks käis läbi ka klassikaline diskussioon teemal, et kas hakata peale Perakülast või Ähijärvelt, aga siin olin mina küll resoluutne ja ütlesin, et Oandu-Ikla kogemuse põhjal on rada "õiges" suunas oluliselt paremini tähistatud ja ei tasu oma elu keerulisemaks teha ning kehvema tähistusega varianti valida. Sven ütles matka jooksul korduvalt, et vedas, et minu arvamus peale jäi, kuna tähistus oli tõesti erinevatel lõikudel erineva kvaliteediga ning "tagurpidi" tulijatele oli sellega vähem vaeva nähtud.

Millised need teed olid? (ehk siis "miks te ikkagi päevas keskmiselt NII VÄHE sõitsite)

Teed olid absoluutselt seinast seina. Mõnda neist ma teeks ei kutsuks. Aga kuhu RMK oma rohelise triibu tõmmanud oli, sealt meie Sveniga ka end läbi vedasime, pressisime, lükkasime või tõstsime.

Tore sillake keset muda :)

Veidi ebamugava maandumisega sild

See on pingutatud naeratus :D

Sest miks mitte onju...

Liiva sai omajagu nähtud :)

Having time of our lives :)

Sellist teed nägime päris pikalt seal Läti piiri ääres

Mäletan väga hästi matka esimest päeva, kui rada pärast Vihterpalut vaevumärgatavale teerajale võssa suundus, ma seda teeotsa skeptiliselt vaatasin ning ütlesin: "No SIIN mina küll EI sõida!" Kuid millegipärast me ikkagi sellel lõigukesel lõpetasime ning sõitsime seal ja kuidas veel! Mingi hetk tuli veel malbe soine ala ning siis jällegi võsa. Mõni päev hiljem näitasid tuttavad rohelised triibud endiselt otse võssa, liiva- või mudateele, kuid me olime kaotanud igasuguse kriitikameele teede läbitavuse osas: "Mis seal siis ikka, teeme ära!" Võtsime rajast kõik, mida RMK meile sellega pakkuda soovis. Ma pole elus mitte kunagi nii palju teedest rääkinud, kui sellel matkal. Teemad ei saa kunagi otsa. Alati saab teekatet kommenteerida, tõsu hinnata, mõtiskleda, et huvitav kaua seda muda või võsa veel jätkub, liiva kiruda või loota, et "varsti ehk korraks ka asfalt tuleb".

Well...

Raja tähistus

Enamus rada oli täistatud hästi ning mõnes piirkonnas isegi väga hästi, kuid seikluslikke hetki jätkus ikkagi igasse päeva. Kaarti tasus jälgida ja lugeda, oli kohti, kus võis tekkida segadus või lihtsalt olulisest kohast mööda panna.

Eee...kuhu siis?

?

Sellise kotiga siis ainult :D ?

Sirgel teel head tähistust ikka jätkus.

Vähemalt üks suund on selge :)

Oli ka ümberkukkunud või puudele asetatud tähistusi

Matka lemmikud:

Toit - Salvesti makaroniroog - matkaja unistus: valmib minutitega, ise ei pea midagi peale soojendamise tegema, isegi vett pole vaja, lisaks kõigele veel hea ka
Koht - raske valik, aga äkki Elistvere ümbrus
Päev -  Rõuge - Tellingumäe - ratas sõitis nagu ise, loodus oli ilus, ilm soe, tuju hea
Hommik - viimane päev, kui me päriselt ka 6.30 ärkasime ning terve päeva teekonna hommikul läbisime
Õhtu - Kukemetsa metsaonni juures oli äge
Lõunasöök - Kaiu järvede ääres, kus me sekunditega makaroniroa valmistasime ning vaadet nautisime
Õhtusöök - mingi hetk sai pitsat...see oli päris hea
Kilomeetripost - 65 km Ähijärveni - siis tundus lõpp juba käega katsutav
Üllatus - RMK üllatas meid ikka kogu aeg oma rattaraja mitmekülgsusega
Fraas - Meie lootusrikkalt pärast pikka matkapäeva tankas süüa ostmas: "Mida te siis pakute?". Müüja pettunult: "Suurt mitte midagi, elekter läks just ära!".
Varustuseese - rattapüksid
Kohatud matkajad - Kvaliteetaeg
Ööbimiskoht - Liipsaare metsa"onn", Kukemetsa ja Valgesoo lõkkekoht olid ka ägedad

Hommikusöögikombo "Regular"

Pakkimissoovitused

Panin matka lõpus kirja kõik, mis mul kaasas oli:

• RMK matkatee kaardid ja legend
• telk
• magamiskott
• matt
• priimus
• matkagaas 400gr (läks 2tk)
• katelok
• söögikarp (söömiseks ja toidu hoidmiseks)
• pealamp
• kruus
• sääsetõrje
• 2x tšäks
• spork
• küünekäärid
• peegelkamm
• niisked salvrätid
• laadijad ja akupangad
• rattakott + vihmakate
• väike seljakott
• esmaabipakk (k.a põletusvastane geel)
• päikesekreem ja jahutav geel
• väikesed (50 ml) šampoonid ja dušigeelid, deodorant
• hambahari ja väike hambapasta
• rattapüksid
• säärised
• puff
• pesu ja sokid
• kollane helkurvest
• õhukesed kindad
• rattakindad
• kiiver
• matkasaapad
• plätud
• 4 t-särki
• pusa sõitmiseks
• kilejope
• lühikesed püksid
• trikoo
• soojad riided õhtuks (fliis, retuusid, dressipüksid, kapuutsiga kerge pusa)
• kerge matkakäterätt
• fotokas
• toit ja vesi

Üks järjekordne hommik :)

Väike ülevaade meie teekonnast nii minu kui Sveni silme läbi.

1. päev Peraküla - Padise

JANIKA

Kui kõik oleks plaanikohaselt läinud, siis me oleks hiljemalt kell 12 Perakülast sõitma hakanud. Õnneks olid sellel päeval miinimum- ja maksimumeesmärgid. Maksimumeesmärgiks oli tõesti väljasõit Tallinnast kell kümme. Miinimumeesmärk oli matka sel päeval alustada. Kuna eelmised nädalad olid mul tööl väga tihedad olnud, siis ei olnud ma matka peale väga mõelda jõudnud. Ainult nii palju, et ratta ostsin ära ning parandasin telgi (tähendab palusin Meelisel parandada, kuna mul oli kiire) ja ostsin priimusekomplekti. Matka hommikul sõitsin taksoga Ülemiste keskusesse (sest puhkus algas ju, aega polnud raisata) ning käisin taksos koostatud nimekirjaga päris lühikese aja jooksul päris mitmes poes.

Kuigi vaadates sooja suveidülli ja mõeldes faktile, et see on rattamatk, unistasin ma vaiksest veeremisest, plätud jalas ja jäätis käes - ainsaks mureks, kas piisavalt päiksekreemi sai peale, siis olles RMK matkaradadel varem käinud ja teades, kuidas need unistused harva täituvad, ostsin hoopis korraliku vihmajope ning matkajalanõud. Kuna aega raisata ei olnud, siis küsisn lihtsalt müüjalt, et mida ta soovitab, panin tema toodud jalanõud jalga ning ütlesin, et sobib hästi, kas ma saaks nüüd vihmajope ka, aitäh. Kokku läks koos proovimistega kolm minutit. Mõlema ostuga olin lõpuks väga rahul. Tasub ikka müüjalt soovitust küsida.

Kuna kõik sõbrad meie matkaplaanist kuuldes mingist "valutavast tagumikust" rääkisid, siis võtsin ka esimesed rattapüksid, mis näppu jäid, mõned naljakate-innustavate kirjadega t-särgid ning tundes Eesti kliimat, siis õhtuteks ka õhemad spordikindad. Vahepeal tegin telefonikõne Veronikale, kellele meeldib osta kvaliteetset matkavarustust ning enne seda nädalaid internetis uurimistööd teha, et mis parim on. Kui ta kuulis, et ostsin rattapüksid, siis oli tema esimene küsimus kohe: "Oo, mis püksid sa siis täpselt ostsid?". Ma olin natuke aega vait ja vastasin: "Oot mismõttes mis püksid? Rattapüksid."

Teisest poest sain veel säärised, veekindla kotikese, topsid-lusikad ja muu pudi-padi. Koju jõudes ootas ees täisvarustuses Sven. Hakkasin pakkima ning üritasin mitte midagi olulist maha jätta. Samal ajal tassisid mehed meie rattaid autosse. Kui mina pakitud sain, oli auto juba sõiduvalmis. Käisime veel toidupoest läbi, ostsime süüa ning matkaks üliolulised maniküürkäärid ja asusime kebab/burks näpus Peraküla poole teele.

Sellise pika matka alguspunkti sõit on alati natuke eriline. Istud autos, kilomeetrid mööduvad kiirelt, vaatad mööduvat loodust ja mõtled natuke eelseisvale, aga mitte liiga palju, sest 820 kilomeetrit võib kohati veidi hoomamatu tunda. Svenil oli viimane öö tööasjade tõttu lühikeseks jäänud ning ta magas tagaistmel rataste kõrval. Minu esimeseks ülesandeks oli lihtsalt minema saada ehk siis kohale jõudes asjad, mis kodust väljudes pigem suvalistesse kilekottidesse visatud sai, oma uude rattakotti ka ära mahutada. Kui Sven nägi, et ma hakkan kotti ümber pakkima, ohkas ta kõvasti ning viskas pikali. Loobusin mõnest üleliigsest riideesemest ning kõik sai edukalt kotti surutud. Samal ajal sõitis meie autojuht Mica "mu ratast sisse", tehes sellega päris huvitavaid trikke.

10 minutiga asju ümber pakkimas :)

RMK matkatee esimesed kilomeetrid olid ka minu esimesed kilomeetrid oma uue ratta seljas (v.a väike prooviring poes). Ratast ei olnud mul viimased kümme aastat ning uue rattaga sõitma polnud veel jõudnud, aga ega see ei takistanud kohe kahenädalase matkaga alustamast. Ikka saab :)

Esimeste tundide jooksul nägime merd ja järvi, liiva ja liiva. Sven oli mere ääres liiva sees pikemat aega ratast lükates üsna pettunud, öeldes, et tema seda rattamatka küll niimoodi ette ei kujutanud. Oo, Sven, kui Sa oleksid siis vaid teadnud, mis meil veel ees seisab!

Õhtu lõpuks jõudsime just parajal ajal Padise lõkkekohta, et liituda seal juba käima tõmmatud põhikooli kokkutulekuga. Meil oli enda matkagagi piisavalt tegemist, et isegi mõelda sellele, kas keset lõkkekohta räuskav kõlar, hõivatud grillimispaik või 15 lõbusat noort meie õhtut kuidagigi segaks. Nemad hoopis tundusid selle üle rohkem muret tundvat.

Lisaks merevaadetele olid kõrval ka ilusad järved :) 

See oli umbes siis, kui Sven esimest korda liiva üle vingus.

12 kilomeetri post keset "lõputut kõrbe"

Teevalik on sinu!

Sven hädaldas vaikselt, et kossides on liiva. Ma küsisin, et kui palju. Sven: "Pole väga hull, mahub veel!"

Juba esimesel päeval tutvustas RMK rattarada oma mitmekülgsust - vaevalt jõudsime kossidest liiva välja valada, kui saime sõita idullilisel mereäärsel asfaltteel

Matka esimesed 20 kilomeetrit on ilusti mere ääres - kindlasti ilus matka lõpp neile, kes Ähijärvelt alustavad :) 

SVEN

Esimese asjana oli vaja kuidagi Tallinnasse Janika juurde saada. Selleks sai siis mitte väga varajane 8 ajal väljuv rong valitud. Ehk siis 6.00 äratus, sellest sai 6.05, 6.10, 6.20…käib kah. Kiire turbonuudel sisse ja ratta selga. Algab tee Aardla rongipeatusesse. See oli minu esimene rongireis viimase 15 aasta jooksul kindlasti. Piletid eelnevalt valmis ostnud reisijana oli mu meelestus natuke negatiivne. Iga Tallinna mineva rongi juures oli kiri, rattaga sisenemine ebasoovitatav. Ei soovi meid rattureid autojuhid teele, jalakäijad kergliiklusteele, rongifirmad rongi. Kas meile kuskil üldse kohta on…? 

Rongis sai eestlaslikult nii istutud, et minu ja lähima kaasistuja vahele jäi ikka üks vaba koht. Kõik kulges ilusti kuni pärast Aegviidut kõlas mingi kolin ja rong jäi seisma. Natuke vaikust ja läbi kõlarite kostus midagi sellist: Elmo tule pesuruumi. Ilmselt ei kutsutud ei Elmot, ega pole rongis ka pesuruumi, aga keegi pidi igal juhul kuhugi minema. Pärast 5 minutit ootamist hakkas rong jälle liikuma. Ilmselt hakkas Elmo jälle sütt viskama. Vaatamata mu eelarvamustele, et nüüd ma jään hiljaks ja me ei saagi õigeaegselt Peraküla poole teele asuda, jõudsin õigeaegselt Tallinna. Sealt kiiresti Järve liinile ja olingi natuke enne kella 11 Janika juures. Nagu kokku lepitud. Ainult Janika oli puudu. Õnneks Meelis lasi mind korterisse ja andis süüa kuni Janika veel shoppas. 

Ainult lühikesed 30 minutut hiljem oli ka mu matkakaaslane kohal ja algas pakkimine. Kui Janika lõpuks pakitud sai, siis läksime kuhugi Selverisse toitu ja küünekääre hankima. Ostud tehtud, läks Janika raha välja võtma ja siis uuesti küünekääre ostma, sest esimene kord ununes. Asjad ostetud, sai kiire kebab söödud ja juba olimegi natuke pärast 15 Mica abiga Perakülas. Kell 15.45 oli peaaegu start, siis otsustas Janika midagi veel ümber pakkida ja varajasel ajal, 15.55 asusimegi Ähijärve poole teele. 





Kõik läks vahvalt, kuni jõudsime Keibu juurde. Seal oli selline liiv, et sealt läbi sõita ei saanud. Seal kõlas esimene sajatus RMK matkatee suunas ja kaugelt mitte viimane. Edasi väga midagi erilist ei juhtunud. Sõitime, vaatasime loodust, sõitsime, vaatasime loodust, sõitsime jne.

Õhtuks jõudsime Padise lõkkeplatsile. Seal pidasid Paldiski ammu lõpetanud endised lapsed klassikokkutulekut. Egas midagi, jäime siis sinna. Mingil hetkel tuli üks neist meie juurde, et ahi hõõgub veel, kui midagi grillida tahate. Oleks meil ainult midagi grillida. Seepeale tuli vastus, et neil on pakk liha üle ja nad on valmis selle maha müüma. 5 eurot hiljem juba grillisime liha. Toitev lõpp esimesele päevale.

Liha, mida erinevaid grillimistehnikaid kasutades paari tunni järel juba isegi süüa õnnestus :)

2. päev Padise - Metsanurme

JANIKA

Hommikul oli päris naljakas läbi une kuulda klassikokkutuleku järelkajasid ning noorte edasisi eluplaane. Esimene öö telgis üle elatud, tegime väikse hommikusöögi ja asusime teele. Päev algas mõnusa matkaga läbi metsatuka, kus tee käis üles-alla ning sai hommikuks ikka pulsi mõnusalt käima. Tee kõrvalt sai mustikaid, linnud lausid, päike paistis ning peagi tuli ka pood, kust sai jäätist ja muud eluks olulist. 

Jäätis näpus, jõudsime peagi Rummusse. RMK oli jälle kõik oma kujutlusvõime mängu pannud, et meile rada mitmekülgsemaks teha. Seal on nimelt päris hea lõik, kus jalgsi võib päris mõnus (ja väsitav) olla, kuid rattaga, eriti kui pakikal on rattakotid, on enamus sellest rajast kas ekstreemsus või ratta lükkamine kas mäest alla või üles. Igal juhul oli see jupp nauditav ja sportlik, lisaks veel ilusad vaated Rummu karjäärile. Soovitan sinna kasvõi niisama nädalavahetusel matkama minna. Pigem siis jalgsi.

Tõusud ja laskumised olid vinged, teed olematud.

Siis kui korra lamedamas kohas ratta puule toetada sai

Vaated Rummu karjäärile

Vastupidine vaade fotograafile

Sven uurimas, et kui pikalt see Rummu "rattaraja" tivoli veel jätkub

Vasalemmas saime poes käia ning raudteepeatuses mõnusa lõunapausi teha. Misjärel algas üsna pikk teekond õhtusesse lõkkekohta, mille käigus vahepeal natuke märgistusi taga ajasime ning vihma saime, aga ei midagi hullu. Olen seda lõiku ka jalgsi läbinud ning kuna enamus teest oli mööda kruusa- või asfaltteed, siis mälestused ei olnud just ilusad, üsna tuim oli. Rattaga läksid aga need kilomeetrid kui lennates. Lihtsalt nii hea oli sõita :) Vihmasema poolse ilmaga on natuke ebamugav kuskile telkimisplatsile jõuda ja entusiastlikult telkima hakata, aga mis seal ikka. Võtsime ilm.ee lahti ja nägime, et igavesti see ilm selliseks ei jää, kõigest järgmiseks paariks päevaks veel.

pikad asfaldilõigud, mis ratta seljas täitsa mõnusad olid :)

pikad-pikad teed

Variante oli

Natuke märjas heinas sõitmas jõe ääres asuva telkimisplatsini

Sellised vaated :)

Täitsa kohal.

SVEN

Eilne klassipidu kestis siis hommikul 6-ni. Ka meie magasime päris kaua. Mingi 13-ks saime asjad pakitud ja olime valmis edasi liikuma. Juba loetud hetkede pärast jõudsime Rummu karjääri lõunaküljeni. Seal tekkis väike kahtlus, et kas RMK inimesed on kunagi jalgratast näinud elus. See oli üks selle raja huvitavamaid piirkondi, kus sai ratast päris pikalt käe kõrval lükatud. On üks kitsas rada. Ühel pool saab kukkuda Rummu vett täis karjääri ja teisel pool saab kukkuda tihedasse võssa. Aga raksused on ületamiseks ja edasi me läksime. Mingil hetkel sai telgikott oksadega katki tõmmatud. Õnneks oli Janikal veel telgiparanduskomplekt alles ja saime haavadele plaastrid peale. 

Loetud tundide pärast olime juba teel Vasalemma poole. Seal raudteejaamas sai priimuselõuna tehtud ja liikusime edasi Keila poole. Vot Keila pargi navigeerimine oli ka tükk tegemist. Õige silla leidmiseks pidime kombineerima Janika mälestused, RMK kaardi, Google mapsi, kohaliku analoogkaardi mõisapargist ja terava mõistuse. Jätkasime teed Metsanurme poole. Kõigepealt leidsime platsi nr 2. Seal oli näiteks katuseta katusealune. Mitte väga kutsuv plats. Janika läks scoutima ja ma hakkasin laagrit üles panema. Ei kusagilt ilmus mingi naine, kellelt sai infot, et Metsanurme 1 on ilusam ja siin samas lähedal. Pakkisin selle osa laagrit, mis sai lahti kokku tagasi ja kui Janika tagasi jõudis läksime Metsanurme 2-te.

3. päev Metsanurme - Alavere

JANIKA

Kolmas päev oli matka kõige halvema ilmaga päev. Algas see juba sellega, et pool ööd sadas vihma. Hommik algas Sveni poolse küsilauselaadse äratusega: "Kas hakkame minema ka või jäämegi siia terveks päevaks?" Samas oli Svenil telefon käes ning ma juba aimasin, kus ta oma aega veedab: "Noh, mis teed telefonis, ilma tšekid vä?". Ilm.ee-st oli saanud meie uus Facebook, kus aina scrolli ja scrolli. Sven oli pärast ilmainfo ammutamist vahepeal juba meelt muutnud ning teatas: "Mina enne küll liikuma ei hakka, kui vihm järgi jääb!". Ma küsisn talt selle peale, et kas ta on kindel, et sellisel juhul me üldse kunagi kuhugi läheme. Läksime. Puhkepäevad on nõrkadele ja vihmavarustus tugevatele.

Kui metsast välja jõudsime, oli tuul jõhker, asjad lendasid siia-sinna ning sadas vihma. Õnneks ütles ilmateade, et see on selle nädala halvima ilmaga päev. Pärast mõningast sõitu mööda vihmast ja väga tuulist teed tabasin end mõttelt, et jah, ilm on halb, aga tänapäeva matkavarustus on ikka väga hea. Olin pannud selga kapuutsiga matkafliisi, peale tõmmanud kileka, lisaks torusall, käes kindad ning jalas rattapüksid, säärised ja matkajalanõud - ning väljas oli küll torm, aga mul ei olnud ei külm ega niiske. Matkajalanõud ja muud riided pidasid hästi vihma, ainult rattapüksid polnud veekindlad, aga need kuivasid väga kiiresti ning ei muutunudki väga niiskeks. Ütleme nii, et seis muutuks päris õhtuks, kui juba terve päev vihma saanud oli, aga vähemalt päris mitu tundi pidasid matkariided tormiilmale väga hästi vastu.

Mingi hetk jõudsime Tõdvale, kust ma juba eelmisest korrast teadsin olevat kohviku ja poe. Istusime kohvikus ja vaatasime välja. Tuul oli nii tugev, et bensiinijaamas asjad reaalselt lendasid ringi. Puud kiikusid ikka päris hirmuäratavalt ja inimesi väljas ei olnud. Peale matkajate muidugi! Nimelt sealsamas kohvikus kohtasime ka teisi rattamatkajaid, kes olid sellise ilmaga rahulikult teel Poolast Eestisse ning rääkisid meile lugusid, kuidas nad vahepeal kuskil soos ära eksisid. Ütleme nii, et kogusin end päris palju, et uuesti välja minna, sest olukord tundus turvalisest bensiinijaama kohvikust natuke liiga jõhker.

Konkreetne shopping Tõdval

Kohvik ja poola ratturid

Edasi sõites lõppes suurem vihm ja tuul mingi hetk ära, kuid siis tekkis uus raskus. Nimelt eksisime me ära. Olime pikalt tähistusi järgides vaikselt mööda metsa sõitnud, ühtegi teed polnud juba ammu näinud. Ühel hetkel oli aga tähistus jäljetult kadunud ja me ei osanud enam ei edasi ega tagasi minna. Otsustasime, proovime jõuda elektriliinideni, et sealt mingi tee kaudu ehk suuremale teele välja jõuda. Pärast mõningaid seiklusi matkateele tagasi jõudes saime aru, et olime valinud jalgsimatkajate raja, sest rattamatkajate tähistus puudus vajalikus kohas. Seega tegime mitmetunnise metsaseikluse täiesti plaaniväliselt.

See oli hetk, mil ma Svenile ütlesin, et nüüdsest on kaart kotist väljas ja tema käes. Tegemist on siiski Eesti tipptasemel kaardilugejaga ja nüüd oli tal võimalus oma oskused mängu panna. Ütlen ette ära, et Sven luges kaarti väga hästi ja tema oskuste tõttu me edaspidi kordagi ei eksinud, kuid kahjuks polnud sama ideaalselt pandud rajatähised ega ka joonistatud matkatee kaart. Mõnes kohas olid kasutades Sveni kaardilugemisoskused, GPS, kaardi legend ja tähiseid ning ikka oli jõle raske õiget teeotsa leida. Me märkisime sellised kohad kaardil ära ning jõudes RMK keskusesse, andsime neile oma info puuduliku tähistuse kohta edasi. Loodame, et sellest on järgmistele matkajatele kasu!

Ekslemas 

Mitmetunnine metsaekslus tõi ka Svenis viimaks mõned emotsioonid välja

Sven oli pärast paaritunnist ekslemist kaarti välja võttes natuke pettunud ja rääkis oma kustunud unistusest sõita 820 kilomeetrit rõõmsalt mööda RMK tähistust, kordagi kaarti vaatamata, sest "see pidi ju tähistatud tee olema". Ma muigasin ja küsisin, et kas ta ikka mäletab, kuidas ma enne matka algust ütlesin, et kindlasti on kaarti vaja. Sõitsime natukene edasi ning otsisime Paekna külas suurte silmadega tähistust, mis peaks viima paarikilomeetrisele ringile, et hiljem tagasi samale teele tulla. Tähistust me ei leidnud, küll aga midagi, mis vist oli olnud tähistus. Igastahes kuna me päris kindlad olla ei saanud, jätsime selle ringi tegemata. Me juba ühe just tegime, ettemaks või nii :D

Niisama Paeknas

Natukese aja pärast jõudsime Saarte raba lõkkekohta. Paberil tundus kõik imeline - raba ja lõkkekoht, mida veel tahta. Eelmise matka kogemuse põhjal (selles lõkkekohas lõppes mu matk) teadsin ma aga hästi, et midagi ilusat seal ees ootamas ei ole. Tegemist on siis mudase ja heina kasvanud teega, mille ääres on kuskil võsas niidetud platsike, kus on lõkkekoht (sääsed inclusive), suure tõenäosusega seal lõkkepuid pole, eemal väike maja, kus vähemalt viimati veel aknad katki olid ja putukad sisse tulid. Sõitsime lõkkekohast rahulikult mööda, minu õnneks tegeles Sven pidevalt oma rattakottide sättimisega ning mul oli rohkem aega ilusaid looduspilte teha!

kotte sättimas

RMK rattateed pakuvad vaheldust ka kõige nõudlikumale kliendile

Lihtsalt ilus hetk

Mingi hetk jõudsime Tallinn-Tartu maanteele, mis oli natuke ebareaalne kogemus, kuna olime üsna pikalt vaikust nautinud ning nüüd äkki niimoodi maantee ääres. Siis hakkas vihma sadama. Jõudsime Kose-Uuemõisasse, ilm oli märg ja tuuline ning me olime just läbinud mitu tundi üksikuid metsateid tihedas vihmasajus. Läksime kohalikku poodi süüa ostma, riided olid märjad ja üsna külm oli olla. Tundsin, et mul on väike madalpunkt kätte jõudnud ning hakkasin poe toolil ööbimiskohti googeldama. Kuna häid pakkumisi selle asula ümber polnud, siis otsustasime edasi sõita.

Kohe-kohe Tartu maanteel

Tallinn-Tartu maantee

Pärast mõnda tundi, mis tundusid kui igavik ning teid, mis tundusid lõppematud, jõudsime viimaks pikalt oodatud Alavere lõkkekohta. Täiesti suvaline plats kohe maantee ääres. Ja me olime nii õnnelikud! Saime hakata sokke kuivatama ja ise magamiskottidesse sooja pugeda.

Õhtune matkareaalsus - selliseid pilte vist instagramist ei leia 

Desperate times need desperate measures. P.S Sven, nüüd ma saan aru, miks meil gaas nii kiiresti otsa sai keset matka:D

SVEN

Hommikune kohv ja puder sisse, asjad kokku ja edasi. See oli päev, mil ma pidin koguaeg kotte kohendama, kuna need ei püsinud kohe üldse ratta küljes. See andis Janikale rohkem võimalusi pilte teha. Saime kuidagi Tõdavale, kus oli pood ja kohvik. Kohvikus oli 2 matkajat, kes ei olnud päris samal matkateel. Nad tulid ratastega Poolast Eestisse… On ikka jaksu. Pärast päevapraadi panime rada pidi edasi. Vot nüüd läks asi huvitavaks. Siin sai ettenägelikult vaadatud, et ratta- ja jalgsirada lähevad lahku. Rattarajal tulid aga mingil hetkel tähistused, mis juhatasid meid tagasi jalgsiteele. Loomulikult me ei teadnud seda ja elasime õndsas arvamuses, et oleme ratteteel. 

Kui rada läks üle võssiks, hakkas jälle vandumine pihta RMK suunas. Lõpuks kadusime rajalt täielikult. Leidsime end põllupealt, kus mitte midagi ei suunanud meid edasi. Minu idee oli valida üks tee ja lihtsalt seda pidi minna kuni asi selge. Janika otsustas lähimasse tallu minna ja küsida, kus oleme. Loomulikult Janika võitis. Lähim peremees siis ütles, kus oleme ja saatis meid naabertalust mööda, kuna seal olid koerad, kellele ei meeldi võõrad. Kui me jälle paika saime, siis jõudsime Janika nõudmisel kokkuleppele, et ma hakkan siis siin matkal kaarti ka lugema. 

Lasime edasi Saarte raba lõkkeplatsi poole, kus tee oli väheke rohtu kasvanud. Samuti oli sild natuke katki seal. Kuna ilm polnud üldse kena meie vastu, pagesime Kose-Uuemõisal poodi. Sealt poest me ostsime endale uued stiilsed kindad. Vahelduseks ostsime eraldi asjad. Makstes olime järjekorras mingi naine, mina, Janika. Kassas oli ainult üks ostjate asju eraldav pulk. Kui müüja lappas läbi minu eesolija asju, näppas Janika pulga ära ja pani meie asjade vahele. Loomulikult ei hoomanud müüja midagi ära ja sai natuke passiivselt agressiivseid kommentaare. Aitäh Janika! Edasi korra kaalusime kuhugi ööbima minna, aga kohta ei leidnud. Jätkasime sõitu Alavere lõkkeplatsile, kuhu me ka lõpuks jäime.

4. päev Alavere - Simisalu

JANIKA

Hommik oli parim üldse. Vihma ei sadanud! Pakkisime vaikselt asju, tegime süüa ja edasisi plaane, kui äkki hakkasid meie lõkkeplatsile jõudma järjest meiega väga sarnased inimesed. Rattad, rattakotid, jutud samadest kohtadest. Neid aga tuli ja tuli! Niimoodi me kohtusimegi seltskonnaga, kes läbis täpselt sama distantsi ning kes kutsus end nimetajaga "Kvaliteetaeg". Juttu meil jätkus ja oli väga lõbus, kuid mida kahjuks ei jätkunud, oli Kvaliteetaja aega. Nimelt selgitasid nad, et kavatsevad selle matkatee läbida 8 päevaga, mis teeb keskmiselt üle 100 km päevas. Ei peatanud neid ei vihm ega terviseprobleemid. Tõmmati aga vihmakeep peale ja teipi jalgadele ning kõik oli jälle hästi. Hakkasime Facebookis nende jälgijateks ning saime edaspidi matka jooksul head infot sellest, mis meid ees ootab ja kui hullusid päevi Kvaliteetaeg rajal tegi.

Siis kui "Kvaliteetaeg" korraks tempo maha võttis, et meiega suhelda

Kuna meil juba asjad pakitud ja kvaliteetajal väike puhkus plaanis oli, siis otsustasime Sveniga sõitma hakata, lootuses, et äkki kohtume nendega Aegviidus jälle. Nii me Alavere lõkkeplatsilt minema veeresime. Ja sõna otseses mõttes VEERESIME. Päike paistis, linnud laulsid, koerad haukusid, tee tundus kogu aeg allamäge olevat. Ei pidanud väga väntamagi, kui 30 km/h tempo sisse tuli ning seda külavaheteel. Meeleolu oli lõbus, tegime Kvaliteetaja nalju ning iga kilomeetriga, millega nad meile endiselt järgi jõudnud ei olnud, tundsime end üha enam olümpiavormis olevat. Ükski metsatee ei tundunud igav, liivased kohad olid täitsa põnevad ning puhkusi ei hakanud väga tegema, sest no milleks ratast peatada onju, kui sama hästi võib sõita. Äkki ongi selline huvitav asi võimalik, et Alaverest Aegviiduni ongi tee ainult allamäge, ei tea. Ähijärve tundus olevat siinsamas ümber nurga, ainult vormistamise küsimus.

Siis, kui kilomeetrid mööda libisesid

Korra pidurdasime hoo maha

Täitsa õiges kohas oleme ju!

Aegviitu me jõudsime ja enne Kvaliteetaega. Läksime kohvikusse, kust oli hea vaade matkarajale ning kui Kvaliteetaeg kohale jõudis, jooksin neid välja ergutama, neist pilte tegema ning neile hea kohvikuleiu osas infot jagama.

Kõik, kes vähegi nii pika matka telkide ja priimusega ette võtnud on, mõistavad seda hetke!

Aegviidus laadisime RMK keskuses natukene igasuguseid akusid ning käisime täitsa päris WC-s ja liikusime edasi. Pärast mõningaid mõnusaid kruusateid jõudsime Kakerdaja rabasse. Võtsime tempo ja aja maha, nautisime vaateid ning Sven nautis ka kenade neiude tähelepanu.

Klassikaline matkatee vaade

Kakerdaja raba

Ma ei kujuta ette, mida Sven siin tegi

Kõigile, kes kenasid naisi tinderist otsivad...minge rappa! P.S Kas te olete mõnel teisel fotol Svenil SELLIST laia naeratust näinud? :)

Tavaline rabamelu

Päikeseloojang :)

Rabast välja jõudes ilus õhtu ja päikeseloojang jätkus. Sõitsime mööda maalilisi külavaheteid ning nautisime vaateid, kuni jõudsime Simisalu lõkkekohta, mis oli täitsa tore ja tsiviliseeritud plats ühe kohaliku julge rebasega. Hiljem lugesime teiste matkajate kirjeldustest, et ei jäänud ka nemad ilma rebase tähelepanuta. Püsielanik.

Õhtuvaikuses Simisalu poole sõites.

Sven õhtut nautimas

Kohalik

SVEN

Mõtlesime, et on nagu iga teine hommik. Olime peaaegu asjad kokku pakkinud, kui laekus üksik matkaja jalgrattal. Ütles, et ta on osa kuuliikmelisest grupist. Alguses tundub kahtlane. Mees täiesti üksinda. Räägib, et sama raja peal, plaan teha 820 km 8 päevaga. Umbes 2-3 minuti jooksul saabub järgmine rattur. Üksinda. Mis nüüd siin toimub on nagu peatükk Tolkieni raamatust Kääbik. Nimelt see koht, kus reisiseltskond saabus Beorni tallu 2-3kesi korraga. Nii saabus ka reisiseltskond Kvaliteetaeg. Esimesed üksi ja viimased 2 koos. Väga pikalt me nende tippsportlastega juttu ei ajanud. Asusime Aegviidu poole teele. 

Mingil hetkel ütles Janika, et võiks 10 km ära sõita enne kui Kvaliteetaeg meist möödub. Hakkasime siis agressiivselt üle õla vaatama jälitusgrupi lähenemist. Kibekähku tiksus 10 km täis ja olime ikka veel ees. Tekkis mõte, et äkki suudame 15km ära teha. Jätkus pingeline kassi-hiire mäng, millest ainult hiired olid teadlikud. Tiksus täis 15km ja siis 20km. Ei tundunud enam võimatu, et jõuame isegi Aegviitu, mis oli ainult 10km kaugusel. Jätkusid piinarikkad kilomeetrid normaalsel sõidukiirusel koos pildistuspausidega kuni lõpuks algas asfalt ja jõudsime Aegviitu. Võtsime suuna Coca-cola sirmide poole, kuna need tavaliselt näitavad kohviku asukohta ja paar hetke hiljem olimegi võidukalt Piibe kohvikus. Saime ainult natuke süüa, kui jälitusgrupp kohale ilmus. Esmalt kahekaupa ja siis veel kaks ja mõned minutid hiljem viimased kaks. Janika tegi neist grupipildi ja nad otsustasid ka Piibe kohvikusse sööma tulla. 

Üks kõhutäis hiljem ütlesime nägemist ja läksime edasi kohaliku A-sse ja O-sse. Toiduvarud täiendatud, oli järgmine peatus kohalikus RMK punkris. Sealt lootsime saada gaasi priimuse jaoks, aga paraku õiget kütust ei olnud enam müügil. Eelnevad matkajad olid puhta töö teinud. Laadisime natuke akusid ja küsisime kohaliku spetsialiste käest marsruudi kohta. Kui ta nägi meie kaarte, siis ta ütles, et tema küll sellistega ei matkaks ja ostsime uued ja paremad kaardid. Soovitati ratastega vältida Seli raba. Kui fotoka aku oli natuke särtsu juurde saanud, läksime edasi Mägede küla poole. Sinna minnes oli natuke segadust tähistusega, aga pole hullu. Kaardid viisid meid kohale. Mägede küla lõkkekohas oli lühike paus, tegime paar pilti ja läksime edasi järgmise lõkkeplatsi poole. 

Mägede küla lõkkekoht

Selleks oli Noku lõkkeplats, mille juurest algab ka Kakerdaja raba. Nokut nähes ütles Janika, et talle ei meeldi see ja läksime edasi. Kakerdaja rabas tegime väikse ootamatu fotosessiooni ja lühike rattasõit hiljem olime juba Napu platsil. Ka see ei paistnud sobilik. Ei olnud midagi muud teha kui Simisallu sõita. See oli vahva plats. Kohalik loodusmaja on avatud ainult etteteatamisel. Õnneks lõkkeplats on alati lahti. Seekord oli lõkkeplatsil juba üks elanik ees. Kohalik rebane oli ka koos meiega platsil. Alguses oli hirm, et ta on väheke ohtlik, aga ei. Ta on lihtsalt hea eluga harjunud ja lootis ka meie käest süüa saada. Paraku me olime kadedad. Tegime hoopis esimest korda selle matka jooksul lõkke. Pärast asjade kuivatamist ja lõkke põlemist saigi tuttu ära minna. Öösel ajas Janika mind korra üles jutuga, et rebane on tagasi. Ma vaatasin korra telgist välja, aga ma ei näinud midagi. Seega tuli edasi magada.

Sven ootas kaua, et ilm oleks ilus ja saaks mõnusalt lõkke ääres istuda.

5. päev Simisalu - Võlingi

JANIKA

Hommik oli isegi kuidagi natuke liiga idülliline. Või noh, selleks hetkeks tähendas meie matkal idülli olukord, kus ei ole pool ööd vihma sadanud ning hommikul ei ole esimene asi, mida mõelda, et huvitav, millal täna vihm järgi jääb. Jah, päike paistis! Ja korralikult. Me saime olukorda ära kasutades oma riided kuivama panna ning nautisime kena hommikut.

Idülliline hommik

Pigem meil oli piisavalt ruumi, et telk üles panna

Siis, kui kõik asjad matka viiendal päeval kuivatamist vajavad

Riideid kuivatada ja rebast lõbustada oli küll tore, kuid selle päeva kultuuriprogramm oli tihedalt täis planeeritud ning pidime teele asuma. Alustasime A.H Tammsaare majamuuseumist, kus oli päris tore ringi jalutada ja ette kujutada, kuidas ja mis kirjanikku inspireerida võis. Seejärel läks asi jälle rappa ära. Kui me parasjagu rabas laudteel vaadet nautisime ning rästikust kõrvalepõkiget tegime, helistasid sõbrad, et ühe tuleva reisi detaile planeerida. Ainus asi, mida nad matka kohta küsisid, oli, et noh, kas juba tülli ka olete läinud. Tänasime Sveniga neid toetuse eest ning nautisime ideaalset ilma ja vaadet edasi.

Sven šnitti võtmas

Kultuuriprogramm

Muuseumi õu

Muuseumi osa, kus etendusi tehakse

Kui selline tee raba poole viib, siis tõotab ees oodata pigem seiklus 

Sven üritamas meie sõpru veenda, et ei, me ei ole veel tülli läinud

Leidke üles RMK tähis

Just sellel teel, kui juba mitu tundi polnud vihma sadanud ja pärast umbes 30 km/h mõnusat laskumist ütles Sven, et võiks ju kunagi veel koos matkama minna

Mingil hetkel jõudsime Rava lõkkekohta. Siinkohal tsiteerime klassikuid ehk siis matkasell Ivari blogi: "Jõudsin kell 11.40 Ravasse. Lõkkekoht on kole, vana ja hooldamata ning ujumiseks oli kinnikasvanud kaldaga järv." 

Allpool siis fotod "koledast" lõkkekohast, nii info mõttes. Meile see lõkkekoht muidu täitsa meeldis, vaade oli kena. Ainult, et asus natuke liiga käidavas kohas.

Järva-Jaanile jõudes vaatas meile alguses vastu ikka üsna trööstitu vaatepilt, mille peale me "Depressivseid Eesti väikelinnasid" laulma hakkasime ning kui esimese pahase pilgu saime, siis mõistsime, et kohalikele see vist ei ole naljakas.

Mingil hetkel, kui olin just mõned suuremad laskumised lõpetanud, märkasin telefoni vaadates, et Meelis oli helistanud. Nimelt tahtis ta meile külla tulla. Loetleme oma soovide nimekirja ette ning anname oma eeldatava asukoha. Kõne lõppedes ütlesin Svenile, et näed, kus Meelisel vedas, et ma ta kõnet märkasin. Sven muigas ja vastas, et jaa, Meelisel vedas, tõesti.

Kui Facebook muidu meile matka jooksul muidu huvi ei pakkunud, siis Kvaliteetaja tegemistel hoidsime küll silma peal. Mida päev edasi, seda enam hakkasid Kvaliteetaja postitustes domineerima fotod erinevatest söögikohtades skooritud praadidest ning loodusvaateid jäi aina vähemaks. Sellest, et loodus ja vaikus ja rahu normiks saanud olid, sain hästi aru aga õhtul, kui Meelis meile külla tuli, ajasime lõkke ääres juttu ning äkki ütles Meelis: "Ikka nii hea on rahus ja vaikuses istuda siin keset loodust!". Ja minu ainus mõte oli, et mis vaikus? Mis loodus? Kogu see keskkond oli mulle juba lihtsalt nii tavaliselt saanud, et ma ei osanud isegi arvata, et selles midagi erilist on.

Meelis tõi torti!

SVEN

Esimest korda ei ärganud selle tõttu, et oleks liiga märg. Hoopis oli põrgulikult palav. Vähemalt said kõik varasemalt märjaks saanud riided, telgid ja kõik muu võimalik kuivaks. Vaatasime korra veel torni otsa, ütlesime rebasele tere ja asusime teele. Järgmine peatus oli Tammsaare muuseum. Tutvusime Eesti kirjandusklassikuga ja veendusime, et eestlased on olnud ja ilmselt alati on maru põikpäised. Pärast kultuurielamust jätkasime teed läbi järgmise laudteega raba. Sinna saamine oli vastik, aga keskel oli raba päris ilus. Mingid vandaalid olid raba keskel oleva torni redeli tuuri lasknud. Vot see on minu jaoks imelik. Kui juba redel varastada, miks valida sihtmärgiks redel, mida tuleb igas suunas mitu kilomeetrid läbi raba tassida. Aga mis ma ikka. Ju siis oli väga vaja just seda redelit.

Ilma redelita vaatetorn

Rabast välja saamine teisele poole oli väga keeruline. Raba keskel oli infotahvlil kirjas, et rabast väljumiseks võtke suund kirikule, mis paistab üle puude. Aga tänapäeva kirikud pole enam samad nagu vanasti ja ei paistnud ühtegi kirikutorni. Ilusast rabast sai mets, metsast sai džungel. Pärast pikka ratta käekõrval lükkamist ja võsaragistamist oli juba lootus kadunud, et oleme õigel rajal.

Matkarajal oli ka kohti, kust me napilt läbi mahtusime

Lõpuks jõudsime mingi suurema põlluni. Seal pöörasime pilgud paremale ja oinäe, kirik. Ikka olime täiesti õiges kohas. 

Järva-Madise kirik, kus Tammsaare olevat läbi selle sama raba käinud

Kiire pilk sisse ja liikusime edasi Aravete poole. Natuke enne Aravetet sai Janika esimest korda oma pipragaasi proovida. Väga julge on sellise jõulise ihukaitsjaga matkata. Edasi oli veel natuke segadust tähistusega. Jõudsime sildini „Tule sööma“ ja nool paremale. 



Ei hakanud kontrollima, kas tegu on miraažiga, vaid kohe sai suund paremale võetud ja juba olimegi natuke retrohõngulises Kete kohvikus. 



Janika küsis natuke juhiseid ja edasi läksime Aravete poodi varusid täiendama. Järgmine planeeritud peatus oli Järva-Jaani. Minu mälu sügavates soppides oli selgelt meeles, et Järva-Jaanilt saab burgerit. Tartu poolt tulles on sisse sõites burgeriputka. Seda infot ma jagasin ka Janikaga ja valmistusime vaimselt ette õhtuseks rämpstoiduks. Aga enne otsisime Järva-Jaani poest jätkuvalt gaasi priimusele ja nüüd juba ka üht purki vana head WD-40. Aga ei leidnud kumbagi poest. St mina käisin poes ja Janika oli väljas. Siis kui ma tagasi tulid tiirutasid mehed (üks mees) juba Janika ümber ja rääkisid oma matkadest. Kuidas ta Teavaskojas oma kotid eraldi üles tassis kui seal rattaga matkas ja kuidas ta Värska kandis 60 km/h mäest alla sõitis. Pärast nende ekstreemsete matkalugude ärakuulamist otsustasime jätkata teed burgeri poole. 

Kinnitamata andmeil Eesti kiireim mäest laskuv maastikurattur, pärit Järva-Jaanilt

Kui me jõudsime küla lõppu, nägime suletud söögikohta ☹. Aga kõrval oli tankla 😊. Tanklasse minnes kõigepealt hakksime silmadega menüüd otsima, aga ei märganud midagi. Lõpuks sai müüjalt küsitud: „Mida te siin pakute?“ Ja vastuseks tuli: „Suurt mitte midagi.“ Novot ☹. Tankla oli remondis ja kogu pood oli soojakusse kolitud. Soojakus polnud ei vett ega elektrit sooja söögi tegemiseks. Küll aga saime mõned külmad võileivad. WD-40 purk oli ka liiga suur matka jaoks. Ega siis polnudki muud teha kui Järva-Jaani seljataha jätta ja liikuda edasi. 

Ainult loetud kilomeetrid ning helistas Meelis ja soovis meile külla tulla. Tõi gaasi, WD-40t, kooki, pizzat ja hea tuju. Vedas Meelisel, oli Janika reaktsioon sellisele asjade käigule. Õhtul tegime tuld jälle ja vahetasime lugusid. Aga väga tihti vurisesid autod mööda laagripaigast. No üldse ei saa aru, kuhu nad lähevad…

Keskmine Eesti vaade

6. päev Võlingi - Elistvere

JANIKA

Hommik algas jällegi idülliliselt, kuid seekord panustas idülli põhiliselt mitmekülgne hommikusöögivalik. Valida oli salati, pizza ja tordi vahel. Kahjuks pidi kõik see nimetatud toiduvalik lõpuks koos Meelisega tagasi Tallinnasse sõitma ning meie edasi Ähijärve poole. Selle päeva märksõnaks sai teede ääres olevad lagunenud hooned. Kes vähegi Eestis ringi sõitunud on, siis jääb silma väga palju juba lagunenud või lagunemas maju ning enam-vähem kordatehtud maju, kus siiski keegi (enam?) ei ela.

Päeva tipphetk oli Kassinurme linnamäe ja maalinna külastus. Enne sinna jõudmist ei teadnud me sellest kohast suurt mitte midagi ning ootusi meil polnud. Mida mingil linnamäel ikka vaadata on? Aga oli. Maalinna ala oli suur, mõnusalt roheline ja künlik, palju puuskulptuure, külakiigud, püstkojad, katusealustega piknikukohad, väiksed tiigid, trepid, ehitised, kus sai turnida ja peitust mängida. Juba niisama ringijalutamine ja kõikide asjade nägemine võttis päris palju aega. Täpselt selline koht, kuhu võiks seltskonnaga ilusat suveõhtut veetma minna või sünnipäeva või mõnda muud tähtpäeva tähistama. Kujutan ette, et ka lastel võiks seal väga lõbus olla. Pärast seda, kui olime rahulikult ringi vaadanud, sõitsime siis ka ratastega edasi, maalinnas mööda tähistust ning teekond oli väljakutsuv - pidevad tõusud ja langused.

Kassinurmest edasi sõites ootasid meid väga ilusad külavaheteed õhtupäikeses, mida mööda oli tahtmine natuke aeglasemini kulgeda, et kogu seda ilu nautida. Enne Elistverre jõudmist oli minu jaoks üks ilusamaid kohti matkal, kui tee äärde jäid piklikud järved ning palju rohelust. Elistverre jõudsime päris õhtul ning seal oli suur telkimisplats erinevate lõkkekohtadega, mille seast endale parima välja valisime.

SVEN

Hommikul me käisime Meelisega erinevaid allikaid pildistamas samal ajal kui Janika laagrit valvas. Nüüd me saime aru ka, kus kõik autod eile käisid. Nad käisid vett võtmas allikast. Detektiivitöö tehtud, pakkisime asjad kokku, tegime viimased pildid ja ütlesime Meelisele nägemist.

Liikusime edasi Jõgeva poole. Siimustis käisime poes ja lõpuks jõudsime ka Kassinurmele. Vot Kassinurme on koht, mis vajaks rohkem reklaami. Seal on päris äge platsike. Koos kindluse rekonstruktsiooniga ja erinevate puidust konstruktsioonidega. Edasi liikusime juba Elistvere poole. Vooremaal oli tunda, et hakkame otsapidi jõudma Lõuna-Eesti lähedale. Esimest korda olid tõusud. Õhtuks jäime Elistvere telkimisplatsile. Tuleb välja, et Elsivere on Eestimaa tümpsupealinn. Öösel käis mingi ünts-ünts-ünts-ünts, You’re my Heart You’re my soul I keep it shinig anywhere I go, ja siis jälle tünts-tünts-tünts-tünts… Ehk siis magamine raskendatud asjaoludega. 

7. päev Elistvere - Kukemetsa

JANIKA

Nii õhtu kui hommik olid vahelduvate sademetega ning kolisime pärast hommikusööki hoopis Elistvere loomapargi külatuskeskusesse, kus kõigepealt vaatasime loomad üle ja seejärel laadisime jälle igasuguseid akusid ning ootasime ilusat ilma. Sven selgitas: "No ma laadisin pleieri korralikult täis, sest sa ütlesid, et kunagi tuleb matkal ka see aeg, kui sa minuga ei räägi," ja vaatas siis telefoni: "Siisi on eile kirjutanud, äkki peaks talle vastama." Mina: "Oled kindel, äkki ootad veel mõned päevad." Jah, sõnumile mõne päeva jooksul vastamine tundus täiesti normaalne tegevus. Olime ennast täielikult internetimaailmast välja lülitanud ning minul polnud isegi nutitelefoni kaasas, vaid ainult tavaline. Ja ei tundnud kordagi puudust ka.

Jälgisime endiselt ka Kvaliteetaja postitusi ning olles ise pool hommikut vihma lõppemist oodanud, vaatasime ka nende kulgemise infot. Sven: "Nonii, Kvaliteetaeg nautis pool hommikut kvaliteetvihma ja said läbimärgadena oma kõva 50 kilomeetrit juba tehtud." Jah, tõesti, Kvaliteetajal oli praeguseks juba 50 km läbitud, kuid lugedes ka seda, kui mitu korda nad apteeki külastanud on ja kes jälle katkestas, siis tekib küsimus, et mis hinnaga.

Siis kui kvaliteetaeg vihma nautis :)

Looduskeskuse diivan oli väga mõnus, kuid siiski olime sunnitud mingi hetk edasi minema. Saime mõned meetrid sõita, kui hakkas jälle natuke vihma sadama, aga noh, las siis sajab! Maarja külas pidavat pood olema ning Sven kommenteeris asula sildi juures: "Nonii, pingutame nüüd pupille, kus see pood siin on!" Pingutasime siis pupille, leidsime poe ja saime toiduvarud ilusti ostetud. Selleks ajaks hakkasid meil juba oma kindlad lemmikud tekkima - spordijook ja vesi, niisked salfakad, purgiroad, energiabatoonid.

Ühel vihmasel laskumisel, kus mõnusasti jala sirgeks lükata sai ja lihtsalt veereda, rühkis mäest üles mingi vihmakeebi sisse mässitud inimene. Juba kaugelt oli näha, et ta ei ole lihtsalt niisama päevamatka tegemas. Peatusime ja ajasime natuke juttu. Neiu ütles, et teeb seda sama rada jalgsi ja teistpidi ning et kõik akupangad on juba ammu tühjad ning ootab väga, et jõuda Elistvere keskusesse, et lõpuks ometi akupanka laadida, et telefon sisse lülitada. Ja Maarja poes ka käia. "Üle kuu aja siin rajal veeta ei tahaks." Soovisime üksikule matkajale edu ning korraks tundus mulle meie matk pakettreisina palmisaarel. Esiteks, ma ei kujuta ette, mis tunne on sama rada läbi teha üksi. Teiseks, mis tunne on nii pikalt järjest kõndida.

Pärast Elistveret olid päris ilusad kohad, palju väikseid järvi ja metsateid. Samuti mäed ja esimene (kuid kindlasti mitte viimane) koht sellel matkal, kus ma pidin rattalt maha tulema Seejärel tuli natuke raskem lõik ning pärast mõningasi pingutusi jõudsime edukalt Kukemetsa lõkkekohta. Ma polnud seal kunagi varem käinud ning olin üllatunud, kui mõnus lõkkekoht see oli - üsna asustamata kohas, mõnusa puukuuripealse magamiskohaga ning rohelusega igas suunas. Meile seal meeldis. Sven grillis vorsti, sõi kummikommi ja tuju oli hea.

Õhtul, kui juba mõnusalt puukuuripealsel laiutasime, raamatut lugesime ja muidu kuiva olekut nautisime, helistasime Meelisele ja selgitame talle, kui õnnelikud me oleme, et katuse all ööbida saame. Meelis ütles heakskiitvalt, et vot kui vähese üle me õnnelikud suudame olla. Me hakkasime koos naerma ning selgitasime talle, et hetkel pole see üldse vähene, see on jumala suur asi! Matkal, kus vahelduva eduga tihti vihma sajab ning telk pidevalt veidi niiskeks jääb, on iga võimalus mõnes puukuuripealses või muidu katuse all magada tõeline luksus.

Järgmine kõne oli mu sugulasele, kellel on Põlvas korter. Nimelt oli jõudnud poole matkatee läbimisega kätte ka minu murdumispunkt. Ma ei suutnud enam! Ma tahtsin juukseid pesta! Enne matka tundub, et mis seal siis ikka, ujud aga järvedes ja pesed end mõnusates jõevoogudes, aga reaalsus on natuke teine - vahel võid küll jõe või järve äärde sattuda, aga kas on siis ilm külm, vihma sajab või on hea hoog sees ja vaja hoopis edasi sõita. Sain juhised, kuidas tühjalt seisvasse korterisse sisse saada ning olin pesemisvõimaluse ootuses.

Õhtu lõppes Sveni teatega, et pool maad on sõidetud ning kommentaariga kaardi vaadates: "Nonii, kui ma seda kaarti vaatan, siis nagu polegi midagi jäänud ju!" Ja nii on. Lõpp tundub aina lähemale tulevat.

SVEN

No täna tuli hommikul vihma. Vähemalt mingil hetkel öösel pandi tümakas kinni ja oli rahulikum. Hommikul käisime loomapargis. Nägime erinevaid loomi, muuseas näiteks Ilvest. Emane põder tuli kohe poseerima, kui pildistamiseks läks. Isane hoidis heaga eemale. Tõsine puur oli karul ja loomulikult ka oravatel. 

Lõpuks chillisime Elistveres päris kaua, et vihm otsa saaks. Paraku seda ei juhtunud. Aeg-ajalt tuli lihtsalt vähem. Niiet jätkasime teekonda Maarja-Magdaleena poole. Tee peal nägime jalgsimatkajat, kes oli samal marsruudil. Soovitas meil jääda Kukemetsa metsaonni. Väärt mõte. Igal juhul jätkasime teed ja läbisime sellised kohad nagu Saare, Kaiu, Sõõru ja lõpuks Selgise. Vot see oli juba jälle füüsiliselt raske piirkond. Vähemalt oli natuke teed asfalteeritud ja sõitmine oli lihtsam. Õhtuks jäimegi Kukemetsa, kus oli võimalik puukuuri pööningul magada.

8. päev Kukemetsa - Valgesoo

JANIKA

Hommik algas veidi teistsuguselt, kui mõned päevad tagasi. Kuulsin, et Sven tuleb tuleb redelist, avab ukse ning hõikab rõõmsalt: "Bed and breakfast!". Puder ja kohvi otse voodisse :) Kuna vihma ei sadanud ja lisaks kõigele muule oli ka katus peakohal, siis oskasime hommikut vääriliselt hinnata.



Sellel päeval toimus minu jaoks midagi geograafilise ime laadset. Nimelt alles me olime olnud kuskil Jõgeva lähedal ning ma sain aru, et õhtul peaksime jõudma Põlva lähedale. Kuskilt "tagant" läbi metsa ja imeliku ringiga. Sellised kiired ühest kohast teise saamised ajasid mind rajal veel vahepeal segadusse, aga see oli kõige hullem juhtum. Asi on vist selles, et sellist teed Jõgevalt Põlvasse jõudmiseks väga tihti ei kasutata. Igal juhul oli see jupp matkast minu jaoks väga põnev, sest tegemist oli kohaga, kuhu ma varem matkama sattunud polnud.

Teekond Kaiu järvedest kuni Emajõe ületamiseni oli teistmoodi tundega. Me olime justkui kuskil kaugel ja eemal, kuhu väga palju teid ei too. Natuke eksootiline tunne oli. Ilm oli ilus, tee allamäge, poode päeva peale palju, sai jäätist ja kõhu täis. Idüll, idüll. Lisaks tavapärasele idüllile nägime ka kitsi. Päris äge on sõita vaiksel metsateel ning näha enda ees paari meetri kaugusel kitse üle tee jooksmas. Matkarajal nägime kitsi hiljem veel mitu korda.

SVEN

Oli kerge minek. Ainult mäest alla Emajõe poole.



Tee peale jäi talu, millel oli valveoinas.



Kavastusse jõudes avastasime, et seal on pood, aga väga midagi ostnud, sest meile pidi täna ette jääma ka Võnnu ja Ahja.

Suunatud reklaam Kavastu poes :D

Kavastu parve juurde jõudsime loomulikult siis, kui parvepoiss oli lõunal. Meiega koos ületasid Emajõge veel üks paar rattamatkajaid. Ainult nende rattad olid auto katusel.





Teisel pool jõge saime nautida ühte Eesti pikimat sirget. Õnneks olid selle äärde pandud 13 peaaegu identset jahitorni, mis siis oli vaheldusrikkaks turismiatraktsiooniks. Võnnule lähenemisest andis märku tavalisest suurem liiklus. Tegu nagu tõelise metropoliga. Ahja poole minnes kohtusime 2 jalgsimatkajat. Nende joogivalikute põhjal on nad edaspidi nimetatud kui dünaamiline duo – Red Bull ja Starter. Nemad olid oma kolmepäevase matka teisel päeval ja ausalt öeldes nad ei olnud väga värsked enam.



Jätsime nende hüvasti ja jõudsime Ahjale. Kohalikus pubis olid hiigelportsjonid ette nähtud. Isegi näljastel matkajatel oli raskusi. Kõrvallauast ma kuulsin väga eksistentsiaalse olemusega küsimust: „Emme, mis asi on teadus“. Emme vastas, et see on see, kui üks inimene ütleb, et asjad on nii, aga teine ütleb, et ei asjad on hoopis naa. Põhimõtteliselt pole halb vastus.



Igal juhul me läksime õhtuks Valgesoo lõkkeplatsile. Seal sai jälle ühe huvitava magamislahenduse välja mõeldud, kus telgist sai hoopis uks.

9. päev Valgesoo - Liipsaare

JANIKA

Üheksas päev oli maastiku mõttes igati põnev ja matkalik. Alustasime päeva Valgesoo laudteel, seejärel sõitsime mööda Taevaskoja ilusaid ja künklikke metsateid, siis imelise looduse ja väga raskete tõusudega Mammaste terviserajad ning pärast Põlvat ootasid meid jälle ilusad metsarajad, lõpetades Liipsaare metsaonniga, mis on otse Meenikunno raba kõrval. Väga äge etapp! Soovitan soojalt, kui tahate mõnda etappi sellel rajal läbida nädalavahetusel.

Samuti on selles piirkonnas palju ägedaid lõkkekohti, näiteks meie endi ööbimispaik Valgesoo lõkkekoht, mis asub mõnusalt metsa keskel ja soo ääres, peaaegu laudtee kõrval. Mõned kilomeetrid edasi sõites leidsime Sõnajala lõkkekoha, mis oli ägedalt Taevaskojas künka peal, vaatega üle Ahja jõe, igati mõnus koht.

Pärast Sõnajala lõkkekohta ootas meid ees Taevaskoja oma täies hiilguses. Seal oli laskumisi, kust allasõitmine tundus liiga optimistlik ning kust ma lihtsalt alla jalutasin. Ilm oli ilus, loodus ka. Tõotas tulla tore päev.

Mõnusatel metsateedel sõites hakkas ratas käiguvahetusel kohati tõrkuma. Viimastel päevadel oli ratas vaikselt krigisema ja kolisema hakanud. Üle nädala järjest väga erinevaid maastikke ning pidev muda ja oksad rattaketis ja kodarates olid oma töö teinud. Väga hull polnud, aga oli tunda, et ratas pole kohe kindlasti sama ideaalses koostöövalmis kui esimesel nädalal.

Ratta tehniline olukord mind ei häirinud, käigud kuidagi ikka töötasid ja sõita sai. Minu ainus suurem hirm sellise matkatee läbimisel olid koerad. Ma väga kardan suuri ja haukuvaid koeri, kes aina kiireneval sammul minu suunas liiguvad. Ostsin selle hirmu leevendamiseks kaasa kaks pipragaasi, ühe endale ja teise Svenile. Koeri kohtasime rajal mitmeid. Jahipoe müüja õpetas mind, et kõige parem on pipragaasi lasta siis, kui koer veel piisavalt kaugel on, et kui ta seda õhust tunneb, pöörab kohe ringi. Ja täpselt nii see oligi! Soovitan kõigil igaks juhuks kaasa võtta joaga pipragaasi (toimib hästi ka tuulistes oludes), see aitab koerte puhul tõesti hästi.

Koeri kohtasime teel igasuguseid. Näiteks sõitsime rahulikult ning kuulsime kuskilt pisikese koera haukumist. Mina kommenteerin läbi naeru: "No kutsa, kus sa oled, tule-tule aga välja, mul on pipragaas kaitseks olemas! Sven märkas eemal väga pisikest koera ning kommenteeris: "Mis koer? Ma ei näegi seda koera!".

Pärast raudteed ja enne Põlvat ootasid meid Mammaste terviserajad. Vot, kus see oli alles seiklus! Saime ikka korralikult tõuse võtta ja trenni teha. See rada oli ka paljude kohalike lemmik, reipal sammul pulsikelladega jooksjaid tuli meile Põlvale lähenedes üha tihedamini vastu ning tõesti - piirkond trenni tegemiseks on ideaalne - mõnusad künklikud metsarajad, kus saab ikka üsna pikkasid ringe teha. Ja ka pikki tõuse võtta. Vahepeal mõtlesin, et see tivoli ei saa ju igavesti kesta ning võtsin järjekordse tõusu ära, lootuses, et väga palju neid vast enam jäänud ei ole. Lõpuks kätte jõudnud asfalttee üle oli ikka päris hea meel. Põlvas saime süüa, poodi ja pesta. Milline luksus! Puhaste juustega oli täiesti imelik olla kohe, nii teistmoodi tunne.

Pärast Põlvat oli matkatee kirjelduses lause, et "matkatee kulgeb enamasti mööda kruusateid" - no otsustage ise, kas kulges :)

Leevi poodi jõudsime me pärast rajajuhiste silmist kaotamist ning väikest ekslemist. Tunne oli, nagu oleks sisse astunud järjekordsesse külakeskusesse, infopunkti, käsitööturule, kohvikusse, raamatukokku, autoremonditöökotta ja turismiinfosse. Kõike seda pakuti lisaks veel väga hea teenindusega. Kui sealtkandist mööda sõidate, siis soovitan Circle K asemel Leevi poest läbi minna ja toetada kohalikku külakogukonda.

Pärast Leevit tuli koht, kus rajamärgistus oli kohutav, kuid pärast väikest seiklust saime hakkama ning rallisime jälle mööda imelisi metsateid. Hakkasime lähenema Liipsaarele ning loodus selles kandis oli ikka väga ilus. Liipsaarele jõudes oli meie üllatuseks onn isegi tühi ning saime seal mõnusasti laiutada, oma väsinud jalgadega torni ronida ning laudteel jalutada.

SVEN

Pärast laagri pakkimist läksime esimese asjana Kiidjärve looduskeskusesse. Tahtsime natuke selgust saada, kuidas rada läheb. Paraku ei olnud kohalik RMK esindaja parim ekspert sellel alal. Läksime nii, nagu kaardilt tundus ja lootsime parimat. Õnneks oli siin rattarajale ka natuke tähistust jagunud ja saime rõõmsalt Viimses reliikvias ühes stseenis olnud sillale. Läbisime edukalt Taevaskoja ja Mammaste terviserajad ning jõudsimegi Põlvasse. Siin suutis Janika meile pesemise organiseerida oma sugulaste korteris. Kõigepealt käis Janika kuna tema juuksed kuivavad kauem kui minu habe. Igal juhul kui minu kord oli, siis jagus sooja vett umbes 3-ks minutiks. Aga pole hullu, sai pesta. Põlvas sama diil nagu ikka. Kohvikus sööma ja siis poodi. Kasutasime poodi ka vihmavarjuna, sest hoovihmal tuli hoog peale. 

Pärast sadu liiksime läbi Rosma, mis oli päris korralik katsumus jälle (me muidugi ei teadnud veel sel hetkel mis asi see Piusa on). Pärast Peri, kuid enne Saarjärve pugesime mõneks ajaks vihma käest puude alla peitu. Õnnetuseks oli selle puu all ka hunnik sipelgaid ja nad hammustasid päris valusalt. Vähemalt mind. Janika ei kurtnud valu. Ta kardab ainult koeri. Saarjärve ja Koolmajärve vahel viis rada läbi väikse karjääri. Seal oli väga liivane. Sain Keibu flashbacki. Hirmus. Janika säras. Pärast Koolmajärve panime jälle rajaga puusse, aga see-eest jõudsime Leevi poodi. Vot see oli kena pood. Kuulub kohalikele inimestele, mitte pole osa mõnest suurest poeketist. Müügil ka igasugu kohalikku käsitööd. Kahjuks meil ei ole matkal väga võimalik massiliselt kergesti purunevaid suveniire kaasa võtta, neid me saime lihtsalt kakaod kohalikust automaadist. Aga soovitan kõigile Leevilt läbides ka poodi külastada. Lõpuks jõudsime ka Meenikunno raba äärde. Jäime Liipsaare metsaonni. Käisime torni otsas ja Janika otsustas, et homme lõpuks võime matkaga vara alustada. Pani oma äratuse 7.30 peale!!!

10. päev Liipsaare - Härma

Kui ärkasin, teatas Sven mulle rõõmsalt ja ülimalt energiliselt, et oli juba jooksmas käinud. Eino väga tore. Tundus, et tal jääb matkal trenni väheseks. Olime jõudnud faasi, kus Liipsaare "onn" tundus kuidagi liiga luksuslik. Katuse all ööbimine nii suurel pinnal tundus kuidagi liig, aga saime hakkama. Edasi tuli üks ilus koht teise järel - Päikeseloojangu metsamaja, Mustjärve, Valgejärve ja Rebasemäe. Jah, see on matk! Isegi Sven ei kurtnud, et on liiga palju liiva või võsa. Enne Värskat oli jälle lõbu laialt. Tee käis sõna otseses mõttes tõusude ja mõõnadega, vaadetega järvedele ja allikatele ning mitmetele jõgedele ja kraavidele, mida pidi ületama kasutades kohati päris huvitavaid sildasid, mille loomisele oli loominguliselt lähenetud.  

Värskas sai jälle poes käidud ning kohalike poolt soojalt soovitatud tšäimajas sai ka kõhu täis. Pärast Värskat sai aga alguse üks meeldejäävamaid rajalõike. Olen kindel, et kui sinna minna ilma matkakottideta ning 10-päevase matkaväsimuseta jalgades, siis võib hoopis teine mulje jääda, aga minule jäi meenutus kui ilusast, aga raskest ja pikast rajast ehk siis kui korrektseid termineid kasutada, siis lustisime Mustoja maastikukaitsealal, kus on Kaugu-Eesti suurim ja reljeefseim mõhnastik. Ütleme nii, et oli väljakutsuv küll. Pärast seda tuli aga järgmine väljakutse - 4,6 kilomeetrit vana raudteetammi. Teisisõnu siis tund aega tuima rattalükkamist sääskede keskel lahtise killustiku ja kivide peal. Pärast raudteetammi tuli selline koht, kus absoluutselt enam aru ei saanud, kuhu minema peaks. Kaardid olid segased, GPS palju ei aidanud ja legend ka mitte. Tegime siis vana head taktikat, et sõitsime kõigepealt ühes suunas ja kui tundus vale, siis läksime teise valiku peale. 

Lõpuks jõudsime siiski ilusa vaatega raudteetammini ning seejärel Piusale, mis oli igatpidi tühi ja vaikne ning jäätist ja pitsat sealt kahjuks ei saanud. Kuna Piusa lõkkekoht oli piisavalt nukker - suvalises võsas suvaline plats, kus juba inimesed ka ees olid - siis jätkasime aga teed, et mõni toredam ööbimiskoht leida. Tee Piusalt edasi oli täpselt selline, nagu ühe matkapäeva lõpuks võikski olla: mõnusate langustega, hästi sõidetav ja väga ilusate vaadetega. Ööseks jäime Piusa jõe äärde Härma lõkkekohta. Lõkkeplats ise võiks natuke täiustust saada, aga see-eest oli asukoht väga hea. Õhtul lollitasin matkagaasiga. Sven küsis suurte silmadega, et "Aga mis siis saab, kui see gaas otsa saab???" Ma vastasin, et no ju siis sõidame kiiremini lõppu. Sven naeris ja ütles: "Mul läksid silmad särama just!"

Mis mõhnastik? Mis mõttes reljeefseim? 

SVEN 

Ärkasin kell 8. Äratust saboteeriti. Ma siis tegin süüa, aga Janika ütles, et ta tahab veel magada. Ma siis lugesin raamatut, vastasin kirjadele, tegin sudokut, käisin jooksmas ja tegin märkmeid matkast. Mingil hetkel hakkasime siis Värska poole minema. Vahepeal eksisime ära, sest keegi oli otsustanud keset metsa mingi uue kruusatee teha ja ma ei hoomanud uut situatsiooni ära. Vahepeal nägime kahte matkajat, kellele andsime kaasa 1,5 liitrit vett. Tundus, nagu neil oleks seda vaja.

Värskasse sisenemine oli lahe. Rada oli päris hardcore. Aga Värskas navigeerimine oli raske. Kõigepealt läksime poodi. Sealt tuli infot, et Tsiamaja (söögikoht) on kinni või lahti… No need on üldiselt need võimalik variandid küll. Proovisime siis Hirve kohvikut, mis oli just sel päeval suletud sanitaarremondi tõttu.

Läksime siis turismiinfopunkti, kus kohalik uudistajatetalitusspetsialist oli lahkumas. Õnneks saime infot, et Tsiamaja on kindlasti lahti ja saime seal süüa. Edasi läksime Verhulitsasse ja Korelasse, mis olid üldiselt päris rasked lõigud. Liiv ja tõus. Aga kui jälle mäest alla sai, oli päris lahe. Korelas nägime veel kahte matkajat. Nad hoiatasid vana raudteetammi eest, mis olevat päris rakse lõik.



Egas midagi jätkasime teed Piusa poole ja tõesti. Kinnikasvava raudteetammi läbimine ratastega oli tõesti raske. Olukorra tegi huvitavamaks see, et pärast tammi oli tähistus suhteliselt olematu ja oli valida 3 tee vahel, kuhu edasi minna. Ühe sai kähku välistada, sest see osutus tupikuks. Igal juhul waze’i abiga saime jälle rajale. Jõudes Piusa lõkkeplatsile avastasime, et meile seal ruumi pole. Otsustasime jätkata teed Lindora poole. Ühel hetkel nägi Janika silti Härma müür 3 km ja läksime hoopis sinna ööbima.

11. päev Härma - Rõuge. 

JANIKA

Hommikul ärkasin 7 paiku ning jalutasin natuke ringi. Oli selline mõnus hommik Piusa jõe kallastel. Tegin hommikusööki ja pakkisin vaikselt asju. Oleksin ma vaid teadnud, milline päev meid ees ootab.

Piusa ...

Siis, kui kööki jõudsin...

Unimüts ärkas ka lõpuks üles!

Ressursside ümberjaotus

Matkarada algas tuima mudaga, mis kestis kilomeetreid. Lisaks tõusud ja vahepeal mõnus võsa. Võttis ikka päris läbi.

Kaua veel...

Sven peatus spetsiaalselt, et kirjutada üles mu tsitaat mudaste teede kohta :) Nende kohta jagus meil mõlemal arvamusi.

Vahepeale ka ilusat Eesti loodust.

Konkurentsitult kõige tuimemate nägudega pilt sellelt matkalt. Selja taga mõned tunnid muda ja võsa. Ees tõusud.

Sealt võsast me just tulime :)

Vahepeal sõime Vastseliinas ning jätkasime teekonda. Selle päeva üks tipphetkedest oli see, kui 6 km enne Kirikumäed möödusime jalgimatkajatest ning pärast arvukaid tõuse ja langusi jõudsime lõpuks ilusa järve äärde ning ei möödunud just liigselt palju aega, kui need jalgsimatkajad meile järgi jõudsid...

Arvatavasti tegin ma mingi hea nalja stiilis, et "vast enam ühtegi tõusu ei tule". 

Sai oma saavutused üle vaadatud, olime teel nr 9 juurde

Sinna oleks tol hetkel päris pikalt pikutama jääda tahtnud...

Kõige meeldejäävam hetk 11. päevast on silt "Haanja 2 km". Tiirutasime ümber Haanja tunde, pidevalt nägime silte, et on jäänud 5 või 2 või 10 kilomeetrit. Matkarada tegi aga oma tiire ja ringe, sest ega me enne Haanjasse ei jõudnud, kui absoluutselt kõik ümberkaudsed mäetipud olid vallutatud. Aitäh RMK, aitäh! Pärast järjekordsest mäest üles sõtkumist ütlesin Svenile: "Huuh...päris hea mägi oli!" Sven vastas kõige rahulikuma häälega: "Milline mägi?" Kui ma järjekordset Haanja silti nägin, siis tundsin, kuidas mu motivatsioon oli koos viimase laskumisega kolisedes alla kukkunud ning kui me lõpuks mööda kõige käänulisemaid ja läbimatumaid metsa- ja võsateid ka kõik Vällamäe tipud vallutanud olime ja Haanjasse Suure Muna kohvikusse jõudsime, oli minu motivatsioon null.

Meie maksimaalsed naeratused Haana siltidele vaatamata.

Mõnus laskumine Vällamäe moodi

Ma olin väsinud ja tüdinud ja ei tahtnud enam mitte kunagi mitte kuhugi rattaga sõita...või siis vähemalt mitte see päev. Svenil oli umbes samasugune seis, ta mainis, et tema jaoks oleks võinud see matk juba paar päeva tagasi lõppeda, et juba piisavalt sõidetud. Head uudised olid need, et matka raskeim päev oli läbi ja edasi pidavat tulema langus ja matka lõpp, aga see meid hetkel ei lohutanud. Otsustasime Rõugesse lohutuseks mingi majutuse broneerida ja loota, et see tuju parandab. Teel Rõugesse möödusime me minu õudusunenäost. Kaugelt eemalt oli näha väga palju koerakuute, mis väikse aiaga piiratud. Lähemale jõudes kuulsin haukumist. Ja siis tuli kuutidest välja palju koeri. See vist oli kellegi pool-ametlik (?) koerte varjupaik.

Rõugesse jõudes oli meie majutuskoht nagu kiuste veel mingi kõrge mäe otsas ning kuidagi me lõpuks kohale jõudsime. Majutuskoha töötaja oli kuhugi kadunud, rohis mingil kõrvalpõllul ja meid nähes ei saanud ta üldse aru, mida me tahame. Me rääkisime talle midagi internetibroneeringust ning tema rääkis, et ta jah, vahel käib internetis. Kuidagi me lõpuks oma ööbimiskohta jõudsime ning tsiviliseerusime korraks.

Meie katus, dušš ja elekter.

Õhtul kasutasime siis piiramatuid elektri- ja internetiresursse ning uurisime, kes peale Kvaliteetaja veel seda matkarada täies mahus ratastel läbinud on. Ja siis leidsime Ivari blogi. Järgmised mitu tundi möödusid läbi pisarate naerdes Ivari seiklustest lugedes. Ivaril kuidagi alati JUHTUS ning kuidagi alati läks midagi nihu. Kirss tordil oli tema kirjeldus, kuidas ta Vällamäge "ületas" - see künklik jupike Eestimaast, kust me just tulime. Nimelt oli ta (jälle) rajast kuidagi valesti aru saanud ja siis kogemata hakanud rattaga üles ronima mingist seinast, kus end ja ratast köie abil üles tõmbas. Muidugi, olles näinud, mida RMK rada varasematel päevadel ratturile pakkus, siis noh, miks mitte onju, aga siiski...

Tsiteerin Ivarit: "Mingil arusaamatul põhjusel sattusin jalgsi matkajate trassile. Tegelikult nägin küll ratturite suunatähist, kuid see ei olnud RMK matkatee värvides ning eirasin seda. See maksis kätte. Ja siis see hakkas, jalgtee muutus peaaegu vertikaalseks seinaks. Eestlasele omase jonnakusega rühkisin sõimu saatel aina edasi ülesmäge. Asi tipnes sellega, et ees oli järsk tõus, kus jalakäiate!!! turvalisusele mõeldes oli paigaldatud jäme köis. Just sealt kaudu pidin täisvarustuses rattaga üles minema ja vähe sellest, jalgrajale oli langenud suur puud oksad laiali. See tähendas seda, et mul tuli köie alt läbi pugeda metsa alla, mis ei olnud kohandatud kõndimiseks. Rattaga ei olnud see lihtne. Higi lahmas. Hingetõmbepausidel hoidsin mõlemaid pidureid peal ja ka siis kiskus ratas mind kaasa allamäge. Ajasin piltlikult musta suitsu välja, aga sain ikka lõpuks üles. Hingeldasin, higistasin ja vandusin. Mõtlesin, et kui palju peaks pulss olema sellise pingutuse peale. Lahutamatu kaaslane Garmin Fenix spordikell näitas pulsiks ainult 130. Usaldusväärsust kahtluse alla ei sea, aga see näit üllatas mind. Sellega ei olnud seiklused veel lõppenud. Seega olin saanud üles Vällamäe tippu (Eesti teine tipp kõrguselt)."

Pärast Ivari mastaapsetest feilidest lugemist tundus meile meie matk jalutuskäiguna pargis ning nalju Ivari teemadel jätkus matka lõpuni.


SVEN

Täna ärkas Janika vara. Nagu eriti vara. Juba enne kella 10 hakkasime liikuma mööda Piusa jõe ilusat ürgorgu. See oli raske. Palju tõusu ja aeg-ajalt oli keegi tee oma traktoritega sodiks sõitnud. Progress oli aeglane ja vaevaline. Sel hetkel ei oodanud enam, et matkarada üllatab, aga võta näpust, ikka saab. See häda järgnes meiega kuni Vana-Vastseliinani. Sealt läksime kogemata oma rada pidi maanteeni ja jäime ilma varemetest. Küsisin Janikalt, kas ta tahab varemeid näha, aga vastuseks oli väga konkreetne ei. Läksime siis hoopis Vastseliinasse. Poest küsisime, ka kohvikut on. Suunati tankla poole. Tanklas avastasime, et sooja sööki pole, niiet läksime tagasi poodi. Poest saime süüa ja istusime mõnda aega pargipingil. Seal nägime kaugel kahte matkajat. Edasi läksime kaardi järgi, aga kuna kaart ja tähistus erinesid saime tünga. Läksime tagasi tankla juurde, kus mäletasime viimati tähistusi. Mingil hetkel nägime jälle neid kahte matkajat. Janika tegi neist pilti (st aitas neil grupipilti teha) ja läksime edasi. Jäime Kirikumäe juurde puhkama. Päeva madalhetk oli see, kui need jalgsimatkjad meile jälle järgi jõudsid ja meist möödusid. 

Jätkasime teed läbi Võrumaa Haanja poole. Ei läinud asi kergemaks. Tõusu oli piisavalt. Ühel hetkel otsustati tuua tee lihtsalt läbi võsa. See tee oli nii kitsas, et sai ratta minekusuunas lenksupidi puudele toetada. Kavadi järve ääres läks rada mööda järve äärt, aga keegi oli aia tee peale ette teinud. Läksime siis teiselt poolt järve. Pärast häda ja viletsust jõudsime Muna kohvikuni. Seal soovitas Janika külastada teise korruse WC-d millegipärast. Muna kohvikus tuli otsus, et täna ööbime korralikus kohas. Me pidasime korralikuks kohaks booking kaudu leitud Ööbikoru puhkekeskust. Sinna jõudes avastasime, et see ei olegi nii korralik koht. Perenaine ei teadnud meie tulekust, kuna ta ei ole internetisõber. Ta rohis peenart. Samuti ei saanud kaardiga maksta. Aga pole hullu, sai pesta ja voodis magada. Aga siia soovitan ööbima tulla tõesti nendel, kes tunnevad puudust 90-date keskpaiga hotellipidamistavadest. 

12. päev Rõuge - Tellingumäe

JANIKA

Hea hoo päev. Langusi oli vähemalt sama palju kui eelmisel päeval tõuse. Nii hea hoog oli sees, et juba mõne tunni järel oli käsi sellest pidevast pidurdamisest valus. Tähistus oli ideaalne ning rajad head. Pähni loodusmajas mõned minutid filmi vaadates oli ainus mõte, et saaks ainult edasi kütta, ilm ilus ja tempo hea. Kuni...kõht tühjaks läks ja tempo ka kohe alla. See juhtus minul ja Svenil täiesti ühel hetkel. Õnneks nägime kaardilt. et varsti on võimalus teha kilomeetrine kõrvalepõige ning käia Krabi poes. Seal elu käis, pood täitis samal ajal ka külakeskuse, infopunkti ja baari funktsiooni ning kuigi valik oli väike, siis purgitoite ikka leidus. Mingil hetkel möödusime Luhasoost, kus ma varem mitmeid kordi soosaarel olevas majas ööbinud olen. Matkatee läks aga majast ja rabast mööda, tihedatesse metsadesse.

Nendel teedel sai kiirusrekordeid tehtud

Luhasoo lähistel

Edasi viis teekond otse üles Paganamaa torni. Ei olnud liiga lihtne, aga pärast eilset päeva polnud ka midagi hullu enam.

Õige rattamatkaja tassib ikka oma kiivri torni tippu kaasa.

Ilus Eestimaa

Seejärel möödusime raja jooksul paljureklaamitud "Tõe ja Õiguse" võttepaigast ning oli huvitav tunne olla matkal, kus esimestel päevadel külastad Tammsaare kodu ja maja, kus raamat kirjutati ning viimastel päevadel kohta, kus selle raamatu ainetel filmi tehakse.

Tõe ja Õiguse võttepaik

Õhtu sisustasime mõnusalt Läti piiri ääres põldu kündes. Nimelt läks matkatee natuke aega paralleelselt Eesti-Läti piiriga ning sinna just asfaltteed rajatud ei oldud. Svenil olid kotid vett täis ning kuulsin pidevalt mingeid sajatusi teemal, kuidas rattakotid liiga rasked on ja "see tee pole mingi tee". Ei olnud jah kõige mugavam teekond, kuid lõpuks jõudsime veel täitsa Eest-Läti piiril olevasse väiksesse metsamajakesse.

Ega Eesti piirini jõudmine veel matka lõppu tähenda.

Eest-Läti piir ehk siis meie teekond

Sven matka nautimas

Info on alati hea

Täitsa tore onnike oli

Õhtuks jõudsime Tellingumäele, kus oli väga mõnus telkimisplats ja puukuuripealne ööbimiskoht ning lisaks ka torn, et ikka natuke füüsilist pingutust ka saaks sel päeval.

Ilusad õhtuvaated 

Ilusad õhtuvaated vol2

Viimase õhtu telkimiskoht

Vaade Tellingumäe tornist. Sven millegipärast polnud huvitatud sinna ronimisest :)

SVEN

Hommik algas nagu ikka hommikusöögiga. Ma otsisin ikka pikalt sobiliku suurusega potti, millega vett teha. Kui lõpuks selle ühe ja õige leidsin, panin selle ära, kuna laual oli ka kiirkeedukann. Ei ole sellise kõrgtehnoloogilise luksusega enam harjunud. Hea, et pliidi kõrvale priimust ei püstitanud. Edasi oli teekond juba inimlikum. Viitnal tahtsime poodi minna, aga see suleti eelmine aasta. Aitäh Reformerakond ja Keskerakond! 

Siit me süüa ei saanud

Teadetetahvlid külapoodide kõrval on alati eraldi vaatamisväärsus

Liikusime siis edasi kuni jõudsime Pähni loodusmajja. Vot seal oli kohalik RMK spetsialist tasemel. Täiendasime natuke kaarte ja kuulasime nõu, kuidas edasi minna. Samuti nägime turismivideot aastast tuhatüheksasadakeskpaik. Kõige olulisem info oli see, et Metsavendade pood on kella 18ni lahti ja sealt saab pizzat. Hakkasime hagu andma pizza poole, aga kuna hommikusöök oli ammu, siis progress polnud kiire ja suundusime hoopis Krabi poodi. See oli kena väike poeke. Müüja pidas lisaks poele ka vist kõrtsi nädalavahetuseti. Poeomanik oli üks maailma abivalmimaid poemüüjaid. Käisime siis korra Paganamaal, kus paistis olevat kõikide tornide ema. Tõesti väga suur torn. Ja edasi tuli eriti kiire ja vahva laskumine. Terve rada võiks nii mäest alla minna. Mis siis viga matkata. Igal juhul Metsavendade poes sõime pizzat ja friikaid ning jõudis kohale tõdemus, et homme oleme kodus. 

PIZZA

Kuna siit oli Ähijärveni ainult 78 km ja me ei olnud tänaseks veel lõpetanud. Oh kaugel sellest. Me liikusime edasi Lõunatippu ja nägime elu Lätis. St üks lagunev maja paistis. Edasi liikusime Mustjõe poole, kuid tee peal tabas meid meie esimene vigastus. Janika suutis mingi RMK sildi juures poseerides käega nii vastu silti minna, et käsi sai lõikehaava. Päris tõsise. Peaaegu oleks verd voolama hakanud, aga õnneks polnud haav ikkagi nii sügav. Õhtuks lõpuks jõudsime Tellingumäele. Seal oli jälle puukuuripealne hotell vaba.

13. päev Tellingumäe - Ähijärve

JANIKA

Mõnesekundiliste vahedega hakkasid minu ja Sveni äratuskellad tööle. 6.30. Teadmine, et see on viimane päev, muutis kõik asjad kuidagi lihtsaks. Umbes selline tunne oli, et puder sisse ja mis seal ikka - veereme need 40 kilomeetrit lõpuni. Ei tea, kas joogipausigi tasub tegema hakata. Umbes nii ka läks. Päris naljakas oli vaadata, et kell on alles kaheksa hommikul, aga kilomeetrid tulevad juba selg ees vastu. Kuna selle päeva kilomeetrite count downi nägi ilusti RMK viitadelt, siis enda rattale panin ette hoopis kella. Teekond oli ilus ja kohati raske. RMK rattarada oli jälle kohal oma vanas headuses. Liivased lõigud, lauged tõusud, järsud tõusud, raske maastik, keeruline pinnas. Ja seda kõike kilomeetrite kaupa järjest. Vahepeal sai natuke mööda kruusateid sõita ja siis jälle metsavahel võtta viimast, mis rajal pakkuda oli.

Klassikaline ilus metsaalune viimasel päeval

See liblikas püsis visalt mu ratta küljes päris mitu kilomeetrit

Eelmisel õhtul olime mõnusasti naeru pugistanud Ivari üle, kes kirjeldas oma blogis, kuidas Linnajärvel rajalt eksis ja ringi sisse tegi. Jõudsime siis meie Linnajärvele. Tuju oli hea, päike paistis, liblikad lendasid, suunaviidad näitasid igas võimalikus suunas ja nii me lõpuks jõudsimegi veidi kahtlasesse kohta, kus tee just kõige mugavam polnud enam.

Sven julges veel arvamust avaldada, et ei tea, kas see ikka päris õige koht on, kuid mina ütlesin, et ärgu vingugu ja nautigu matka. Natuke hiljem me siiski pöörasime ringi ning otsustasime matka mööda õiget ja sõidetavat teed jätkata.

Sven pildistamas põnevaid juhiseid: nimelt oli ühel ristmikul kolm RMK rattarajale suunavat märki, kõik erinevas suunas - see koht siis enne Linnajärvet, rattamatkajad ei pea Linnajärvest mööda sõitma, kui ennast sealt avastate, siis olete eksinud

Kilomeetrid enne Kivi metsaonni tulid väga visalt. Arvasin, et mitte ükski kilomeeter ei ole kunagi nii pikk olnud, aga hiljem sain teada, et saab veel pikem olla - viimased viis kilomeetrit Ähijärvele venisid täiega. Ma oleks pidanud ratta spidokaga mõõtma, sest olen üsna kindel, et see maa oli oluliselt pikem. Kivi metsaonn oli tore üllatus. Kui kohale jõudsin, siis meenus kohe, et olime seal kunagi ammu ühe matka käigus ööbinud ning kuna tol hetkel ei olnud tubadel uksi ees, siis minu naljade peale, et kus uks on, tõi mu sõber kuskilt kohale väga raske puu-ukse. Seesama uks oli endiselt veel seal. 

Kivi metsaonn - 12 kilomeetrit enne matka lõppu

Juba tuttav uks Kivi metsaonni juures

Matka lõppu jõudmine oli ootuspäraselt emotsioonidevaene. Loomulikult oli hea meel näha silti Ähijärve 0 km. Samas oli nagu küsimus, et mis nüüd siis? Kaks nädalat olime Ähijärvele jõudmise üle nalja visanud ja nüüd äkki olimegi siin kohal. RMK keskuse töötaja oli ka kuidagi kohmetunud, kui kuulis, et me Perakülast kohale sõitsime. Hästi naljakas oli see, kui läksin sealsete infovoldikute riiuli juurde ning suur enamus kohti, mille kohta voldikud järjest reas seisid, olid meil matkal läbitud. Loed järjest aga tuttavaid nimesi ning mõtled, et kuidas ma nii lühikese ajaga nii paljudes kohtades käia jõudisn.


SVEN

Täna oli kõik ainult vormistamise küsimus. Ainult, et nii rasket vormistamist ma olen harva näinud. Algus oli lihtne, ainult natuke mööda männimetsi. Vahepeal nägime Janika lemmiklõkkekohta – Alumati. Seal olid mingid matkajad, kes rahus magasid kui me seal uudistasime. Edasi läbi Taheva, kus pood vist veel põhimõtteliselt töötas, kuid meie tuleku ajal suletud oli. Linnajärve juures tegime natuke viga, kuna tähistus oli eksitav. Iga suund oli tähistatud rattatee märgiga. No mine võta nüüd kinni, missugune see õige viit on. Pärast õige tee väljaselgitamist läksime edasi Kivi metsaonni. Seal rääkis Janika mulle, kuidas see uks sinna sai. Pärast pausi oli vaja ainult Ähijärveni jõuda. No ei tulnud need kilomeetrid seal lihtsalt. Tundus, nagu need viimased 10 km ei lõppegi. Aga siiski jõudsime ka Ähijärve majani. 

Seal tuli Madis meile järgi ja algas matka lihtne lõik – autoga koju. Janika viisime rongijaama ja mina sain otse koju. Kodus leidsin Janika esimese porilaua autost. Kihutasin siis oma autoga rongijaama. Alates raudteeviaduktist isegi nägin Janika rongi. Toimus võidusõit ajaga. Õnneks rongil oli aardla peatus ja ma sain natuke edumaad. Parkisin auto ja jooksin Janika juurde. Napilt enne rongi andsin Janikale porilaua ja Janika läks Tallinna. Läksin rahus koju ja avastasin enda seljakotist Janika akupangad…

LÕPETUSEKS

Seda lugu kirja pannes imestasin ma korduvalt, et kui palju meil ikka ühe päeva jooksul juhtuda võis. Kui palju eriilmelisi pilte ma teha suutsin. Kui palju ilusat loodust me nägime ning üldse tekkis väga suur soov jälle matkama minna. 

Matka jooksul jõudsin veel mitu korda mõelda, et kuidas mul matkakaaslasega vedas. Sven oli matka jooksul rahulik. Vihm teda ei murdnud. Kui midagi murdis, siis oli see liiv. Tegi pidevalt nalja. Rääkis tarka juttu. Pani raskemad asjad enda kotti (ei tea, kas ka teadlikult). Luges kaarti ja tegi süüa. Kordagi ei rääkinud ta mingit katkestamise juttu ega kahelnud, kas me ikka lõppu jõuame. See matkarada tundus kui üks distants, mille me lihtsalt koos läbime ja ei takista meid ei vihm, tuul, väsimus ega liivased rajad. 

Mida me siis õppisime :)

Kõigepealt sai kinnitust vana hea tõde, et ükskõik kui suur ja hullumeelne eesmärk tundub, siis kui lihtsalt minema hakata ning ka raskematel hetkedel edasi minna, siis on kohale jõudmine vaid aja küsimus. 

Nende päevade meenutamine ja kirja panemine oli selles mõttes hea kogemus, et ma nägin väga selgelt seda, kui palju ühe päeva jooksul juhtus, palju meil erinevaid kogemusi oli ning kuidas iga päev oli põnev ja eriline ning ootamatu ja ennustamatu. Kasvõi näide sellest, kuidas kolmanda päeva lõpuks oli mott maas, riided läbimärjad ja väsimus peal ning järgmise päeva esimesed 25 kilomeetrit läksid lenneldes ja naerdes. Selliseid kohti oli matkal üsna palju, et kui said sellest keerulisemast hetkest üle, siis pärast seda tuli äkki hoopis mingi vastupidine positiivne kogemus. Kasvõi näide sellest päevast, kus Haanjas süües oli motivatsioon null, kuid 9 kilomeetrit edasi sõites ja Rõuges ööbides ning Ivari blogi leides oli meil üks matka parimaid ja kindlasti lõbusamaid õhtuid. Ehk siis vana hea tõde - kui on halb, ebamugav ja paha olukord, siis mine lihtsalt edasi, sest suure tõenäosusega pole mitte ükski olukord igavene ning juba samal päeval või siis hiljemalt mõne päeva pärast on asjad hoopis teistmoodi.

Mina õppisin ka seda, et pikemaid matku eelistan ma edaspidi teha rattaga. See on minu jaoks täpselt selline õige ja mõnus tempo. Ei hakka igav ega tüütu kuskil kruusateel, heast laskumisest või tõusu tippu väntamisest saab ikka emotsiooni ja energiat ning kulgeda on hea. Poed tulevad tihedamini vastu ja ei pea kogu seda träna seljas tassima. Ideaalne ju!

Tsiteerides Sveni, siis mis sellel rattamatkal ikka muud vaja on, kui toorest jõudu ja distsipliini. Omalt poolt lisaksin veel mõistuse ja oskuse nautida teekonda. Oli tore ning RMK 615 km matkarada on nüüd ootenimekirjas :)