Esimene

Vot ega ei julenud väga seda blogi teha, kuna tõesti ei taha midagi ära sõnuda... Nüüd lõpuks võtsin julguse kokku ja tegin meie planeeritavale teekonnale ka blogi, kuna tundub, et 4 kuud tagasi tehtud plaan tuleb tõesti teostamisele.

Lähen oma hea sõbra, Veikoga, 21. juunil RMK matkateele jalutama. Aega on meil 14. juulini, sihiks Ikla, alguspunktiks Oandu. Kõlab lihtsalt.

Kui ma normaalsetele inimestele oma plaanist rääkinud olen, on valdav reaktsioon olnud, et matkama, okei, aga KOLM nädalat matkata??? 

Kuna olen viimased 4 Eesti suve mujal elanud, siis olid mul Eesti suvest tekkinud juba väärastunult ülipositiivsed ja idüllilised kujutelmad.

Mõned hiliskevadised metsaskäigud on mind vabastanud illusioonidest - olen tunda saanud sääseparvede rünnakuid ja sääsetõrjevahendi vänget aroomi. Tõdenud, et jah, on koeri, kes on kurjad ja kes ei ole keti otsas (koerad on mu suurim hirm) ning aru saanud, et Eesti ilm on kohutav - kui aknast välja vaadates näed sooja suvepäeva ja planeerid terveks päevaks metsa minna, peab põhimõtteliselt ikka kummikud, vihmakeebi, soojad riided, jope ja fliisi kaasa pakkima, sest kunagi ei või teada. Lugesin veel, et matkarajal pole väga poode ka ja lisasin kujutelmale igapäevase pakinuudlite suurepärase toidukorra või siis kümne kilo toidumoona tassimise rõõmu ning...mina olen vaimselt valmis.

Veiko nägemus asjast on aga hoopis vastupidine ja kõlas umbes järgnevalt: "Lilled, järved, heinalõhn ja sinine taevas... meil saab üks ülimalt tore matk olema. Vaatame tähistaevast, ujume soojärves... tore ja romantiline." 

No eks seda ole näha, kui romantiline meil seal soojärve kaldal sääseparve sees telki püsti panna on ja seejärel nuudlit vees leotada, aga proovime.

Tahaksin siia täpsustuseks lisada, et tegelikult olen ma päris palju metsas matkamas käinud ja naudin seda väga, lihtsalt ma pole mitte kunagi kolm nädalat järjest metsas kõndinud ja see on väljakutse. Väljakutsed mulle meeldivad. Väga. 

Veikoga oleme ka varem mõnel korral matkal käinud, näiteks kurikuulsal Emajõe Suursoo matkal, kus norimine "veidi" üle käte läks. Veel oleme nii jalutanud kui ratastega käinud Karulas, kus Veiko "plaani" tegi (ehk siis tal polnud mingit plaani matkaks) :) Noh enam-vähem sellised meenutused meil on, et tahame alati parimat ja siis kukub välja lihtsalt teistmoodi natuke.

Seekord oleme aga oma vaimu juba kuude kaupa valmis pannud selleks, et meil tuleb suurepärane matk. Ja kuna mõtetel pidavat suur jõud olema, siis seda ma ka mõtlen siis nüüd. 

Kes siia kuidagi juhuslikult satub, siis teadmiseks teile, et Veikoga tutvusime me 2007. aastal ühises töökohas (ehk siis rahuvalve missioonirühma treeningutel Paldiskis) ning sealt peale oleme üritanud ikka kord aastas kokku saada (kuna me mõlemad oleme aastaid elanud ja reisinud ja töötanud mujal) ning kui nüüd selgus, et oleme ühisel ajal suvel Eestis, tegime kohe plaani, et matkame. Välismaa oli välistatud. Sest on suvi ja Eesti.

Natuke rohkem kui 2 nädalat veel :)