Visuaal:
Igapäevased postitused instagramis:
Janika Tamm (@walkingestonian) • Instagram photos and videos
40 episoodi kogu matkast Youtubes:
Proloog
2. oktoobril 2022 lõpetasin oma matka Mehhiko piirist Kanada piirini USA läänekaldal. Jah, rohkem kui kaks aastat tagasi. Ma teadsin kohe, et tahan kirjutada ühe kokkuvõtliku postituse ja kuigi ma tõesti proovisin, siis reaalsus oli see, et ma lihtsalt ei suutnud. Matka viimased kuud olid olnud tihedad. Kuna USA turistiviisa 6 kuud hakkasid armutult täis tiksuma, siis tegin ma viimasel kuul 16-tunniseid matkapäevi, et enne viisa lõppemist veel lennukile jõuda. Viimasel kuul oligi minu päevaseks miinimumdistantsiks maraton, 42 km. Mägedes. Pidevate tõusude ja laskumistega. Igal hommikul oli äratus kell 5 ning tuli astuma hakata. Kõndisin ka pimedas ja iga ilmaga. Ma lihtsalt kõndisin iga päev nii kaua, kui see distants täis oli ning siis otsustasin, et kas kõnnin veel edasi või panen telgi püsti. Selleks ajaks olin ma matkajana juba niivõrd karastunud, et füüsiliselt see kõik minu jaoks liialt keeruline polnud. Lihtsalt oleks tahtnud natuke kauem öösiti magada. Unevajadus oli suurem kui 8 tundi. Aitas teadmine, et see pingutus on ajutine. Ning tuju oli hea. Ma hakkasin oma suure eesmärgini jõudma!See lõpupingutus muutis raja läbimise lihtsalt niivõrd endassehaaravaks ja intensiivseks kogemuseks, et tõesti - kõik jäi rajale. Pärast matka lõpetamist ja koju jõudmist ei suutnud ma tükk aega (pikamaa)matkamisele isegi mõelda. Olin korraliku matkamise üledoosi saanud. Kuskil kuus kuud hiljem suutsin ma jälle matkamisele mõelda. Möödus aasta, kuni hakkasin uuele pikale matkale mõtlema. Aga. Ei tasu sündmustest ette rutata. Alustame päris algusest.
Mis ja miks?
Teekond PCT matkale oli kindlasti üks mu elu hulljulgemaid otsuseid. Tohutu eneseusuga. Mina, eestlane, kes oli matkanud valdavalt vaid mööda lapikut pinda ja sedagi kõige rohkem 2 nädalat järjest ja Eestis, kus "sõbra abi" (mida ma ka kasutanud olen) on tihti vaid tunnikese kaugusel, otsustasin ühel päeval, et mis see siis 6 kuuga Mehhikost Kanadasse kõndida pole - läbi kõrbe, üle lumiste mäetippude, vallutades muuhulgas ka USA kõrgeima mäe (väljaspool Alaskat), ületades kärestikulisi jõgesid ning jagades justnimelt metsikut loodust arvukate lõgismadude ja karudega. Ning lisaks kõigele - PCT on kõike muud kui lapik, mida ilmestab kõige paremini fakt, et 4265 km jooksul on võimalus võtta tõusumeetreid kokku 149 200, mis on võrdne 17 kordse merepinnalt Mount Everesti otsa ronimisega.
Eelarve
Üldine laialtlevinud soovitus on matka jaoks koguda 1000 EUR kuu kohta (ehk siis 6000 EUR poole aasta jaoks), millele tulevad lisaks reisikulud (piletid, viisa, kindlustus) ning varustus. Väga ümmarguselt arvestasin ma kogukuluks 10 000 EUR. Läks rohkem ning ka üldiselt soovitatakse nüüd igakuiseks kuluks arvestada 1500 EUR. Arvan, et mu kogukulu matkale oli üle 13 000 EUR. Kindlasti saab odavamalt, kuid selline matk ei ole kulude poolest võrreldav tavaeluga Eestis, selgitan all täpsemalt.
Üldised reisikulud: 1990 EUR
- Piletid USA-sse: 700 EUR (edasi-tagasi pileti ostsin, kuna see lihtsustab riiki sisenemist turistiviisaga)
- Uus (hilisem) pilet koju, kuna muidu poleks rada lõpetada jõudnud: 400 EUR
- Kindlustus 6 kuuks: 450 EUR (Safetywings - katab kuni 4500 m kõrgusel matkamise, ei kata helikopteritransporti)
- Garmini lisakindlustus helikopteritranspordiks: 40 EUR
- Viisa: 180 EUR
- Tulekahjude tõttu transport edasi-tagasi, et matkata seal, kust parasjagu ei põle: 100+60+50 = 210 EUR
- Transpordikulu lennujaamast ja lennujaama raja alguses ja lõpus: 50 EUR
- Majutus enne matka algust ning pärast matka lõppu: kasutasin CouchSurfingu majutusi, tausta
Varustus (enne matka algust ostetud varustus): 2706 EUR
number tundub suur, aga ma ostsin isegi võrdlemisi soodsat varustust võrreldes paljude teiste matkajatega
- Sateliitseade garmin inreach mini: 400 EUR (müüsin pärast matka lõppu maha)
- Seljakott: 350 EUR
- Magamiskott: 380 EUR
- Matt: 200 EUR
- Telk: 220 EUR
- Matkakepid: 100 EUR
- Matkapluus (sun hoody, pidin ostma ka 2. pluusi matka jooksul, kuna esimene oli ribadeks): 80 EUR
- Kerge sulejope: 200 EUR
- Jalanõud: 150 EUR
- Spetsiaalsed toetavad sisetallad (game changer, soovitan): 50 EUR
- Säärised (kõrbeliiv ja kivid): 35 EUR
- Kompressioonsokid (et vältida luuümbrise põletikku jne): 30 EUR
- Sokid (uus paar iga kuskil 1000 km järel): 20 EUR
- Vaseliin: 5 EUR
- Varbasokid (linerid): 15 EUR
- Matkapliit: 50 EUR
- Matkapott: Toaks titanum 750 ml, 38 EUR
- Kütus: 5 EUR
- Veepuhastustabletid: 10 EUR
- Rehüdratsiooni tabletid (neid kulus palju terve matka jooksul): 2x7.50 = 15 EUR
- Karukindla toidusäilitusnõu rent piirkonnaks, kus see on kohustuslik = 30 EUR (sain sooduskampaaniaga, tavahind on 50 EUR)
- Päikseprillid (pidin ostma 2 uut paari): 25 EUR
- Ellujäämistekk (oli väga kasulik mägedes): 5 EUR
- Veefilter (pidin ostma uue matka jooksul): 47 EUR
- Päikesekindad (PCT must have): 20 EUR
- Jäätallad: 20 EUR
- Lõhnakindel toiduhoiustamise kott ning köis ja karabin (karude eest) - 35 EUR
- Hügieeniline huulepulk: 5 EUR
- Päiksekreem (läks ka palju rajal, SPF 70 oli absoluutne miinimum, kohalikud naersid mu SPF 50 välja): 10 EUR
- Niisked salvrätikud: 1 EUR
- Valuvaigisti, plaastrid, teip, kõhulahtisuse tabletid: 10 EUR
- 2 akupanka: 2x50 EUR = 100 EUR
- USA laadija: 45 EUR (mingi ebavajalik imejubin oli, oleks võinud kergem ja odavam olla)
Juba olemastolevast varustusest kasutasin:
- lühikesed jalgpallipüksid (üks paremini vastupidavaid varustusesemeid, kestsid matka lõpuni)
- karrimori vihmajope (samamoodi, super vastupidav)
- soojapesupluus
- pikad matkapüksid (lõpus asendasin retuusidega)
- soojapesupüksid (lõpus asendasin retuusidega)
- müts
- 2 puffi
- kindad
- pealamp
- lusikas (ka neid kaotasin paar tk, lõpuks ostsin oranži, seda enam ei kaotanud)
- hambahari ja pasta
- kõrvaklapid
- telefon
Igakuised püsikulud: 255 EUR (= kokku 1530 EUR)
- Sateliitseadme (Garmini) pakett, et saata sõnumeid ja SOS teenus - 35 EUR
- Telefonipakett - 70 EUR (jah, USA-s ei ole just palju häid telefonipaketi diile)
- Uued jalanõud - 150 EUR
Varustuse asendamine:
- Asjad, mida pidi pidevalt (vähemalt kord kuus) asendama: jalanõud, kütus, rehüdratsioonitabletid.
- Asjad, mida pidi asendama harvemini: matkakepid, matkapluus, sokid, sisetallad, veefilter, lusikas (pidevalt kadus ära)
Igakuised kulud:
Toit: California, mis moodustas matkarajast kõvasti üle poole, on USA-s üks kallimaid osariike, mille üle kurdavad ka kohalikud. Toit oli väga kallis. Samuti ei saanud sellise matka ajal ka toidu pealt väga palju kokku hoida, muidu poleks lihtsalt jõudnud enam kõndida. Tihti jäi rajale mõni väike linn või suusakuurort, kus ainus pood või bensiinijaam oli väga kõrgete hindadega. Linna jõudes oli tihti nälg nii suur, et kogused, mida matkajad linna jõudes sõid, olid uskumatud. Minul tekkis kõige suurem nälg ehk hiker hunger kuskil poole matka peal, kus ma sõin linnades selliseid toidukoguseid, et tagasi rajale oli üsna raske minna, kuna ma ei jõudnud hästi kõndidagi ning teekond linnast välja oli ALATI ülesmäge.
Majutus: Enamustes linnades, mida PCT läbis, polnud alla 150 EUR öö mingit majutuse võimalust, hostelide hinnad algasid 35 EUR-ist öö ning neid oli kogu rajal väga vähe (mäletan 3 hosteli). Kui matka esimesel kuul oli vajadus mugavuste ja puhkepäevade järgi suurem, siis pärast poole matka läbimist kohanesin ma matkaga niivõrd, et vajadus linnamugavuste järgi vähenes oluliselt ning samuti ka majutuse peale kuluv raha.
Varustus: Iga kuu ostsin ka uued matkajalanõud (150 EUR) - tänu kvaliteetsetele jalanõudele, mida pidevalt asendasin, olid mu jalad terve matka jooksul üsna ideaalses seisus. Ma ei saanud mitte ühtegi villi, vigastust, ülekoormuse sündroomi ning mu jalad ei olnud väsinud ka kõige pikema päeva lõpuks. Mu jalad ei ole kunagi mitte ühegi matka jooksul nii heas seisus olnud ning osaliselt kindlasti tänu investeeringutele varustusse.
Haigused/vigastused: Üks kindlamaid viise kiiresti ja palju raha kulutada oli haigeks jääda. Näiteks jäin mina esimest korda haigeks Lone Pine linnas, kus majutus oli kuskil 130 EUR öö, mida ma maksin 6 ööd järjest. Teine kord jäin haigeks Etna linnas, kus majutus oli 100 EUR öö, kus pidin olema 3 ööd. Ja juba ongi järjekordne 1000 EUR kulunud ning seda vaid majutuse peale, kui haige oled. Tean ka kohalikke, kes haigeks jäädes koju lendasid öeldes, et Kalifornia on üks väga kallis osariik, kus haige olemine su eelarvet kiiresti vähendab.
Üldiselt: Kui matka esimestel kuudel olid inimesed kulutuste osas üsna stressivabad, siis kuskil alates kolmandast kuust hakkas suur enamus (kaasaarvatud mina) tundma, et matk läheb kallimaks, kui planeeritud ning inimesed hakkasid otsima viise, kuidas oma kulutusi vähendada. Üks võimalusi oli ööbida vaid linnades, kus see oli tasuta või võrdlemisi odav. Tasuta ööbimist pakkusid mõned kirikud, kohalikud inimesed ning oli linnasid, mille parkides võis tasuta ööbida. Ülejäänud linnades läksime siis linna, tegime vajalikud toimetused ära ning lahkusime samal päeval. Kui on plaanis samasugune matk ette võtta, siis sellest kulude ülevaatest ei tasu ära ehmuda, vaid pigem on see üldiseks taustainfoks. Alati saab odavamalt ja alati saab ka kallimalt. Üldiselt ütleks ma nii, et järgmistel pikamaamatkadel on mul oluliselt parem arusaam sellest, kuidas kulusid vähendada. Samuti on mul veidi varustust juba olemas. PCT matkarada
PCT on 4270 km pikkune matkarada USA läänerannikul, mis läbib 3 osariiki - Kalifornia, Oregon ja Washington ning alustuseks kulgeb 1130 km kõrbes, siis 627 km Sierra Nevada mäestikus, valdavalt kõrgemal kui 3 km, seejärel natuke metsasem lõik Kalifornias ja Oregonis ning lõpetuseks Washingtoni üles-alla mäed.
Kalifornia osariik on matka pikim - 2722 km, mis tähendab, et enamasti kulub matkajatel "Kaliforniast välja saamiseks" kuskil 3-4 kuud (eriti kuna alguses kõnnivad kõik aeglasemalt kui lõpus, tempo erinevus võib olla isegi kahekordne). Minul kulus Kalifornias 128 päeva, mis teeb umbes 4 kuud (ning sisaldab kokku ka 10 haiguspäeva kõhuhaiguse ja külmetuse tõttu ning päris palju puhkepäevi ja lühemaid päevi). Keskmiseks kilometraažiks (kõiki sunnitud pause sisse arvestades) 21 km.
Oregon on 734 km pikk ja osariikidest kõige lihtsamini ja kiiremini läbitav, kuna maastik on kõige lihtsam/vähem mägisem, sinna jõudmise ajaks ollakse absoluutselt suurepärases matkavormis ning osad matkajad läbivad selle isegi 2 nädalaga. Minul kulus Oregoni läbimiseks 17 päeva (vabu päevi ei võtnud; Oregonis oli ka 82 kilomeetrine (minu jaoks ainus) metsatulekahju tõttu suletud lõik ehk siis kui see lõik avatud oleks, oleks mul kulunud 19 päeva) - keskmine päevakilometraaž oli 38 kilomeetrit.
Siinkohal tasub mainida, et keskmine päevakilometraaž arvestab sisse kõik vabad päevad, haiguspäevad ning ka kõik pausid, mis tekivad kui on vaja toiduvarusid täiendada (tihti peab selleks linna ja tagasi hääletama), elektroonikat laadida ning muid lisategevusi teha.
Igal aastal antakse PCT-le välja põhjasuunas matkamiseks 50 luba päevas, 3 kuu jooksul märtsist maini (see on ilma mõistes kõige ohutum hooaeg, millal rada alustada) - mis tähendab, et kuskil vähemalt 4500 inimest stardib igal aastal, et rada läbida. Lõunasuunas matkajatele jagatakse 15 luba päevas, mis tähendab, et kuskil 1000 inimest kõnnib ka teises suunas. Seega alustab PCT-d kokku üle 5000 inimese aastas. Lubadele, eriti põhjasuunas, on väga suur konkurents ning väga raske on saada just seda enda alguskuupäeva. PCT on nagu matkajate olümpiamängud või kokkutulek - üks suur matkapidu.
Enne PCT-d. Vaata oma hirmudele näkku.
PCT läbimiseks on vaja taodelda luba ning lubasid peab taotlema novembris ehk siis umbes pool aastat enne matka algust. Luba antakse kindlaks matka alguskuupäevaks loteriisüsteemiga. Kõik lubade soovijad peavad olema teatud kuupäeval ja kellaajal konkreetsel veebilehel, kus siis kõik saavad loosiga järjekorranumbri. Mida eespool oleva numbri saad, seda suurem võimalus on, et saad kuupäeva valida. Viimastena süsteeemi saajad peavad leppima kuupäevadega, mis järele jäänud on ning kui eriti halvasti läheb, siis jääd üldse kuupäevast ilma ning pead ootama paari kuu pärast tulevat lohutusringi.
Selleks, et matka alguskuupäev valida, peab läbi mõtlema, et mida sa kõige rohkem kardad. Kas lund mägedes, kuumust kõrbes või metsatulekahjusid. Alustada saab 3 kuu jooksul märtsist maini. Parimaks alustusajaks peetakse üldiselt aprilli, kuna siis pole kõrbes veel liiga kuum, Sierra mägedesse jõuab parajal ajal, kui seal pole enam liiga lumine ning lumetorme on vähem ja Washingtoni peaks jõudma enne, kui sealsetes mägedes lumi maha tuleb. Selline ilmaga optimeerimine on üsna oluline ohutuse seisukohast ning ilm mägedes on natuke ettearvamatum ja ekstreemsem, kui meie Eestis harjunud oleme. Mägedesse valel hetkel sattuda ei taha keegi. Washingtoni mäed on jällegi üks väga huvitav ilmastikunähtus. Nimelt sulab seal lumi vahest alles juuli lõpus ning uus lumi võib tulla juba septembri lõpus, jättes ajaakna, mis mäed ohutult läbitavad on, väga väikseks. Just seda ajaakent peab matka planeerides ka arvesse võtma.
Ilm pole aga igal aastal ühesugune, mis teeb pikalt etteplaneerimise veel keerulisemaks. On madala/vähese lume aastaid ning on ka väga lumiseid aastaid. Seda, milline konkreetne aasta tuleb, ei saa ette ennustada enne, kui kevad juba käes on ja matkajad rajal. Üldiselt planeerivad paljud matkajad oma matka Sierra mäestikku sisenemise kuupäeva järgi. Optimaalseks sisenemise ajaks peetakse keskmiselt 15. juunit. Kui Sierradesse siseneda liiga vara, siis on lund nii palju, et see tõmbab tempo väga maha ning teeb distantside läbimise äärmiselt keeruliseks. Samuti on sellises olukorras vaja rohkem toitu kaasa võtta ning kuna Sierra mäestikus on koht, kus 320 kilomeetri jooksul pole ühtegi ristuvat autoteed ega tsivilisatsiooni märki, tähendab see seda, et mida pikemalt mägedes aega veeta, seda rohkem on süüa vaja ning seda enam peab mööda väikseid matkateid mägedest välja matkama, linnadesse hääletama ning see kõik omakorda võtab jällegi aega - tihti võtab mägedest välja matkamine aega terve päeva ühes suunas.
Mina otsustasin startida 8. aprillil. Natuke varem kui optimaalne algus, kuid ma tahtsin alguses endale veidi rohkem aega anda, et ma ei peaks kiirustama ning ei kannataks ülekoormuse tõttu tekkida võivate vigastuste all. Meie aasta oli madala lume aasta, mis tegi matkamise Sierrades väga lihtsaks (kui muidugi nädalate kaupa üle 3 km kõrgusel mägedes ronimise kohta saab üldse lihtne öelda), lund oli väga vähe ning ohtlikud jõeületused praktiliselt puudusid. Inimesed sisenesid Sierra mäestikku juba juuni alguses, 2 nädalat varem kui tavaliselt ning tingimused olid ideaalsed.
Asi, mida ma kõige rohkem kartsin, oli kärestikuliste jõgede ületamine. Mul puudus sellega igasugune kogemus ning tundus päris ohtlik asi. Kui mägistesse piirkondadesse lume sulamishetkel siseneda, siis võivad jõed nii kõrge veetasemega olla, et neist ei saagi üle ning peab pikalt mööda jõe äärt jalutama ning paremat kohta otsima. Seega ei tahtnud ma Sierra mäestikku kindlasti liiga vara siseneda.
Minu teine hirm oli lumi - lumine mäenõlv, mis täpselt sinu kõrvalt üsna järsult sadasid meetreid alla langeb. See on üks peamiseid matkajate surmapõhjuseid USA-s. Seal libisemine on väga ohtlik ning libisemist peatada võib olla keeruline. Õnneks polnud tänu madala lume aastale meil ka selliseid ohtlikke nõlvaületusi liiga palju.
Mida ma siis veel kartsin? Natuke vist lõgismadusid, kuid nende kohta rohkem lugedes tundus, et see hammustus ei ole elukohtlik, kui mõistliku aja jooksul abi saada. Karusid on ka rajal palju, kuid mitte ühtegi karurünnakut rajal raporteeritud ei olnud ning tundus, et kui ohutusreegleid jälgida, siis ei ole see niivõrd nii suur oht. Kuumust kõrbes ma nii väga ei kartnud, sest selle osas saab palju ise ära teha. Üks asi, mida ma enne matka karta ei osanud, olid põlenud metsad, mida oli rajal väga palju. Sellistes piirkondades langes puid ja oksi väga tihti, mis muutis ohtlikuks telkimise ning ka matkamise.
Enne matka tegelesin oma hirmudega üsna põhjalikult. Vaatasin videosid ohtlike mäenõlvade ületamisest ning kiirevoolulistest jõgedest. Tutvusin erinevate ohtusreeglitega ning tegin enda jaoks põhimõttelise otsuse. Ma olen riskidega tutvunud, nendeks valmistunud ning teinud enda poolt parima, et neid vältida või vähendada. Seega, ma aksepteerin neid riske, olen nendega leppinud ning vaimselt matkaks valmis.
Kuu aega enne algust
Ma olin peaaegu aasta aega elanud PCT matka lainel - kogu mu vaba aeg läks PCT videote vaatamisele ning ettevalmistuste tegemisele, mu vaba raha läks PCT reisikuludeks ja varustuseks. Oli eriline ja hea tunne olla millestki nii haaratud. Ma ei kahelnud oma otsuses kordagi. PCT matkajad tundusid mulle kui üliinimesed, kes olid hakkama saanud millegagi, millest mina vaid unistasin. Mida lähemale stardiaeg jõudis, seda rohkem hakkasin muretsema väikeste asjade pärast. Ning varustus on ikka see, mille pärast kõige rohkem muretseda saab. Põhiasjad olid mul paigas, kuid kahtlesin riietes - no mida siis täpselt ikkagi vaja läheb? Ja see peab toimima ju kogu kuus kuud. Vahepeal muutub ilm juba ühe päeva jooksul niivõrd palju, et pead olema valmis erinevateks ilmastikutingimuteks, kuid nüüd pidin ma valmis olema kuueks kuuks riigis, kus ma mitte kunagi isegi käinud polnud. Pidin valmis olema kõrbeks, lumeks, vihmaks, külmadeks öödeks ning kuumadeks päevadeks, jõeületusteks ning sääskedeks.
Mul oli kodus mitmeid erinevaid vihmajopesid ja soojasid pesusid, rääkimata võimalikest soojadest riietest, mütsidest ja pükstest. Kahtlesin riietes nii palju, et võtsin veel enne äraminekut Tallinnassegi selgelt liiga palju riideid kaasa ning jätsin osad juba sinna. Seejärel oli mul USA-sse jõudes ikka natuke liiga palju riideid, millest jällegi, osad saatsin juba enne matka algust ära. Ja siis jälle saatsin üleliigseid riideid ära matka jooksul. Aga kuidagi jõudsin optimaalse komplektini. Kui siin tulevastele matkajatle nõu anda, siis usaldage matka läbinute nõu ja pakkimisnimekirju. Nende komplektid võivad eestlasele tunduda ebapraktilised ning liialt minimalistlikud, kuid ka minu enda komplekt sarnanes matka lõpuks vägagi tüüpilise soovitatud pakkimisnimekirjaga.
Näiteks pärast Sierra mägesid oli päris pikk periood, mil ilm oli väga soe ning mul olid seljas ja kotis absoluutselt minimaalsed riidevarud: lühikesed püksid, matkapluus, üliõhukesed vihmapüksid, vihmajope, soe soojapesu pluus ja puff.
Soojemaid riideid oli vaja alguses kõrbes, kus olid külmad ööd, Sierra mäestikus matkates, kuna see asus kõrgel ja oli külmem ning täitsa matka lõpus, kuna kuskil septembri keskpaigast muutusid ilmad külmemaks ja vihmasemaks. Külmema ilma jaoks lisasin veel sellised riided: leggingsid/retuusid nii magamiseks kui matkamiseks (mina leidsin lõpuks, et kõige universaalsemad pole mitte spordiretuusid ega sooja pesu omad, vaid täiesti tavalised retuusid), soe müts, kindad, kuivad pikad riided (soe pesu) magamiseks (lihtsalt et oleks midagi sooja selga panna kui kõik riided märjad on ja öösel külm – see on asi, millest paljud loobusid, et kotti kergemaks saada ning enamasti pole vajalikud, kuid kui on külmemaid öid tulemas ning vihma/lund oodata, siis väga olulised), ülikerge sulejope.
USA-sse jõudsin mõned päevad enne matka algust ning sain kõigepealt kätte kohaliku tuttava aadressile tellitud matkavarustuse. Kuna Eestis kerget matkavarustust ei müüa, siis tellisingi enamus varustust USA-st ja USAsse. Euroopasse tellimisega oleks lisandunud nii postikulud ja üsna suured impordimaksud, seega polnud see majanduslikult mõttekas. Niimoodi nägingi ma enamust oma matkavarustust esmakordselt alles paar päeva enne matka USA-s. Päris palju matkavarustust ostsin ka alles seal olles USA suurimast matkapoest, REI-st. Miks ma siis kogu varustust REI-st ei ostnud? Sest REI ei müü spetsiaalset kergmatkamise varustust ning need tellisin erinevatelt antud valdkonnale spetsialiseerunud firmadelt, näiteks Zpacks, Katabatic gear ja Gossamer gear.
Enne matka algust saime San Diegos kokku paari matkalisega. Käisime kohvikus ning ma ütlesin teistele, et vaadake nüüd hästi enda ümber ringi - enamasti lõpetab matka kuskil 20% alustanutest ehk siis meist peaks vaid üks lõppu jõudma.
Kõik matkajad olid eelseisvaks ürituseks valmistunud täpselt samasuguse elevuse ja põhjalikkusega nagu mina ning keegi ei suutnud uskuda, et miks peaks üldse keegi katkestama. Samasugust reaktsiooni kohtasin ma iga kord, kui antud teema kuskil tõstatasin. Inimestele tundus ilmvõimatu, et keegi üldse peaks nii suure unistuse täitmisest loobuma, alla andma, katkestama. Kõik olid vaimselt valmis kasvõi hammastel Kanadani kõndima.
Lõuna-Kalifornia: esimene proovikivi - 1200 km kõrbe
702 miili Mehhiko piirist Kennedy Meadows South-ini on PCT matkajate jaoks esimene korralik proovikivi. Test, et kas saad hakkama või ei saa. Ees ootasid kuumus, pikad veekandmisetapid, võrdlemisi mägine maastik ning esimesed 3 km kõrgusel asuvad mäetipud. Ma polnud mitte kunagi elus kõrbes matkanud ja olin väga põnevil.
Järgmisel hommikul pakkisin oma koti kokku ning vaatasin ringi, et kellega koos siis stardi poole liikuda. Nii Stuart kui Ken, kellega ma eelmisel päeval taksot jaganud olin, vaatasid sama pilguga ringi ning niimoodi me üksteise üle nalja tehes peagi stardi poole liikusimegi. Stuart kurtis, et kott tundub ikka liiga raske. Ken tundus üsna muretu - tema ettevalmistus oli üldse olnud väga põhjalik. Ta oli just pensionile läinud ning PCT läbimisest unistanud viimased 10 aastat. Sellised pensionile jõudnud "bucket listi" täitvad matkajad olid rajal täiesti omaette grupp ning tihti kõige põhjalikuma füüsilise ettevalmistusega.
Vasakult: seisavad Jolanda (LAV), Stuart (USA), istume mina ja Ken (USA), teisel pool monumenti paar Stephanie ja Andrew (USA) ning Jen (Kanada)
Märkamatult jõudsimegi raja algust tähistava monumendini ning Mehhiko piiril kõrguva müürini. Väidetakse, et just teekond selle monumendini on kõige raskem osa PCT-st. Enamus inimesi, kellel tekib mõte PCT läbimisest, ei jõua mitte kunagi raja alustamiseni. Minul ei olnud kogu selle aja jooksul isegi mitte kõige väiksemat kahtlust, et ma just täna ja siin seisma pean. Ei tõmmanud mind mitte ükski teine pikamaarada ega muu võimalus neid 6 kuud veeta. Mitte ükski teine alternatiiv poleks mul tol hetkel silma samamoodi särama oleks pannud.
Olin matkarada alustades valmis kuumuseks ja ilusateks vaadeteks, kuid mis mind tõeliselt üllatas, oli see, et leidsin väga head sõbrad ja matkakaaslased juba alates esimesest miilist. Kuidagi sujuvalt ja juhuslikult alustasime me inimestega, kellega koos pilti tegime, ühiselt ka monumendi juurest matka ning jäime kokku mitmeks kuuks. Kuigi esimene päev ei olnud füüsiliselt just liiga lihtne - mäed, kuumus ja vähene vesi, kuid oli täiesti uskumatu lõpuks ometi koos kõigi teiste elevil matkajatega sellel rajal olla. Üksteist aidati ja toetati pidevalt - jagati vett, aidati telke püsti panna ning pakuti snäkke. Selline eraldi, aga samas koos ühise eesmärgini liikumine tekitab väga tugeva kokkukuuluvuse ja kogukonnatunde.
Esimeste päevade elevus oli suur. Me olime iga läbitud miili üle siiralt rõõmsad. Kuigi ettevalmistus oli kestnud terve aasta, siis reaalsuses oli igapäevane matkamine üsna lihtne – kui väsid, teed pausi ja puhkad ning kui päev on läbi, paned laagri püsti. Mingeid reegleid pole, ainult sina ja loodus. Lõuna ajal võtsime tavaliselt pikema pausi, ajasime juttu ja nautisime elu.
Kolmandal päeval liikusime Bolder Oaksist Mount Lagunasse. Kaardil tundus see ainult ülesmäge minev lõik üsna hirmutav, kuid õnneks polnud ilm liiga palav. Ühe veevõtukoha juurde jõudes nägin, et see asub ikka väga sügaval orus, kuhu viis järsk langus. Parasjagu all olev matkaja pakkus kiirelt, et toob mulle ka vee üles. See oli midagi nii ootamatut ja siirast. See oli Ryan. Kui ta üles jõudis, jutustasime pikalt. Tal olid silmad ja nägu väga paistes ning süüdlaseks oli poison ivy. See on kõrbes levinud taim, mis võib põhjustada tugevat nahaärritust ja allergilisi reaktsioone. Minu uus sõber oli kogemata kätega seda taime puutunud ja siis nende kätega nägu hõõrunud.
Mount Lagunal saime ööbida ametlikul telkimisplatsil ning sealt edasi liikudes ootasid meid ees ilusad vaated ja tugev tuul. Isegi kohalikud ütlesid, et ilm on harjumatult tuuline. Viies öö oli terve matka kõige tormisem. Magada väga ei saanud, sest pidevalt pidi kas telki kinni hoidma või sättima. Hommikuks oli vaatepilt huvitav - ümber olevad telgid olid meeletute kivikuhjadega kinnitatud ning ega keegi väga magada polnud saanud. Huumor polnud siiski veel täiesti kadunud ning nalja sai olukorra üle tehtud.
Kui keskmine eestlane kõrbes matkamisest mõtleb, siis võib tihti silme ette tulla pilt lõpututest liivaväljadest, aga PCT kõrb oli mitmekülgne, vaheldusrikas ja imeilus. Juba esimese nädala jooksul läbisime imeilusaid männimetsasid, ronisime mäetippudesse ja möödusime suurtest järvedest. Üksluisest liivaväljast polnud juttugi. Iga päev ootasid ees suurepärased vaated.
Imeilusad vaated kõrbes
Kõigi rajale jäävate kohvikute ees oli alati matkakottide mägi
Suurte käbidega männimets
PCT pakkus vaateid absoluutselt igal päeval
Üks väheseid vaataplatvorme rajal
Täiesti tavaline veevõtukoht PCT-l
Esimene Linnapäev Julianis
Kuuendal päeval jõudsime Juliani, mis oli meie esimene linn. Hommikul tundsin end üsna väsinuna ning päris hea meel oli teada, et peagi saab hotelli ja kohvikusse. Julianis on kohvik, mis jagab PCT matkajatele tasuta õunapirukat jäätisega. Paljud matkajad andsid sellele isegi maailma parima piruka tiitli. Selle kohviku ees oli kümneid matkakotte ning kohvikus istudes sain ma esimest korda aru sellest, kui suurejooneline on PCT matkarada. Matkajaid aina vooris sisse ja välja ning mul oli äärmiselt hea meel olla esimest korda elus sellises pikamaamatkajate mullis. Sain lõpuks reaalselt aru, et kui palju meid sellel rajal on. Ma teadsin küll neid numbreid, kuid oma silmaga näha, kuidas kümned ja kümned matkajad järjest kohvikusse tulevad, oli absoluutselt suurepärane tunne. Tundus uskumatu, et ka kõik need teised inimesed tahavad 6 kuud järjest telgis elada. Üsna kiirelt sain aru, et ma ei tea mitte kunagi, kas ma kedagi neist matkajatest veel üldse näen või on see meie viimane vestlus või ühine nali. Ma istusin seal ja korrutasin pidevalt, et "aga ma ju ei tea, äkki see on viimane kord, kui me üksteist näeme" ning kogenumad pikamaamatkajad vaid muigaisd. Jah, just see ongi raja üks võlusid, et sa ei tea mitte kunagi, kui palju aega sa mõne inimesega koos veeta saad ning pole lahedamat asja, kui mõne inimesega uuesti puhtjuhuslikult ning alles mõnetuhande kilomeetri pärast kohtuda.
Kuna olime edukalt oma esimesed 124 km ära kõndinud, siis tuli seda ka korralikult tähistada. Me sõime kokku vist neljas erinevas kohvikus (sest noh, kõht oli tühi) ning jagasime üksteisega põhjalikult ja humoorikalt oma üleelamisi. Samuti hakkasime end harjutama oma uue rolliga pikamaamatkajatena. Kui kohalikud küsisid meilt, et kas oleme pikamaamatkajad ehk siis thruhikerid, said nad enamasti vastuseks üsna palju kogelemist ja pikka vaikust, kuni keegi lõpuks piiksatas, et "No jah, me proovime!"
Enda arvates polnud me veel kuhugi jõudnudki ega midagi tõestanud, et end thruhikeriks kutsuda. Thruhikerid on ju üliinimesed, keda me viimaste aastate jooksul vaid kaugelt imetlenud oleme. Meie siin niisama lihtsalt proovime, äkki saame ka hakkama. Enne pikamaamatka rõhutatakse palju, et ära mõtle lõppsihile, see rikub matka ära. Nii pika matka jooksul on tegelikult üsna raske lõpule mõelda, kuna absoluutselt igal päeval on vaja tegeleda erinevate väikeste ja suuremate proovikividega ning keskenduda just selle päeva tipp- ja madalhetkedele. Pikamaamatk on üks väga hea asi, mis vaimu eranditult praeguses hetkes hoiab ja seda eriti matka alguses, kui kõik tundub uus ja põnev ja uskumatu ning rutiini tekkimisest on asi väga kaugel.
Pildil paremal olevad 2 matkajat on needsamad, kellega San Diegos enne matka algust kohtusime. Minust vasakul on 65-aastane äärmiselt hea ettevalmistusega matkaja Ken.
Tasuta pirukas Julienis kõigile matkajatele!
Mina, Ken, USA matkapaar, kellega me koos alustasime, hollandi matkaja ning USAkas Ryan
Paremal nurgas on näha Tim Saksamaalt, kes meie grupiga Julianis liitus.
Üks paljudest kohvikutest. Vasakult Stuart (Texas, USA), Jolanda (LAV). Jen (Kanada) ja minust paremal Ken (Washington, USA).
Üks paljudest matkajatest, kellega kõndisin päris pikalt koos ning siis ei kohtunud enam kunagi.
Stuart järgmiseks etapiks valmistumas.
Teekond Julianist Idyllwild'i
Nagu iga pidu saab ükskord läbi, siis sai läbi ka meie aeg Julianis ning järgmise päeva lõunaajal jätkasime teekonda. Kui Juliani jõudes olin ma üsna väsinud, näljane ja ka motivatsioon oli natuke maas, siis oli uskumatu, kui palju aitas vaid üks õhtu linnas. Kõigi tuju oli ülev, me olime põnevil, et tagasi rajale saada ning ma märkasin jälle kõrbe ilu ning tegin paari tunni jooksul sadu pilte. Alustasime sama silla alt, kust me eelmisel päeval olime linna hääletanud ning kuna ees oli pikk tõus ning päike lõõmas, siis nautisime veel veidike pausi. Edasi liikusime sügavale kõrbe ja alustasime pikka tõusu. See ei häirinud mind, sest kõik ümberringi oli nii ilus. Tahtsin teha pilti igast kõrbetaimest ja igast vaatest. Oli nii tore jälle kõndida ühiselt peaaegu kogu algse grupiga. Kõik olid õnnelikud ja heas tujus. Kuna jäin oma fotosessioonide tõttu teistest maha, siis oli tore leida, et nad olid mulle enda telkimiskoha suunas isegi teeviida jätnud. Ning jah, me nägime teel ka suurt lõgismadu. Tagant järgi mõeldes oli see üks mu lemmikpäevadest rajal, kuna loodus oli lihtsalt nii ilus ja inimesed toredad.
Pärast linna on alati ees üsna korralik tõus.
Imeilusa päikseloojanguga telkimas.
.jpg)
Ühine õhtusöök.
Imeilusad vaated.
8. matkapäeval jõudsime me 100 miili tähiseni, mis oli veidi sürreaalne ja unustamatu. "Ainult" 26 korda sama palju veel, kordus lõbusaid kommentaare. Matka algus tundus kui kauge unenägu ning viimane nädal kui igavik. 26 korda veel seda kõike läbi elada oli niivõrd ebareaalne kontseptsioon, et otsustasin keskenduda millegile realistlikumale. See oli ka päev, mil kõndisime terve grupiga koos. Rada oli kuidagi lihtne ja ilus ning jõudsime päeva lõpuks oma uue päevamatka rekordini – 18 miili (29 km).
Kui vahetult pärast 100 miili tähistamist telkimiskohta jõudsime, siis hakkasid levima kuuldused, et järgmisel päeval on selles telkimiskohas suurejooneline "trail magic" ehk siis tulevad heatahtlikud inimesed, panevad püsti enda "putka" ning pakuvad matkajatele süüa-juua. Räägiti burgeritest ja hot dogidest. Tegime spontaanse otsuse võtta üks vaba päev rajal ehk “trail zero” - päev, kus läbitakse null kilomeetrit, kuid ollakse siiski rajal, mitte linnas. Päeva, mil pikamaamatkal ühtegi kilomeetrit ei matkata, kutsutakse "zero day" ja see, mida me parasjagu plaanisime teha, oli "taking a zero". Etterutates võib öelda, et see jäi ka minu viimaseks trail zeroks ning oli absoluutselt suurepärane päev. Enamasti tahetakse vaba päeva võtta linnas, et siis saaks samal ajal ka süüa häid toite, kasutada pesumasinat, dušši, internetti ja elektrit. Seda, et kuidas need trail magicu jutud alguse saavad ning levivad, ei tea kunagi keegi, aga see on täiesti uskumatu, kuidas absoluutselt kõik inimesed rajal, kes matkavad päevi ilma mingisuguse telefonilevita, teavad alati, kus ja millal trail magic toimub. Info levib rajal nagu kulutuli.
Panime aga telgid püsti ning meeleolu oli lõbus. Ryan tegi madratsit täis puhudes huumorit ning teadsime, et järgmisel päeval saab poodi ehk siis mõtlesime kõigele sellele, mida süüa tahaks. Meie puhkepäev algas imeliselt. Kõigepealt magasime 11 tundi. Kui viimaks ärkasin, siis teatas Ryan, et esimene "trail magicu" pakkuja on juba kohal. Ajasin end telgist välja, astusin paar sammu ning võtsin kõik pakutava rõõmsalt vastu. Hommikusöök söödud, kutsusime lähedalasuvast pisikesest poest järgi "shuttle" ning käisime poes Montezuma Valley Marketis. Infot selle poe kohta saime me raja äpist nimega Farout.
Ma ei tea mitte kedagi, kes oleks rada ilma Faroutita läbinud. Seal on lihtsalt niivõrd palju vajalikku infot. PCT raja saab osta kas terve rajana või eraldi lõikudena. Terve rada maksab 40 UDS. Selle eest saab kasutada offline kaarti, kus on näha rada, sinu asukoht, kaugused kõigist punktidest, kohad, kust vett saab (ülioluline kõrbes), telkimiskohad ja kõik muu. Kõige väärtuslikum on aga matkajate poolt lisatud kommentaarid (natuke nagu google mapsis). Seda, et kas mõni veevõtukoht kõrbes on endiselt alles või kuival, on äärmiselt oluline teada, et planeerida oma teekonda. Seda, et milline jõeületuskoht on ohtlik ning et milliseid alternatiive (stiilis: kõnni 100 meetrit paremale ja seal on kivid, mööda mida saad ületada) saad kasutada, on samuti oluline teada oma turvalisuse jaoks. Seda, millal ja kus on poed ja võimalused linna minna. Seda, palju tõusu ja langust järgmisel päeval ootamas on - näiteks kui on ees pikk tõus kõrbes (=väga varju pole), siis planeeritakse see tihti päeva algusesse ning alustatakse kell 4 öösel, et ei oleks liialt kuum.
Montezuma Valley Market on pisike pood, mis on suures osas keskendunud matkajatele. PCT-l matkamine on tänu raja populaarsusele äärmiselt mugav. Nagu mitmed teised rajale jäävad poed, pakub ka Montezuma Valley Market tasuta shuttlet poodi ja tagasi. Ainult helista ja juba tullakse järgi. Poes ootab matkajat ees kõik, mida võiks vaid soovida. Kuigi jah, hinnad on veidi kallid, aga sellega leppisin juba alguses, et ega see mingi odav jalutuskäik olema ei saa.
Sellistes poodides on enamasti müüa: külmkuivatatud ja dehüdreeritud toidud, näiteks energiabatoonid ja -geelid; pähklid, kuivatatud puuviljad ja muud suupisted, vesi ja spordijoogid, kohv ja tee, käsitööõlled ja karastusjoogid, matkapliidid ja kütus, veepuhastusseadmed, hügieenitarbed ja esmaabivahendid. Samuti pakkus pood ka voodis ööbimise võimalust ja postiteenust, et matkajad saaks endale sinna pakke saata. Populaarsemad matkatoidud on wrapid, pepperoni ja juust, gatoraid’i spordijook, kuivatatud liha, tuunikala konservid, kartulipudrud, kaerahelbepuder, 3in1 kohvi, kiirmakaronid ja -riis, kummikommid ja M&Ms, šokolaad, valgubatoonid, pähklisegu, kuskus, maapähklivõi, dehüdratsiooni tabletid ning otse loomulikult võimalikult suur pakk kartulikrõpsu. Paljudele maakohtades asuvatele väikepoodidele on mööduvad matkajad elulise tähtsusega.
Trail magicu festival 100. kilomeetril
Selline burgeri ja hot dogi tegemine käis terve päev
Trail Magicu tegijad, kes kord aastas sellise festivali samas kohas korraldavad
Matka ainus kitarri ja lõkkeõhtu. Lõket oli lihtsalt enamus kohtades väga suure
tuleohu mitte mõistlik teha
Järgmisel päeval matkama asudes ei osanud me aimatagi, milline imeline maastik meid ees ootas. Kilomeetrid Warner Springini olid lihtsalt imeilusad, avatud maastik ja tunduvalt lamedam kui eelmised 100 miili. Terve hommiku veetsin pildistades ja filmides, kuna maastik oli lihtsalt imeline. Peagi jõudsime raja esimese kuulsama vaatamisväärsuseni, milleks oli Eagle Rock, mis on kotkakujuline kivimürakas keset kõrbe. Ilm oli ilus, tuju oli hea, grupp koos. Mida veel enamat soovida. Lahkusime Eagle Rocki juurest üsna suure grupiga. Tee oli kergelt allamäge, kuid oluliselt lihtsam kui eelmistel päevadel. Ajasime lõbusalt juttu, vaated olid imelised ning tuju ülev. "Küll see PCT on ikka raske katsumus," tegime omavahel nalja. Peagi jõudsime Warner Springsi, kus tegime väikse pausi, et oodata kuni suurem kuumus möödub. Seal oli ees väga palju matkajaid ning arutati elevusega, et millist maja ja mitmeks päevaks linnapuhkuseks broneerida. See oli ka meil teemaks. Nautisime väga matkamist, kuid ootasime ka väga jõudmist linna, et nautida mugavusi, millest olime juba piisavalt kaua eemal olnud.
Üks erilisemaid maastikke rajal
Lausa lust oli siin kõndida
Paar lehma
Paus Eagle Rock'i juures - loomulikult pidi aega kasutama, et süüa
Eagle Rock ja meie :)
Kotka juures elu käis
Grupiga koos on alati tore matkata
Niimoodi ühiselt veeresime veel mitu tundi
Mike's place
Voodid tehtud
Järgmisel päeval õnnestus mul üsna vara teele asuda, kuskil 6 ajal ning peagi nägin hämmastavat vaatepilti, kus ühel pool oli veel säramas kuu ning teisel pool tõusis juba päike. Nautisin seda hommikut väga. Mulle meeldis hommikuti teistest varem teele asuda, et saaksin kiirustamata matkata, pildistada, pause teha ja filmida. Tavaliselt mööduski minust esimeste tundide jooksul päris palju matkajaid, kes oma teel niivõrd palju pause ei teinud. Juba kella nelja ajal jõudsime Mary koduni ning saime veevarusid täiendada. Tegin oma matka esimese 20-miilise päeva.Järgmine päev oli lihtne - vaid paar miili Paradise Valley kohvikuni. Kogu tee rääkisime ainult toidust. Kohvikusse kiirustades oleks seetõttu peaaegu isegi 150 miili märgi maha maganud. Jõudsime Idyllwildi linna, kus meil oli 2 ööks broneeritud AirBnB maja ja võtsime sellest viimast. Linnad on sellesmõttes head kohad, et kui grupiga matkata, siis linna jõudes on võimalik gruppi jälle kokku tuua - kiirematel matkajatel on lihtsalt natuke pikem puhkus ning aeglasemad jõuavad linnas jälle järgi. See toimib muidugi ainult siis, kui tempod on enam-vähem ikkagi sarnased. Samuti polnud meil kuhugi kiiret, kuna ilm oli kehv ning eriti kehv ja tormine oli seemägedes.
Kohalikud olid vahel matkajatele kõrbesse vett jätnud
150 miili kõnnitud
Paradise Valley Cafe ja matkajate poolt sinna saadetud pakid
Kaks vaba päeva sisaldasid endas väga palju toitu
Täiesti tavaline matkaja hommikusöök. Arvatavasti jäi kõht veel tühjaks.
Matkakaaslased valisid mulle sellised toredad päikeseprillid välja.
Puhkepäeval avastasime linna
Renditud AirBnBs
San Jacinto mäed
Pärast Idyllwildi oli ees esimene tõsine matkalõik, kus meid ootasid ees esimesed suuremad mäed oma tõusude ja lumega. Teadsime eelinfost, et lund oli korralikult, samuti ka murdunud puid. Samuti jäi seal PCT lähedusse ka valikuline San Jacinto mägi, mis on 3302 meetrit. Selle ronimine võtab kuskil pool matkapäeva ning paljud matkajad jätavad selle lihtsalt vahele, kuna otseselt rajale see ei jää. Meie hääletasime rajale tagasi ning mees, kes meid peale võttis, oli PCT matkast äärmiselt vaimustuses ning jälgis mu matka instagramis kuni lõpuni. Juba esimestel kilomeetritel oli tunda, kuidas kliima muutunud on ning selga läksid soojemad riided. Kotis oli kuhi toitu ja jäätallad, et eesootavate tingimustega edukalt hakkama saada.
Äärmiselt põnev oli see, et kui enne olime kuumas kõrbes, siis nüüd olid taimed täiesti jääs ja puud lume all. Jällegi veetsin ma tunde, et seda kõike pildistada ja filmida. Selles piirkonnas oli ka 2020. aastal toimunud surmaga lõppenud õnnetus. Trevor "Microsoft" Laher libastus lume- ja jääkattega piirkonnas Apache Peaki lähedal (PCT miil 169.5). Mäletan hästi, kuidas mu kaart näitas miili 169.5 ning süda hakkas natuke kiiremini lööma. Jäätallad olid all ning astusin ettevaatlikult, kuid natuke keeruline oli ette kujutada, et just siin sai keegi surma. Rada ei tundunud seal nii ohtlik. Aga eks iga päev ja hetk on mägedes erinev. 
Kui esimesel päeval oli loodus veel üsna leebe, siis järgmine päev oli kombinatsioon metsikust ilust, imelistest vaadetest ning kaljujärsakute peal üle sadade maha langenud puude ronimisest. Puid nähes tuli teha üks korralik kalkulatsioon, et kuidas sealt kõige lihtsam ja turvalisem üle ronida oleks. Ja need puud lihtsalt ei lõppenud ära. Ma olin sellel lõigul täiesti üksi, kuna olin jälle pildistamisega tegelenud ning matkakaaslased olid eest ära liikunud. Kui ma lõpuks laagrisse jõudsin, siis võeti mind vastu kiidusõnadega. Sest see ei olnud üldse lihtne lõik. Kindlasti siiani kõige raskem päev matkal. Ka ööbimine oli tuuline. Telkimisplatsil olevad puud nägid üsna kahtlased ja murdumisohtlikud välja, aga kuhugi paremasse kohta ka võimalust minna polnud. Tuli see öö ära kannatada ja parimat loota.
Imeilus, kuid ka väga tuuline telkimisplats
Järgmisel päeval oli ees üsna palju lund. Siit-sealt tuli kurtmist, et kaasmatkajatel on jalgadel külm. Jah, enamuse PCT-d on kõige parem matkata maastikujooksutossudega, aga need paar päeva oleks saapad paremad olnud. Minul oli selleks puhuks oma lahendus: veekindlad sokid. Lumega said need ilusti hakkama ning külm ei hakanud mul seal matkates kordagi. Matkasime rahulikult ning jõudsime õhtuks San Jacinto jalamile laagrisse. Teiste jutust sain aru, et kõigil oli plaan sinna tippu ronida ning niimoodi, ilma igasuguse kõhkluseta, asusin järgmisel päeval mäe poole teele. Teekond kogu oma varustusega selle 3300 meetrise mäe tippu oli füüsiliselt raske. Jõudsin selle aja jooksul mitu korda mõelda sellele, et PCT läbib ka Sierra mäestikku, kus me oleme üle 2 nädala pidevalt 3 kilomeetri peal. Kas mul hakkabki seal iga päev nii kohutavalt raske olema?
Tegin ronides üsna pikkasid pause, et teisi järgi oodata, kuid keda ei tulnud, olid teised. Minust möödusid vaid pisikeste kotikestega päevamatkajad. Ühtegi teist pikamaamatkajast ma sellel teel ei näinud.
Viimaks mäe tippu jõudes oli tunne väga hea. Päevamatkajad küsisid mult minu matka kohta ja imetlesid, et ma sellise asja ette olin võtnud. Ma vastasin neile, et ega siin mingit suurt saladust pole, lihtsalt ärkad iga hommik üles ja hakkad kõndima. Ütlesin ka neile, et mu sõbrad jõuavad varsti tippu. Aga. Neid ei tulnud. Hakkasin siis laskuma ning see oli päris keeruline, kuna nõlv oli järsk, navigeerimine üsna keeruline ning lumi pehme ja libisev. Samuti ei aidanud väsimus üles ronimisest. Kuidagi ma sinna alla jõudsin ja panin oma telgi kuhugi püsti.
Sateliitseadme abil teistega suheldes sain teada, et neist polnud mitte keegi mäetippu läinud, kuna lihtsalt mõtlesid, et ei viitsi ning et nad olid laagris minust tunnike eespool. Tundsin uhkust ja rahulolu, et ma ikkagi mäe otsas ära käisin ja vajusin väljateenitud unne.
Hommikul ootasid mind ees vaated mäele, mille tipus ma alles eile käinud olin. Vett vulises siin ja seal ning seda oli nii palju, et ei viitsinudki kohe kõiki pudeleid täita. Olin unustanud hommikul põhjalikumalt rajaprofiili uurida. Ja üldse ei planeerinud väga oma päeva. Tulemus oli varsti käes. Vaid tunniga laskusin ma lumisest mägialast kõrbesse, kus just palju varju ei pakutud. Tegin nüüd seda, mida oleksin pidanud juba ammu tegema. Uurisin põhjalikumalt kaarti. Järgmised 18 miili ehk siis 29 km ootas mind ees laskumine ilma mitte ühegi veeallikata. Vett oli mul 2 liitrit. Täna ma palju joonud polnud. Ilm oli kuum, Ainus, mis mind lohutas, oli see, et rada läks selgelt allamäge.
Jagasin 2 liitrit ära 18 miiliga, mis tegi 0.5 liitrit iga 4.5 miili peale ning täpselt nii palju lubasingi endal juua. Proovisin laskuda nii kiiresti kui võimalik. Vahepeal tegin pause varjulisemates kohtades, et aru saada, kas mul on kõik hästi. Esimesed 10 miili olin veidi murelik. Peast käisid läbi igasugused mõtted. Mul oli üsna normaalne olla, kuid kuuma ilma ei alahinda ma mitte kunagi. Ma vist tormasin mäest eriti kiiresti alla, kuna ega ma seal väga kedagi teist nende tundide ajal ei kohanud. Kuni kuskil 5 miili enne lõppu jõudis mulle järgi üks matkaja. Andsin talle kohe teada, et mul on veekriis ning kõndisime igaks juhuks koos lõpuni.
Ta rääkis mulle sellest, kui katki ta jalad on, aga samas oli ta teinud rajal ka väga pikkasid päevi, mis ei ole alguses mõistlik kui jalad sellega veel harjunud pole. Üldiselt tasuks esimene kuu end pigem tagasi hoida kui kiirustada. Mis oligi minu taktika. See on siiski maraton, mitte sprint.
Praegu selle rajalõigu pilte vaadates on mul isegi natuke kahju, et mul seal veekriis oli, kuna loodus oli seal jällegi absoluutselt imeline ning oleks tahtnud natuke rohkem neid vaateid nautida, mitte sellele mõelda, et kas veest piisab või mitte.
Uskumatu, et me olime alles veidi üle 200 miili kõndinud. Juba oli nii palju juhtunud. Sõitsin rajaingli koju tema auto akendega pagasnikus mööda mingit kiirteed. Kohale jõudes käis tagaaias mõnus sumin
ja toimetamine. Kõigil oli midagi juhtunud, mingi väike vigastus või trauma, mida ravida. Mul oli sellega võrreldes isegi üsna hea seis. Hommikul liikusin varakult linna tankima, kus läksid järjest sisse pizzad ja burgerid ning kõht polnud ikka veel täis. Ostsime kaasa suuremas koguses toitu ning suundusime tagasi rajale. Üsna kohe tõmbas Ken mingi lihase ära ning liikus järgmised päevad vaid pihutäite valuvaigistite abil. Aga liikus ja ei kurtnud ka.
Minul ja sakslasest Timil oli aga kõik kõige paremas korras ning me tuhisesime lõbusaid videosid tehes mägedest üles ja alla. Kui on hea matkapäev, siis tuleb sellest viimast võtta.
Mingi hetk leidsime end ka rajale jäävast majakesest, kus tehti tööd, aga oldi ka matkajatele mõeldud. Neil oli seal külmkapp ja hinnakiri ning sealt võis kõike võtta ja siis selle eest vastav summa karpi jätta. Kuigi me olime alles linnas söönud, siis kasutasime ka seda võimlust täiega. Tankida tuleb.
Vaated olid imelised, ilm mitte liiga kuum ning rada võrdlemisi lihtne. Õhtuks jõudsime isegi ametliku telkimisplatsini, kus oli luksuslik sile maapind ja paar lauda.
Ees oli veel kaks ööd telgis, muuhulgas võtsime ühte päris koledat tõusu ning jõudsime järgmisesse linna Big Beari, kus meil oli tänu kiiremale tempole võimalik 3 ööd majutuses ööbida ning teistel hilisematel jõudjatel kaks. Nautisime oma puhkust täiega. Tegime üksteisele süüa, käisime riideid pesemas ja nautisime mullivanni.
Plaani pidamas, et kuidas edasi.
See oli ühe koleda tõusu lõpus, kui kõigil kõht tühi oli
Majutuste absoluutne miinimumnõue oli mullivann
Hommikusöögil
Siis kui me kõigi riideid pesime koos Stuartiga
Õhtud möödusid nagu enamikel peredel ikka - teleka ees
Järgmise etapi toidu planeerimine
Ühel hommikul Big Bearis otsustasime minna proovima ka USA klassikalist hommikusöögikohta. Sellised kohad on USA-s väga tugeva kultuuriga ning me valisime välja väga populaarse kohviku Grizzly Manor Cafe. Sisse saamiseks läks 45 minutit ja järjekord oli pikk.
Stuart tellis silmagi pilgutamata biscuits ja gravy ning mul oli äkki nii palju küsimusi. Tuli välja, et see on väga populaarne hommikusöök lõunapoolsetes osariikides ja koosneb järgmistest komponentidest: Biscuits - ameerikalikud "küpsised," mis erinevad Euroopa magusatest küpsistest. Tegemist on pehmete ja kohevate saiakestega, mis meenutavad natuke scones'e, kuid on vähem magusad. Gravy - kaste, mis valmistatakse tavaliselt jahust, piimast ja vorsti- või peekonirasvast. Lisatakse ka maitseaineid, näiteks soola, pipart ja mõnikord cayenne’i pipart. Enamasti sisaldab kaste ka tükeldatud vorstitükikesi. Toit serveeritakse nii, et küpsised lõigatakse pooleks ja üle valatakse kaste. See on rammus ja toitev hommikusöök.
Mõned näited veel USA populaarsetest hommikusöökidest: pannkoogid, maisipuder (Grits) bagel toorjuustuga, kana ja vahvlid, munad benedicti moodi, hommikusöögi burrito, avokaado röstsai, lõhe ja bagel, krõbekartulid (Hash Browns), praetud lihalõik kastmega. Allpool näha ka väga suure valikuga hommikusöögi menüüd.
Meie rikkalik klassikaline USA hommikusöögilaud
Tagasihoidlik ports - hommikusöök, mille USAkas Stuart endale tellis, paremal kastmega küpsised
Õhtuti vaatasime me filme ja lihtsalt puhkasime. Aga seda oli vaja ka, kuna me olime lihtsalt niivõrd väsinud. Matka esimesel kuul ei tundnud ma kunagi, et mitu ööd linnas oleks aidanud mul end täiesti välja puhata.
Õnneks rutiinist oli asi siiski kaugel ning kui me oleks teadnud, kui palju igapäevaseid väljakutseid ja ilusaid hetki meil veel PCT-l ees on, poleks me üldse muretsema hakanudki. Kuigi puhkepäevad on äärmiselt olulised, siis tegelikult tõmbavad need ka natuke matkarütmi segamini ning tagasi rajal olles
Mis seal ikka, nautisin rahu ja vaikust, pakkisin asjad vaikselt kokku ja asusin ka teele. See oli üks imeline päev. Täis kanjoneid, kuumaveeallikaid ning 300 miilini jõudmise rõõmu. Ühe järjekordse kuumaveeallika juurest leidsin ka oma matkakaaslasd chillimas ja lõunat söömas.
Tore telkimisplats jõe ääres
Kõndisime veidi edasi ning tänu Farout äpile selgus, et varsti jõuame teeni, kuhu üks lähedaloleva baari omanik matkajatele järgi tuleb ning oma tagaaias telkimisvõimalust pakub. Enne seda tuli aga veidi kõndida ning tekkis üks lõbus olukord, kus Jolanda pani ees kiiresti minema, aga ma proovisin tal kannul püsida. Selline võidujooks meil seal kestis mitu tundi kuni ma jõe ülestuskohta otsiva Jolanda kätte sain. Ta ütles, et tegi elutempot, et mult eest ära saada. Mina tegin sellest jälle youtube klippi. Ületasime koos jõe ning jõudsime maanteeni. Kutsusime baariomaniku järgi ning seal see oli - absoluutselt 100 % autentne USA baar, täpselt nii nagu filmides. Saime 5 dollari eest pesemas käia, tasuta telkida ning terve õhtu lõbusalt baaris veeta. Hommikul kell 6 viidi meid tagasi rajale. Üks lõbusamaid õhtuid rajal üldse. Järgmine päev algas täpselt nii nagu väga palju varasemaid - ühe korraliku tõusuga. Tuju veel eelmisest õhtust hea, käis see tõusuvõtmine huumori ja lõbusate kommentaaridega kuni jõudsime imeilusate järvedeni ning jällegi ühe suure ja ametliku telkimisplatsini. See oli linnale isegi nii lähedal, et saime sinna ühiselt endale kulleriga toitu tellida. See matkaraja lõik oli üldse väga lõbus, sest pärast kulleriga toidutellimist tuli vaid veidi jälle tavalist matkamist teha, kuni
Mäkki sisse ei saanud (ei saanudki aru miks, covid? remont?), aga õnneks oli seal veel poode, kust saime korralikult toitu ning burgerite puudust ei olnud, drive in ikka töötas. Tegime mäki juures ühe korralikud lõunapausi ning hakkasime siis õhtupoole päris karmi tõusu võtma. Teadsime, et see tõus on pikk ning plaanisime, et jagame selle ära õhtu ning hommiku vahel, et liiga kuum ei oleks. Järgmine päev oligi üks varasemaid ärkamisi. Äratuskellad olid pandud kella neljaks ning kohe kui asjad pakitud, asusime teele. Mina rääkisin motivatsioonikõnet teemal, et kõik edukad inimesed ärkavad kell neli ning tõus läks päris kiiresti. Muuhulgas nägime ka ühte oma matka ilusaimat päiksetõusu. Oli küll teine tunne mäest üles tuhiseda, kui ajaliselt juba selline edumaa oli saavutatud. Kuskil pool 3 olin mina planeeritud telkimisplatsil kohal ning oligi aeg puhkuseks. Järgmiseks päevaks oli meil linnas 2 ööks majutus broneeritud, muidu oleks võib-olla isegi edasi liikunud. Tunne oli hea ja ilm oli ilus.
Mehhiko toit saabus otse meie telkimisplatsile, mida veel õnneks vaja
Chill mäki juures.
Tõusu võtmas.
Tõus vol 2
Puhkepaus
Imeline päiksetõus
Rõõmsalt ronimas
Matkanäod vol2
Tim võttis mäetippu paar burgerit kaasa
Hommikul ärgates oli ees lühike paaritunnine jalutuskäik Wrightwoodi. Kuna olime üsna kõrgel, siis üllatasid meid hommikul paksud pilved. Kuidagi sain ma tühjal teel auto peale, mis mind 10 dollari eest linna viis ning juba nägingi matkajate punti ühe kohviku ees ootamas. Ju siis oli väärt kohvik. Linna jõudes kuulsin seda, kuidas kõik proovisid mingit head plaani mõelda, kuidas võimalikult palju kaloreid edaspidi kaasa pakkida. Eriti head kalorid olid need, mis liiga palju ei maksnud. Mitmed inimesed proovisid oliiviõli strateegiat (see sai kiire lõpu pärast esimesi lekkimisi), kuid kõige universaalsem asi oli ikkagi maapähklivõi ja krõpsud. Kui ma ei olnud varem kordagi maapähklivõid söönud, siis sellel matkal õppisin seda tegema. Kõht läheb kõndides tühjaks ja mis seal ikka - võtad paar lusikatäit ja korras.
Varasemalt ühel pikal tõusul kohatud briti matkajad, kellega ka edaspidi ikka siin ja seal kokku põrkasin
Ken toitu planeerimas
Jen toitu planeerimas
Tim seletamas, kuidas ta töötas välja uue kalorite strateegia, mis põhineb oliiviõlil
Traditsiooniline ühine lõuna
Kokad
Ei kurda. Toit sai söödud.
Suurem Youtube vaatamine - ikka matkavideod. Muuhulgas tekkis ka traditsioon, et vaadata jooksvalt minu poolt valminud Youtube videosid.
Meie aeg Wrightwoodi kohvikutes ja mullivannis sai kahjuks jällegi liiga kiiresti läbi ning asusime teele. Alustuseks tuli ette võtta üks kole laskumine, mis oli ainus kord rajal, kus mul põlve tugev valu lõi. Kanadalane Jen kukkus seal. Ka teistel oli raske. Alla jõudes sai parkimisplatsil muljetada. Seejärel hakkasime aga ronima, et jõuda oma järgmisele tipule. Seekord tahtsid kõik tippu vallutada, kuna see oli põhirajalt vaid mõned meetrid eemal. 2867 meetrise Mt. Baden-Bowelli ronimine oli lihtsam kui ma arvasin. Tegin poole peal kiire lõunapausi ning jõudsin tipu jalamile, kus teised oma lõuna tegid. Mind nähes tuli kogu punt kokku ning me "vallutasime" tipu. See oli üks mu matka lemmikhetki ning allolev grupipilt tipus on siiani mu arvuti desktopi foto. Mt. Baden-Bowell oli kõike seda, mida San Jancinto tipp minu jaoks ei olnud. Laialdased vaated, palju ruumi, kogemus koos sõpradega.
Ronimiseks valmistumas
Matkakaaslased enne tipuvallutust lõunapausi pidamas
Kõik koos tipus 💛
Sealt edasi liikusime me telkimisplatsini ning ees oli üsna külm öö. Järgmisel hommikul tundsin ma, et olen väsinud. Arvatavasti kõrgusest. Jalad väga ei liikunud. Kuulsin, et teistel oli plaanis pikk päev, aga minul selleks võimekus puudus. Hea, et üldse edasi liikusin. Kuulasin muusikat ja kõndisin. Lihtsalt, et edasi jõuda. Järgmisel hommikul oli aga uus päev. Jõud oli tagasi ning suutsin teha oma rekordmatkapäeva - 25.6 miili (41.2 km). Lõpus tõusin päiksetõusuga veel imeilusa vaatega mäetippu, vaade oli super, tunne hea ja kõik oli jälle hästi. Päev hiljem liikusin juba järgmise laagriplatsi poole, kus pidi olema pood ja bassein. See. Võttis. Aega. Kuid samas oli ka distants vastav. 23.5 miili ehk siis 37 kilomeetrit. Kaks rekordpäeva järjest. Huvitav oli ka see, et rada oli üsna LA lähedal, kuid tundus väga eraldatud ja rahulik. 4 miili enne laagriplatsi oli tunne, et ma ei jõuagi mitte kunagi kohale. Aga kui jõudsin, siis kui lahe oli see tunne! Kuna ka teised olid teinud väga pikkasid päevi, siis nad ei olnud kindlad, kas ma ka sama pikad distantsid ette võtan ning seda suurem oli nende rõõm mu saabumise üle. See oli ka koht, kuhu ma olin postipakiga tellinud oma uued jalanõud, kuna sellise matka puhul oli minu jalanõude vastupidavus kuskil maksimaalselt 800 km.
Järgmisel päeval lükkasime pidevalt basseini juurest lahkumist edasi, kuni lõpuks pärastlõunal tuli siiski teele asuda. Jällegi olid mäed imeilusad ning tundus uskumatu, et oleme juba nii pikalt teel olnud. Rada läks läbi Vasquez Rocks'i piirkonnast, mis oli väga ilus. Vasquez Rocks on olnud võttepaigaks paljudele filmidele ja telesaadetele. Üks kuulsamaid seoseid on Star Trek, kus kivimid kujutavad võõrplaneete. Samuti filmid Blazing Saddles, The Flintstones jne. Samut nägime seal ühte matka ilusaimat päikeseloojangut.
Vasquez Rocks päikseloojangus
Sel õhtul ööbisime ühe kohviku terrassil ning kuulsime igasugust kahtlast ulgumist öö läbi. Oligi lihtsam hommikul ärgata ja mägedesse suunduda. Jällegi oli ees korralik tõus, kus me üksteist järgi ootasime ning koos puhkepause tegime. Teel üles täitsime ka logbook'i, kuhu kõik matkajad end kirja panevad. Sealt on päris tore vaadata, et kas ja millal mõni su sõber samast kohast läbi läinud on.
Mehhiko restorani terrassil ööbimas
Mäed, mis lihtsalt ei lõppenud ära
Matkajate logiraamat
Mida rohkem me kõrbes matkasime, seda rohkem me ka kahtlaseid veevõtukohti pidime kasutama. Aga ega varianti polnud. Seekordne veevõtukoht oli nii kahtlane, et oli inimesi, kes pigem janus olid. Minule vesi sobis ja õnneks haigeks ei jäänud.
Kõrbes oli igasuguseid veevõtukohti
Järgmisel tõusul tabas mind aga meeletu väsimus. Mul oli kohe puhata vaja. Energiat oli null. Ümberringi laiutas vaid kõrb. Otsisin mingi väikse põõsa ja proovisin end päikse eest varjata. Lamasin seal ja kujutasin ette, kuidas kõik teised on juba värske sammuga metsikult kaugel. Päris nii see ikkagi ei läinud. Kui olin oma paaritunnise iluune lõpetanud, tulid kuskilt välja ka Stuart ja Jen, kes olid kõrvalpõõsastes samade mõtetega pikutanud. Naersime veidi enda ja üksteise üle ning kõndisime koos edasi. Varsti leidsime ka teised, kes olid väsimusest lihtsalt telgid püsti pannud. Järgmise päeva tipphetkedeks olid liivatormi üleelamine (magada ei saanud), karu laagris (õnneks mina teda ei näinud) ning kahe toreda matkajaga (USA ja Holland) kohtumine. Samuti jõudsime kõige selle juures ka 500 miilini. Tuul oli tugev ja tõusud magamata peaga päris rasked. Kõik jõudsid lõpuks laagrisse nagu kangelased. Jah, me tegime ära selle 18 miilise päeva. Ei, see ei olnud lihtne.
Liivatormine öö. Magada ei saanud.
Uued matkasõbrad hollandist ja USAst
500 miili. Päris raske päev oli see muidu.
Täiesti tavaline kõrbecamo
Aga. Järgmine päev pidi rada olema (peaaegu) ainult allamäge ja jõudma välja legendaarsesse kohta, Hiker townini, kus on majutused ja toit. Ning kust algab ka kurikuulus pikk kõnd läbi kõrbeala, kus pole ei varju ega vett. Mitmed kogenud matkajad on sellelt lõigult päris hirmutavaid videosid teinud. Aga. See selleks. Kõigepealt Hiker towni. See matkajatele loodud moodustis oli üks lahedamaid kohti rajal. Kuna pikka kõrbeetappi tehti eranditult õhtul/öösel, siis tegid kõik matkajad siin pausi, et edasiseks valmistuda. Seega tuli pidevalt uusi matkajaid juurde ning kogu õhkkond oli äärmiselt lahe. Suur matkalinnak. Nägime oma vanu ja uusi sõpru ning nalja sai. Tuul oli aga nii tugev, et huvi telgis ööbida mul polnud ning õnneks sain võimaluse 25 USD eest olla pisikeses majakeses. Kuna ees seisis öömatk, siis oli ka ettevalmistus vastav. Igasugused sätendavad ja helendavad asjad olid igati teemas.
Hiker townis sai veidi puhata
See on arvatavasti üks erilisemaid linnakesi USAs
Mul õnnestus saada 25 dollariga selline väike tuba. Olin väga rahul.
Öisele matkamisele mindi vastu sätendavate maalingutega
Helendavat kehamaalingumaterjali oli terve Hiker town täis
ning kõik matkajad kasutasid seda aktiivselt, et valmistuda öömatkaks
Pesu pesemine hiker townis.
Pärast Hiker towni liikus rada mööda Los Angeles Aqueducti, mis on osa vee ümbersuunamise süsteemist, et varustada Los Angelest veega Sierra Nevada mägedest. See on sirge ja pikk süsteem, mis kulgeb metallist või betoonist kaetud torus madalas kanalis. Kuigi selle rajalõigu osas hirmutati meid korralikult juba enne raja algust, siis minu jaoks oli see hoopis üks lõbusamaid ja isegi lihtsamaid lõike. Rada ise oli peamiselt lame ning kõndisime õhtul ja öösel - ehk siis mõlemad minu tugevused. Teistel oli küll probleeme nii "teekõnni" kui öise matkaga, aga mina oleks võinud vabalt veel jätkata. Trikk oligi siis teha 30+ miili ära õhtul, öösel ja varahommikul. Seejärel tuli järgmine rajalõik, mis minule väga meeldis, kuid teised nii vaimustuses ei olnud - tuulefarm. Need sajad tuulikud olid lihtsalt NII lahedad, kuid teisi häiris vist tugev tuul. Mind hakkas see tuul õhtul häirima, kui kuhugi telk panna vaja olid, kuid ükski koht ei sobinud, kuna lihtsalt oli nii tuuline. Eks me kõndisime siis pikemalt kui oleks tahtnud, lihtsalt nii kaua, kuni saime mägedest veidi alla ning jõudsime puude vahele. Me polnud ainsad, kes sinna esimesse sobivasse kohta end venitasid. Suur grupp matkajaid oli juba ees. Koht oli kaugel ideaalsest, aga mis sa teed, edasi ka enam kõndida ei jõudnud.
Öömatkale suundumas
Aqueductil kõndimas
Kõik matkajad olid öömatka puhul kaetud helendavate jubinatega
Sajad ja sajad tuulikud tuulikufarmides
Sain teha pilti pingil, kus üks mu Eesti sõber varasemalt oma reisil käinud oli
Järgmisel päeval saime lõpuks linna ja puhkama. Olime jällegi broneerinud AirBnb ning puhkus oli oodatud. Kui paljud läksid puhkama Tehachapisse, siis me leidsime soodsama majutuse hoopis Mojave linnas. Ostsime poest kuhja toitu ning lebasime ja sõime järgmised 3 päeva. Mina pidin Postimehesse ühe väikse artikli ka kirjutama. Tegin papitüki peal mustandi ja siis toksisin telefonis sisse. Elu. Kuna varem olid alati teised ühised toidu ostnud ja teinud, siis seekord otsustasin ma, et kokkamine ja toit tuleb minu poolt. Tegin lõhet, kartulit ja tomateid ning tundus, et läks hästi peale. Mojaves vaatasime ühiselt ka PCT-st tehtud filmi "Wild." Lahe fakt on see, et peategelane alustas oma matka just sealt samast, kust meie järgmisel päeval jätkama pidime. Ja mitmed kaadrid tulid juba järgmisel päeval väga tuttavad ette.
Papitükile artiklit kirjutamas
Viimasel päeval tuli enne rajale minekut paar tõrget. Kõigepealt ei olnud matkapoes gaasi. Huuh. Siis ei leitud minu pakki postkontorist üles. Õnneks sain paki siiski kätte ning ka gaasi teiselt matkajalt, kellel see üle oli. Teele asudes hakkasid teised tõusu ründama, aga mina tegin üsna ruttu pikema pausi, et seda kõike nautida. Vaated olid imelised, piisavalt rada juba selja taga ning kõrbe lõpp juba natuke paistis. Võtsin veidi aega, et kõike seda nautida. Olin õnnelik, et saan rajal olla. Veidi aja pärast pidi end aga kokku võtma ja plaani tegema hakkama. Ees oli lõik, kus vett just liialt ei leidunud ning kogu matka pidi ehitama selle ümber, et õigel ajal veeni jõuda. Õnneks oli mul selleks ajaks tekkinud hea oma rütm. Ma eelistasin nimelt jõuda päeva ainsasse veevõtukohta lõunaks. Kuna siis on selja taga juba pikk matk, ilm on kuum ja janu suur. Seal ma siis tegin paaritunnise pausi, jõin, tegin lõuna, jõin veel (matkajate keeles on see "camel up"), täitsin pudelid ja asusin teele. Õhtul laagrisse jõudes enam nii kuum ei olnud ja siis mul suurt joogijanu ei olnud. Matkajad jagunesidki selles osas kaheks - oli neid, kellel meeldis veeallikani jõuda ööbimiseks ja neid, kes ajastasid selle lõunaks. Kuna vahepeal oli veega seis päris kehv, siis olid sellel lõigul ka kohad, kuhu trail angelid ehk siis kohalikud hoolivad inimesed olid matkajatele veevarusid toonud.
Alustamas viimast suurt lõiku kõrbest
Rajainglite poolt rajale toodud vesi
Viimaste nädalate maastik
Sõbraga
Puhkepaus
Maastik vol 2
Jen õhtusööki söömas
Mõni päev hiljem sain kuskil telkimisplatsil ma jälle oma sõpradega kokku, kuid hommikul ärgates olid kõik ammu läinud. Eelmise õhtu 50 + matkajast oli minu telk ainsana alles. Ja kell oli alles 6.20. Jah, plats oli puhas. Pärast sellist ilmselgelt keskpäevalt ärkamist panin ka telgi kiirelt kokku ja asusin teele. Peagi olin Walker Passis, mis on tuntud kui viimane võimalus minna linna enne kõrbeetapi lõppu. Mind ootas ees korralik trail magic ning hindasin kiirelt olukorda - mul ei ole vaja linna minna. Pean toiduvarudega vastu kuni kõrbe lõpuni, ei ole vaja aega kulutada.
Niimoodi sõingi trail magic'ust täis kõhu õhtul ja hommikul ning võtsin veel rajale snäkke ka kaasa ja liikusin kindlalt Kennedy Meadowsi poole. Kaks ja pool päeva ning olin kohal. Oli uskumatu, et kui kõrbe alguses tuli 100 miili meeletult aeglaselt, siis kõrbe lõpus oli sama distants nagu kõps ja valmis. Kennedy Meadows'is oli ees meeletu mass matkajaid, kuna see on tuntud koht, kus pärast kõrbe aeg maha võtta ning valmistuda Sierrade lõiguks mägedes. Raja kõige raskemaks osas. Mu sõbrad laekusid ka peagi ning nii me seal paar päeva tiksusime, kuni olime Sierradeks valmis.
Trail magic Walker Passis
Telkimine.
Sai jälle nimed kirja pandud
Vaade telgist viimasel kõrbehommikul
Tundus ebareaalne.
Klassikaline kõrberada
Iga PCT thu hiker teab, mida tähendab Kennedy Meadows
Siia poe juurde jõudes tervitab matkajaid traditsiooniliselt teiste suur aplaus
Miks on Sierra mäestik PCT kõige raskem osa?
- Rada kulgeb sageli üle 3000 meetri kõrgusel, ületades paljusid mäekurusid (pass'e), näiteks Forester Pass (4023 m). Kõrgus võib põhjustada aklimatiseerimisraskusi ja kõrgushaiguse sümptomeid.
- Ohtlikud jõeületused - Kevadine lume sulamine põhjustab mägijõgedes suuri veetaseme tõuse, mis muudavad jõeületused ohtlikuks. Mõned jõed, nagu Evolution Creek ja Bear Creek, on eriti kurikuulsad.
- Lumised olud, mis teevad matkamise aeglasemaks ja väsitavamaks.
- Kauged ja isoleeritud lõigud - Toidu ja varude täiendamine võib olla keeruline, kuna Sierrades puudub inimasustus. Matkajad peavad tihti kandma korraga 7–14 päeva jagu varustust.
- Karm ilm ja äkilised ilmastiku muutused, näiteks tugevad äikesetormid või äkilised temperatuurilangused
- Mitmekesine mäestik (kivine maapind ja järsud nõlvad) nõuab füüsilist vastupidavust ja oskust.
Mis teeb Sierrad paljude matkajate lemmikosaks rajal?
- Kristallselged järved ja jõed.
- Majesteetlikud mäed
- Vaikus ja tunne, et oled tõeliselt metsiku looduse keskel.
Meie asusime Sierradesse teele väikese aukartusega ning suure põnevusega. See aasta oli madala lume aasta, mis tähendas, et tingimused olid lihtsamad kui tavaliselt - lund vähem ja jõed madalamad ja mitte nii kiirevoolulised. Juba esimene päev pakkus imeilusaid vaateid ning igal pool voolas harjumatult palju vett. Üks asi vähem, mille pärast muretseda, kuigi nüüd oli meil uus mure - kõrgused. Esimesed kolm päeva tuli mul seetõttu väike peavalu, mis ongi sellisel juhul normaalne. Ma unustasin ka piisavalt juua ning see ei aidanud kaasa. Valuvaigisti ja vesi ning olukord läks vaikselt paremaks. Siiski oli ka hetk, kus tundsin lihtsalt poole kõndimise pealt, et olen väsinud ja tahan magada. Pikutasingi siis natuke, panin äratuskella ning magasin. Huvitav oli see, et nii kui ma veidi allapoole jõudsin, kadus väsimus hetkega ning asendus korraliku energiaga. Me otsustasime endale Sierrad lihtsamaks teha ning läksime 2.5 päeva pärast Lone Pine linna. Sinna oli rajalt vaja liikuda 4 miili + hääletamine linna, kuid väike paus oli väga teretulnud.
Sierrad ootavad meid!
Esimene puhkepaus
Maastik muutus iga sammuga aina rohelisemaks
Juba esimesed päevad Sierrades pakkusid imeilusaid vaateid
Yep...Sierrad...
Lone Pines jäin ma aga kahjuks haigeks ning see oligi koht, kus mu matkakaaslased, kellega ma olin viimased 2 kuud koos jalutanud, pahaaimamatult teele asusid ning mina end halvasti tundsin ning neile järgi liikuda ei saanud. Ma ei näinud neid enam kunagi. Veetsin Lone Pines nädal aega. Mul oli mingi kõhuhaigus ja ikka väga nõrk oli olla. Ees ootas Sierrade kõige raskem osa ning selleks pidi olema terve ja valmis. Haige olla ja lihtsalt ühe koha peal passida oli päris keeruline. Instagramis tulid pidevad pildid inimeste poolt, kellega ma siiani koos matkanud olin ning sellest, kuidas nad Sierrasid nautisid. Mina ei jõudnud isegi poeni kõndida. Nädal hiljem asusin teele. Üksi. Juba esimesel päeval juhtus väga tüüpiline asi PCT-le. Istusin lõunapausi ajal imeilusa järve ääres ning märkasin, et seal olid Stephanie ja Andrew, kellega koos rada alustasime. Nad olid vahepeal rajalt ära käinud kellegi pulmas ning seetõttu olidki veidi tagapool. Nii tore oli jälle kohtuda - me arvasime, et võib-olla ei näe üksteist enam kunagi. Veidi aega pärast seda, kui nendega kohtusin, hakkas mitte kuskilt sadama rahet. Tüüpilised mäed.
Huvitavad maasikud Sierra mägedes
Põmm! Rahe! Ja Stepahanie ning Andrew, kellega alustasime koos matka ning kohtusime juhuslikult Sierrades
Megaraske toidukotiga naeratamas
Pärast paaripäevast jalutuskäiku liiga raske kotiga (ma võtsin kaasa toidu 2 nädalaks), jõudsin lõpuks Mount Whitney jalamile Crabtree laagrisse 3400 meetri peale. Seal kohtusin Jennyga, keda nägin enne matka algust San Diegos, aga pärast seda mitte. Nii tore oli jälle tuttavat nägu näha. Klassikaline Mt. Whitney otsa ronimine algab südaööl, et jõuda sinna päiksetõusuks.
Otsustasin ka seda varianti proovida. Olin üks esimesi, kui mitte päris kõige esimene, kes laagrist lahkus. Liikusin kottpimedas ning möödusin teistest matkajatest, kes veel laagreid kokku pakkisid. Peagi möödus minust esimene pealampidega grupp. Esimene osa teekonnast ei olnud liialt keeruline, kuid siis jõudsin kohani, kus rada hakkas järsult edasi-tagasi keerutades ülespoole liikuma ning seal kuskil tekkis hetk, kus tundsin, et pea käib veidi ringi. Istusin kivile. Ootasin. Kohanesin. Kõrgustega kohanemisel on aeglasem tempo alati kasulik. Minust läks päris kiire tempoga päris palju inimesi mööda. Terve mäekülg oli täis pealampide tulukesi. Oli endiselt kottpime ja äärmiselt külm. Mul olid kõik mu riided seljas, ma ronisin mäest üles, aga ikka oli külm. Päris päiksetõusuks ma tippu ei jõudnud, kuid olin piisavalt kõrgel ning vaade oli imeline. Tipust palju puudu ei jäänud, kuid need viimased sammud ei tule sellistel kõrgustel kunagi kiiresti ega lihtsalt. Oli imeline näha vaadet, millest mul aimugi polnud. Jah, see oli väärt jalutamist külmas ja pimedas. Mount Whitney (4421 m) tipus oli niivõrd külm, et ma ei tahtnud onnikesest isegi foto tegemiseks välja minna. Hea meelega tegin oma pildi ära ja liikusin suht kiiresti alla. Alla kõndides oli tore kohtuda inimestega, kes alles ülespoole teel olid ning lõpuks ka rahulikult vaateid nautida. See oli imeilus päev, mil muuhulgas kaotasin ära oma päiksekreemi (mägedes väga vajalik) ning murdsin pooleks matkakepi.
Päikesetõus Mt. Whitneyl 10/10
Üks ilusamaid vaateid, mida näinud olen
Hetk, mil lõpuks nägin, kuhu ma roninud olen
Whitney tipus. Seal oli külm.
Laskudes oli võimalus ilusaid vaateid nautida
Muljetavaldavad vaated
Puhkus alla jõudes
Tagasi laagrisse jõudes võtsin rahuliku puhkepäeva ning see oli vajalik, kuna olin üsna kurnatud. Järgmisel hommikul magasin pikalt ja tegin lühema päeva uude laagrisse, et valmistuda teiseks suureks katsumuseks - raja kõrgeim punkt, Forester Pass (4009 meetrit). Kuigi ka see oli üle 4 km kõrgusel, siis oli Forester oluliselt lihtsam kui Mount Whitney. Alguses oli ronimine väga sujuv ning lõpus oli vaid 1 miil otse üles sikk-sakke, mis oli piisavalt lühike maa, et see lihtsalt tuimalt ära kannatada. Üles jõudes oli ilm imeline ning kõigil tuju hea. Ka teised ootasid raskemat katsumust.
Forester Pass on paljude matkajate jaoks üheks kõige meeldejäävamaks sihtkohaks tervel PCT-l. See kuru ühendab Kings Canyon National Parki ja Sequoia National Parki ning asub Sierra lumiste tippude keskel. See on üks hetksid, kus matka tõeline ulatus ja karmus tõeliselt esile tulevad. Samuti on vaated tõeliselt avarad ja unustamatud.
Forester Passi poole jalutades
Ilmeilus õhtu telkides
Forester Pass juba paistis
Yep, sinna üles.
See koht enne Forester Passi on tihti täitsa lume all ning üsna ohtlik.
Enne matka oli mul selle koha läbimise ees üsna suur hirm.
Aga. Lumi oli kõik läinud! Olin pigem rõõmus!
PCT raja kõige kõrgem punkt
Mõni tund matkamist tuli pärast Forester Passi koht, kust oli võimalik rajalt välja, linna poole liikuda. Kõigepealt oleks see tähendanud terve päeva kestvat matka, mis oleks ületanud mitmeid füüsiliselt väljakutsuvaid mägesid. Siis jõuab matkaraja algusesse, kust oleks pidanud veel linna hääletama - ja pole üldse kindel, et kui ruttu auto peale saab. Kokku oleks edasi-tagasi liikumine võtnud aega 2 päeva ning lisaks veel päevad linnas. Ehk siis oli minu otsus lihtne. Kannan rohkem toitu ja seda mitmepäevast matka linnani ma ette ei võta. Küll ma hakkama saan. Nii paningi hoopis selles teeristis oma telgi püsti ja liikusin järgmisel päeval edasi. Järgmine päev oli imeilus. Nii ilus, et veetsin terve päeva filmides ja pildistades. Sel päeval liikusin üle Glen passi ning siis läbi Rae järvede.
Glen Pass asub Kings Canyon National Parkis, umbes 3,635 meetri kõrgusel. See ühendab Rae Lakes'i piirkonna lõunas asuva Vidette Meadow’ga, pakkudes kauneid vaateid ja mägimaastiku dramaatilisust. Paljude matkajate arvates on see Sierrades üks ilusamaid kurusid. Rae Lakesi piirkond koosneb alpi järvedest, mis asuvad umbes 3,200 meetri kõrgusel. Kristallsinised järved, mida ümbritsevad kõrged mäetipud, loovad postkaardiväärilise maastiku. See piirkond on populaarne nii PCT ja JMT matkajate kui ka lühemat Rae Lakes Loopi läbivate matkajate seas.
Astusin telgist välja ja see oli mu vaade
Rae järved
See oli üks tore rippsild
No see 800 märk tuli küll aeglaselt
Jalutasin pikalt mööda jõge
Järgmisel päeval oli ees Pinchot pass, mis asub 3,688 meetri kõrgusel ning kuigi see ei ole raja kõrgeim kuru, siis peetakse selle tõusu üsna väljakutsuvaks. Sain ka mina seda tõusu omal nahal tunda. Tipu poole liikumine läks sellel hommikul kuidagi eriti aeglaselt, aga mis seal ikka, ükski tipp pole veel siiani tulemata jäänud. Jalg jala ette ja tipu poole. Kui eelmine päev oli väga päikseline, siis nüüd hakkas mäetipus konkreetselt lund sadama. Proovisime siis kiiresti laskuda ning kuigi aega ja jõudu veel kõndida oli, siis ei hakanud igaks juhuks uut tippu enam ette võtma ning panime telgid püsti.
Seal ta oli!
Vaade mäetipust
Öö oli üsna külm. Kasutasin tavalisi trikke ehk siis kõik tehnika magamiskotti sooja, müts pähe, telk tuulevarjulisse kohta. Samuti tulid telki sooja jalanõud ja veepudelid, et nad hommikul külmunud ei oleks. Hommik oli aga ilus. Pakkisin asjad ja hakkasin liikuma 3688 meetrise Mather passi poole. Teekond sinna oli...lihtne. Viimane üles ronimine võttis küll veidi aega, aga midagi keerulist seal polnud. Aga Mather passi erilisus ei olegi nii palju tõusus kui hoopis laskumises. Edasi ootas ees pikk ja imeilus laskumine. Ma kõndisin terve selle aja lihtsalt suu ammuli vaateid vaadates ning proovisin seda kõike jäädvustada.
Imeilusad vaated laskumisel
Järgmisel päeval ootas mind ees varajane äratus. Teadsin, et teekond Muir passi tippu on pikk ning tahtsin vara peale hakata. Muir Pass asub umbes 3,647 meetri kõrgusel ja ühendab Kings Canyon'i lõunaosa ja Evolution Valley põhjaosa. See on üks kõrgemaid kurusid PCT-l ning selle ümbruses on imeilusad mägijärved, alpi taimestik ja võimsad graniitkaljud, mis loovad imelise maastiku. Teekond oli jällegi imeilus, kuid Muir Passini jõudmine oli minu jaoks raja kõige võimsam üldse. Seal oli veel väga palju lund alles, selle kõige keskel ilusad alpijärved ning võimsad ja metsikud vaated. Muir passi tippu jõudes oli seal ka pisike mägionnike, kus siis veidi teiste matkajatega jutustasime. Laskumine Muiri tipust oli samuti imeilus ning ma juba nägin, et ka telkimiskoht asub ilusate järvede ääres. Sel õhtul oligi üks minu ilusamatest telkimisplatsidest tervel rajal.
Matka algus Muir passi poole
Lõunapaus. See musta kattega tünn oma karukanister.
Teekond Muir Passi tippu
Laskumine Muir passilt
Teel telkimiskoha poole
Üks mu lemmik telkimiskohti PCT-l
Hommikul ärkasin üles imeilusate Sierra mägede vahel, aga hoopis väga elulise probleemiga - minu kaks 10 000 akupanka olid mõlemad tühjad ning telefon hakkas tühjaks saama. Telefoni oli üksinda mägedes matkates vaja selleks, et õigel teel püsida ja mitte ära eksida. Teadsin, et kuskil raja ääres on majutus nimega Muir ranch, kus peaks saama laadida telefoni ning tegin plaani, et käin sealt läbi. See oli ka koht, kuhu soovil oleks saanud endale toidupaki saata, aga kuna oli tegu nii isoleeritud kohas oleva majutusega, siis oli selle saatmise tasu väga kõrge ning lisaks olid seal veel mingid eritingimused, et kuidas seda saata. Ehk siis lühidalt liiga kallis ja liiga keeruline. Maastik muutus rohelisemaks ning nägin päris palju loomi. Liikusin 16 miili Muir ranchi poole rekordkiirusel, võisteldes oma telefoni tühjeneva akuga. Lõpus sinna ma kohale jõudsin ning tegin vajaliku laadimise. Huvitav oli see, et seal oli ka väike pood, kus müüdi kõike matjakale vajalikku, aga absoluutselt mitte mingit toitu. Ja no ma oleks väga õnnelik olnud toidu üle, kuna varud hakkasid vaikselt otsa saama. Aga. Kui nii, siis nii.
Käes oli järjekordne imeliste vaadetega päev ning ees järjekordne kuru. Selden pass, mis osutus lihtsaks jalutuskäiguks absoluutselt suurepäraste vaadetega. 3323 meetri kõrgusel asuval kurul jagus vaateid igas suunas. Ma lihtsalt istusin seal ja imetlesin.
Sierrade ilu jagus igasse päeva
Vaated Selden passi tipust
High Sierra eelviimasel päeval ootas mind ees 3323 meetrine Silver pass. Muidu oli kõik ilus, aga taevas oli selline ähvardav ja kartsin natuke, et kõnnin otse tormi. Aga no ega väga palju muid variante polnud. Toit oli otsakorral ja mägedest oli vaja välja saada. Niimoodi lihtsalt ronisin üles ja lootsin parimat. Kõik läks hästi ning viimane pikk High Sierra matkapäev oli täis imelisi vaateid ja korisevat kõhtu. Õhtune telkimiskoht oli kuidagi eriti külm. Tõmbasin end järjest tihedamalt ellujäämisteki sisse ning ootasin hommikul. Kell neli mõtlesin, et aitab naljast ning asusin teele. Varsti saab süüa.
Silver Passi tipp paistab
Sellised mäed olid.
"High Sierras", aitäh ja head aega!
Hommik algas imeilusa päiksetõusuga ning imelise allamäge teega. Kuigi ma liikusin päris kiiresti, siis möödus minust päris mitu matkajat, kes reaalselt jooksid mäest alla. Ainus, mida kõik möödudes ütlesid, oli et "varsti saab süüa". Jah, kaloreid oli veidi rohkem kulunud kui tarbitud.
Pärast 13 järjestikust päeva looduses jõudsin ma lõpuks kauaoodatud Reds Maedowsisse ning võtsin bussi Mammoth Lakesi linna, kuhu olin sateliittelefoni sõnumi teel palunud vennal endale hosteli broneerida. 35 EUR öö. Üks odavamaid ööbimisi rajal. Ma jäin sinna 3 ööks. Esimese toidukorrana tellisin pasta ja pitsa. Päris hea oli.
"High Sierra" oli küll füüsiliselt raske, kuid kui võtta üks kuru päevas ja hommikul vara alustada, siis ega seal midagi ületamatut polnud. Ärkad üles, hakkad mäetipu poole rühkima. Mingi aeg hiljem jõuad kohale ning siis tuleb laskuda. Jõuad alla, telk püsti, magama. Järgmine päev uuesti. Samas olin ma siiski mägedest välja jõudes füüsiliselt väga kurnatud. Lihased olid valusad ja trepist üles liikumine oli aeglane ja keeruline. Samuti olin lihtsalt ka üldiselt väsinud. Õnneks tuli hosteli üks tore Itaalia matkajate grupp, kes õhtuti ülimalt head pastat tegi ning oma juttudega kõigi tuju üleval hoidisid. See oli esimene linn, kust lahkumisega ma ikka korralikult venitasin, kuna lihtsalt oli puhkust vaja. Ka teised matkajad rääkisid esimest korda väsimusest ja motivatsioonipuudusest. Üks matkaja oli Sierrade keskel teinud 11 zero päeva ja plaanis rada isegi pooleli jätta. Inimesed hakkasid natuke murduma. Kui ma lõpuks juba linnast välja sõitmas olin, kohtusin täiesti juhuslikult vana sõbra, Ryaniga ja nii see läks. Oli hea põhjus veel üks päev linnas veeta. Seekord me siiski telkisime raja lähedal ning olime juba peaaegu tagasi looduses.
Postkaadid koju
Postkontoritesse tellisime oma matkavarustust ning need said matka jooksul juba nagu teiseks koduks
Hiker box hostelis
Teiste matkajatega hostelis
Juhuslikult Ryaniga kohtumas
Kuna Ryan on kohalik, siis oli tema perel võimalus talle postkontoritesse toidupakke saata, mis vähendas oluliselt toidukulusid rajal
Tagasi Reds Meadowsis ning üritamas rajale minna
Elu pärast Sierrasid
Pärast kõrgete Sierrade läbimist oli päris tore tagasi matkama minna. Me olime kõik läbinud just raja kõige raskema osa ning mitte ükski mägi ei hirmutanud meid enam. 3km+ kõrgustes matkamisest oli saanud rutiin. Samuti oli loodus veel jätkuvalt superilus. Ainult kõnni ja naudi.
Looduse ilu jätkus ka "madalamates" mägedes
Yep. Vaated.
See oli nii tore pood, mis jäi ilusti rajale ka
Tundub, et rahval oli uusi matkagaase vaja
Imeilusad mägijärved
Veel järvi...
Tere, sääsed!
Hommikused külalised
Füüsiline vorm on hea, rada ilus, aga...siis hakkasid matkajatel tekkima uued probleemid. 1000 miilini jõudmine on küll väga oluline eesmärk ja hetk, kuid sellel on ka paljudele matkajatele hoopis negatiivne mõju. Mina jõudsin sinna oma 85. matkapäeval. 3 kuud matkatud, 3 kuud viisat veel järel. Samas polnud ma rajaga isegi veel poolepeal. Väga paljud inimesed hakkasid mõtlema just sellele, et kui palju aega on juba kõnnitud ning samas kui "vähe" maad on kogudistantsist tegelikult läbitud. Hakati arvutama ja loogika ütles, et sellise tempoga lõppu ei jõua, kuna Washingtoni peaks ideaalis jõudma enne oktoobrit, kuna muidu on seal lund palju ja rada ohtlik. Samuti oli paljudel inimestel takistuseks viisa.
Kohtasin sel perioodil neid arvutajaid üsna palju. Ja nad olid paanikas ja mures. Esimest korda hakati tõsisemalt mõtlema sellele, et teatud rajalõike saab ju tegelikult vahele jätta. Oli inimesi, kes mõtlesid välja põhjuseid, et mingeid juppe rajal vahele jätta ja teisi, kes isegi kogu matka pooleli jätsid. Kuulsin, et ka minu esialgne matkagrupp otsustas mingi jupi rajast vahele jätta. Seejärel otsustas kaks matkajat kogu matka üldse pooleli jätta. Nendeks olid Tim ja Jolanda. Just need, kellest ei mina ega teised poleks katkestamist mitte kunagi oodanud. Jolanda oli alati hommikuti esimesena rajal ning Tim nautis oma teekonda väga. Minul katkestamise mõtteid ei tulnud, küll aga olin ka veidi mures, et kuidas ma siis ikka lõppu jõuan. Arvutasin. Iga päev peab vähemalt 20 miili kõndima ning siis jääb kuskil 9 vaba päeva. Tundus napikas. Mul polnud aimugi, et mõned nädalad veel ja 20 miili on mu igapäevane absoluutne miinimum niikuinii. Mul endal otseselt suurt motivatsioonikriisi ei tulnud, lihtsalt sain aru, et puhkepäevi ei tasu väga laialt enam kulutada.
1000 miili märk, mis paljudel moti maha võttis
Põhja-Kalifornia
Pärast 1000 miili märki tuli Sierra mäestiku osa lõpp Kennedy Meadows North-is, kus me saime lõpuks lahti kohustuslikust karukanistrist. Sellega olid Sierrad läbi. Edasi pidi tulema Põhja-Kalifornia, mis paljude juttude järgi oli "igav", "kole" ja "mõttetu". Tegelikult polnud sellel lõigul midagi viga, lihtsalt see matka osa oligi paljude jaoks vaimselt keeruline. Kui enne oli väljakutse pigem füüsiline, siis nüüd algas peale vaimne mäng.
Mingi hetk jõudsime South Lake Tahoesse, mis oli tol ajal kõige suurema karude tegevusega lõik rajal. Oli matkajaid, kellelt varastati toit ära kõrgelt puu otsast ning iga telkimiskoha juures olid kommentaarid selle kohta, kuidas seal karud kellegi toidu nahka pannud on. See lõik kestis paar päeva ning proovisime siis enda parima teha, et toit alles jääks. Samal ajal oli see piirkond ääretut ilus ning seal oli ka mitmeid muid matkaradasid ning teisi matkajaid.
Maastik pärast Kennedy Meadows Northi
Jubekole Põhja-Kalifornia
Hirmus kohe
Oleks siis mõnigi vaade olnud...
Matkajad muutsid iga päevaga üha enam sama nägu
Uskumatult kole ja mõttetu Põhja-Kalifornia
Jube lihtsalt.
Põhja-Kalifornia, mitte mingeid vaateid!
Täitsa hirmus kohe!
Mõned päevad ilusat loodust hiljem jõudsin Donner Ski Ranchi. Seal pidavat olema hea toit ja odav majutus (35 EUR hostel). Say no more. See koht oli super! Alati kui kuhugi kohale jõuda, siis tahaks ainult teistega jutustada ja muljeid jagada, aga nagu tavaliselt, pidin ma ka seekord kõigepealt hakkama endale uusi jalanõusid tellima ja välja mõtlema, kuhu need peaks saatma, seejärel pidin oma instagrami uuendama ja muu sarnasega tegelema. Möödas oli juba 3 tundi. Siis liitusin aga teistega ning meil oli lõbus õhtu toidu ja juttudega. Mingi grupp liikus telkima, et raha kokku hoida, mina liikusin suurimal heal meelel oma voodisse. Järgmiseks hommikuks oli mul väga hea plaan. Ärkan vara ja hakkan kõndima. Kuni. Ma ei ärganud nii vara. Ja siis läksin lihtsalt korra kohvikusse vaatama, et mida seal pakutase. Ees olid kaasmatkajad. Ja nii see läks. Mitte midagi ei ole paremat kui pikk hommikusöök ajal, mil sa peaks juba ammu matkama. Aga. Need on jälle samas need matkade parimad hetked. Inimestega, kellega sa suure tõenäosusega mitte kunagi enam ei kohtu.
Kole Põhja-Kalifornia, väkk!
Ma ärkasin vist kell 4 siin
Endiselt õigel teel
Mäetipus telkimas
Õhtul telki püstitamas
Kui minule meeldis telgis ööbida, siis paljud matkajad eelistasid ööbimist lageda taeva all
Vaated pärast Sierra City järgselt tõusu
Järgmiseks liikusime Quincy poole. Vaated olid imeilusad, aga päevad hakkasid kokku sulama, sest ega midagi väga peale ilusate vaadete ja kõndimise seal ei toimunud. Viimasel päeval istusime kurvilisel teel auto kastis ning suundusime otse toidupoodi, et sealsest restoranitoidust veidi odavamast toidust kõigepealt kõht täis süüa.
Vahepeal tuli ette ka kilomeetrite tähiseid rajal :)
Üks ilusamaid telkimiskohti raja. Jah, selles koledas Põhja-Kalifronias.
Päikseloojang minu telgist.
Ei kurda.
Autokastis linna poole liikumas.
Klassikaline nälja kustutamine esimese poe ees
Mingi ime läbi suutsin ma end isegi samal päeval linnast lahkuma veenda ning kõndisin õhtul veel mõne tunniga üsna korraliku distantsi laagriplatsini. Kokku tuli peaaegu 20 miiline päev, millest enamus olin ma veetnud linnas kohvikus istudes. Edasine eesmärk oli lihtne. Raja keskpunkt. Mõned inimesed olid rohkem meeleheitel kui teised, et sinna jõuda. Keskpunkti jõudmine tundus absoluutselt vajalik, et mingigi motivatsioon tagasi saada, mis meist paljudel kuhugi 1000 miili kandis kaduma läinud oli. Me olime selleks ajaks juba üsna kogenud matkajad. Ning see kogemus lõi hästi välja enne raja keskpunkti. Päev oli äärmiselt kuum. Nii kuum, et see tegi isegi laskumise keeruliseks. Jõudsime alla orgu, kus oli kohvik ja laagriplatsivõimalus. Oli alles keskpäev. Meeletu kuumus. Vaatasime rajaprofiili, mis oli üle kümne miili ainult üles ja üles ning kõik matkajad otsustasid lihtsalt mitte enam edasi minna. See polnud lihtsalt mõistlik ega ohutu. Veetsime aega kohvikus, ajasime juttu ja laagerdasime. Hommikul olid äratuskellad varased ning asusime tõusu võtma kottpimedas ja normaalse temperatuuriga. Läks päris mitu tundi ronimist, kuni lõpus seal see oligi! Keskpunkt! Matka 101. päeval jõudsin ma rajaga poole peale. Kokku oli mul aega kuskil 175 päeva. Ups. Tuleb vist tempot lisada (Spoiler: sai tehtud :D ).
Mis teha, kui edasi kõndida ei saa ja peab pausi tegema :D
Liiga kuum
Aeg uuteks jalanõudeks
Hommikune ronimine
1325 miili...ok
Pool rada tehtud.
Mul läks kokku rajal vist 3 paari päikseprille...
Pärast raja keskpunkti tuli sobilikult peale lühikest 8 miilist jalutuskäiku võimalus linna hääletada. Ööbisime Chesteri linna pargis, mis lubas matkajatel seal ööbida. Ma leidsin veel eriti hea mugava katusealuse koha. Siin tutvusin Sri Lanka matkajaga, kellest sai hiljem mu hea sõber. Linnast välja matkates kohtusin veel järgmiste inimestega, kellega me sama autot ja hiljem telkimisplatsi jagasime. Uued toredad sõbrad Taanist ja USA-st leitud! Samuti olime lõigul, mis oli alles metsatulekahju tõttu kannatada saanud ning mille osad matkajad vahele jätta otsustasid. Metsatulekahjusid on PCT rajal olnud väga palju ning iga aasta tuleb neid aina juurde. Seega põlengutest kahjustunud metsa on palju. See lõik oli aga üle 100 km pikk. Et kogu värk liiga lihtne ei oleks, lisandus põlenud metsale ka üle 20 miiline lõik, kus oli palju karusid ning kus oli karukanister kohustuslik (ööbides). Mitte ükski thruhiker ei hakanud selle väikse lõigu pärast endale kanistrit organiseerima. Me lihtsalt kõndisime selle maa päeval ära ja ööbisime seal, kus kanistrit vaja polnud. Loogiline. 20+ miili ju ainult. Jah, karu ma tõesti nägin selle lõigu jooksul, kuid hoopis suurem probleem oli mu madrats, mis otsustas mingi nähtamatu terava asja tõttu öösel katki minna. Õnneks olid mu uued sõbrad järgmisel päeval suureks abiks, et auk üles otsida (kõige raskem osa) ning see paranduskomplektiga kinni lappida. Toimis hästi.
Saime pargis ööbides isegi katuse alla
Õhtune telkimine
Põlenud alasid oli PCT-l väga palju
Õhtul liikusin ma veel veidi ülespoole, et ilusa vaatega kohas telkida. Järgmisel päeval tegin pika päeva ning jõudsin ilusti Burney linna, kus oli teada, et ühe kiriku juures olev spordihall pakub matkajatele tasuta majutust ja pesemivõimalust.
Tööõnnetus
Burneys väljateenitud toitu nautimas
Majutusest leidsin palju vanu tuttavaid eest
Edasi läks rada mööda tohutust turismi vaatamisväärsusest, Burney fallsist ning liikus (mõne ööbimisega) Mount Shasta poole. Oli KUUM, aga me olime juba nii karastunud, et mingi kuumusega meid juba ei murdnud. Mt Shastas ma liiga palju aega ei kulutanud. Võtsin oma postipaki, käisin matkapoes ja ostsin uue pluusi, kuna eelmine oli absoluutselt ribadeks, sõin ja ostsin toiduvarud ning jõudsin veel viimase bussiga linnast välja. Vot see oli tempo. Olin flows. Ilm oli endiselt megakuum. Kui kõrbes oli päeval kuum, aga öösel külm, siis nüüd ei saanud magada, kuna lihtsalt nii palav oli. Aga noh, kunagi see uni ikka tuli. Tõusudel läks megakogustes vett. Aga. Kõik oli okei. Kõik oli tehtav. Kuni järjekordse veevõtu koha juures hakkas levima jutt, et rada põleb. Meile lähedal. Hommikuks oli pilt selge. Põles. Me olime tulekahjust küll piisavalt kaugel, aga suits kattis ka mägesid meie ümber. Edasi ei saanud kõndida, sest just sealpool põleski. Järgmisel teeotsal pidime evakueeruma. Hääletasime tagasi Mt. Shastasse ning läksin kohvikusse, kus ootas mind ees üsna suur grupp matkajaid, telekast tulid tulekahju uudised. Vot see oli keeruline olukord.
Ma ei tunne USA tulekahjusid ja mul polnud aimugi, mida teha. Põles kuskil 800 km pikkusel lõigul ja mitmes kohas. Kõige loogilisem tundus see lõik vahele jätta ja hiljem tagasi tulla. Samas. See tähendas liikumist Washingtoni, mis oli 12 tunni kaugusel rongiga. Ja pärast tagasi tulemist. Nii palju, kui oli inimesi, oli ka sellele olukorrale erinevaid lähenemisi. Jägsisin instagramist, kuidas kaasmatkajad tegid väga erinevaid käike. Kes liikus ikkagi edasi ja jättis põlevad lõigud vahele ning kõndis seal, kus sai. See oli aga väga keeruline, sest tulekolde ulatus pidevalt muutus, paljud kohad olid paksult suitsu täis. Tuli raporteid linnadest, kus "sadas taevast tahma alla" ning ei saanud hästi hingata. Teine populaarne variant oli sõita raja lõppu ja hakata sealt vastassuunas tagasi kõndima. Ka variant. Palud liikusid siiski Washingtoni ning alustasid kuskilt Cascade Locksi juurest põhja liikumist. Kuna ma lihtsalt ei suutnud enam variante kaaluda, siis liitusin oma sõpradega ja liikusin juba järgmisel päeval rongiga Washingtoni osariiki. 100-eurone rongipilet tundus Kalifornia ja USA üldist hinnataset teades juba üsna soodne. Ööbisime raudteejaamas, kuna rong läks kell 5 hommikul ning me lihtsalt ei tahtnud jälle üle 100 EUR ühe öö majutuse eest maksta. Enne meie rongi läks rong lõunasuunas. Sinna läks ka ports matkajaid peale. Need, kes raja pooleli jätsid. Enamasti kohalikud. Neil oli lihtne uuesti tagasi tulla. Mina teadsin, et selleks, et uuesti tulla rada läbima, läheks mul arvatavasti mitu aastat. Sõitsin põhja.
Suured numbrid mõlemas suunas.
Burney Falls.
Rajal olid väga ilusad sillad.
Kuumal päeval oli iga veeallikas abiks.
Mt. Shastast bussi võtmas.
Oli palav päev
Tõusu võttes tuli pause rohkem kui üks
Imeline vaade otse telgist
Hommik
Tulekahju eest ära hääletamas
Kohvikus aru pidamas
Enne rongile minekut
Ostsime endale sellised toredad särgid
Öö raudteejaamas
Matkakaaslasega rongis, söömas :D nagu ikka matkajad.
Washington
Pärast unetut ööd raudteejaamas tiksusime terve päeva rongis ja jõudsime õhtuks Cascade Locksi telkimisplatsile, mis oli paksult PCT matkajate telke täis. Õhtu oli jällegi täis mitmeid toredaid taaskohtumisi ja huumorit. Hommikuks äratuskella ei pannud ning magasin üsna pikalt. Tegin veel ühe poeringi ning läksin kohvikusse, et elektroonika lõplikult täis laadida ning internetti kasutada. Kohviku ühte nurka on kogunenud matkakolleegium ehk siis grupp matkajaid, kellest üks on targem kui teine. Arvustatakse kõike - varustust, liikumiskiirusi, telkimiskohti ja rada. Mis kõige olulisem, arvustatakse ka inimesi, kes otsustasid mitte läbi põleva metsa matkama hakata, vaid hoopis Washingtoni “hüpata” ning kõigepealt selle osa ära kõndida. Samal ajal saan ka sõnumi ühelt samal ajal rajal olevalt Eesti matkajalt, kes ütleb, et “ega siin just liiga õnnelikud ei olda nende juurde tulnud matkajate üle”. Järsku tunnen tohutut vaimset ja füüsilist väsimust. Viimased päevad on täis olnud magamata öid, pikki reisipäevi ning liiga palju teadmatust, valikuid ja otsuseid. Mitte midagi minus ei taha tagasi rajale minna. Olen kõigest sellest äkki nii väsinud. Miks me ei võiks lihtsalt kõndida ja loodust nautida? Miks see kõik nii keeruline olema peab ja kõigil nii palju arvamusi olema peab.
Suht palju matkajaid
Rohkem kohtumisi vanade sõpradega
Seda jäätist sai söödud rohkem kui üks
Tõusen püsti, võtan kohviku eest oma koti ning kõnnin suunas, kus nägin enne hotelli. Astun sisse ning küsin toa kohta. Saadaval on ainult suure voodiga tuba, mis on kallim. Suht tuimalt ohkan, mille peale pakub teenindaja korralikku allahindlust ning võimalust ka kohe kell 9 hommikul tuppa saada. Olen väga tänulik, võtan võtme ning lähen oma tuppa. Nagu ikka - mitte midagi erilist 130 USD (see on siis hind pärast allahindlust) eest. Õnneks on voodi suur ja mugav, konditsioneer töötab ning samuti internet. Rohkem polegi vaja. Veedan terve päeva voodis, käies vaid korra söömas. Absoluutselt parim puhkepäev. Vaikselt närib küll teadmine, et olen kogu selle ümberlokeerumise protsessiga juba mitmeid matkapäevi (ja muidugi ka raha) raisanud ning siit läheb järgmine, kuid samas saan aru, kui oluline on lõpuks korralikult puhata.
Järgmisel päeval ärgates on meeleolu absoluutselt teistsugune. Olen puhanud ja valmis matkaks. Mingil müstilisel kombel venib linnast lahkumine - on vaja veel poes käia ja jäätist süüa ja niisama venitada. Kuskil kella 12 ajal asun siiski teele ning ületan ikoonilise maamärgi PCT-l, milleks on “Bridge of Gods” ehk siis Jumalate Sild, mis on tuntud “Wild” filmist, kus peategelane enda PCT matka lõpetas. Kui tavaliselt tähendaks selle silla ületamine suurt saavutust - ees oleks vaid viimane osariik ning matka lõpp on üsna lähedal, siis hetkeolukorras tunnen, et olen valel ajal vales kohas. Ma ei peaks siin veel olema. Liiga vara on. Kui kõik hästi läheb, siis peaks ma kuskil kahe kuu pärast siia uuesti jõudma. Siis juba natuke teise meeleoluga. Minu matk peaks siin lõppema.
Washingtoni on PCT matkajate poolt haibitud kui imeilusat lõppematute vaadetega osariiki, kuid mind ootavad ees vaid paras metsadžungel ning sääsed. Meenutab isegi natuke Eestit. Rajal on rahvast korralikult ning esimesed miniatuursed telkimiskohad on paksult telke täis. Tavaliselt leidub alati keegi, kes viisakalt pakub mõnda varianti, kuhu ma oma telgi mahutada saaks, kuid plaanin siiski edasi suurema telkimisplatsini kõndida. Telke on igas võimalikus natuke siledamas kohas ning telkimiskoha leidmisel on oldud vägagi loomingulised. Tunnetan õhus pinget. Sellist pinget, mida pole varem kohanud. On inimesi, keda ärritab, et rajal on rohkem matkajaid, kui neile meeldiks. Panen telgi enam-vähem sobivasse kohta püsti ning kuulen kõrvaltelgist mingit nurinat. Pole kindel, kas see oli minu suunas ning otsustan, et ei hakka küsima ka. Kui midagi öelda on, tulgu välja ja räägime.
Järgmine päev jätkub sarnases meeleolus. Kui kõndimise ajal on kõigil oma tempo ja mull, siis veevõtukohtades toimub põhiline mõttevahetus. Üks noormees selgitab, kui halvasti ta end rajal tunneb, et pidi lõigu vahele jätma: “See matk ei tundu enam endine, ma ei ole järjest Mehhikost Kanadasse kõndinud. Äkki ma oleks saanud midagi muuta, teistmoodi teha, et ikkagi järjest kõndida saanud oleks. Nii halb tunne on siin olla, nii ei pidanud see ju minema.” Lohutan teda, et eks me kõik tunneme end samamoodi kehvasti ning eks ainus, mida me selles olukorras teha saame, on kõndida edasi ja põhjasuunas. Ma tean, et kõik on mööduv, samamoodi möödub kindlasti ka see halb tunne. Tuleb lihtsalt edasi liikuda. Ja vähemalt see liikumise osa tuleb mul välja. Täiesti ootamatult teen maratonpäeva, kõndides 42 kilomeetrit. Päeva tipphetk on 2-kilomeetrine lõik, mis on mööda hästi kõnnitavat lamedat maad. Midagi, mida sellel matkateel just liiga tihti ei juhtu. Inimesed kihutavad minust mööda nagu kiirteel. Keegi ei usu, et korraks saab ka nii lihtsat lõiku kõndida.
Esimene nädal Washingtonis pole lihtne. Olen väsinud, magan ülepäeviti 12 tundi kella üheksani hommikul, mis matkajate maailmas on ennekuulmatu - keset päeva ärkamine. Sisendan endale, et nii kaua, kuni ma päevas sellest olenemata siiski oma 20 miili (32 km) ära kõndida suudan, siis on kõik hästi. Kõnnitav distants hakkab aga hilisest ärkamisest hoolimata ülimalt lihtsalt kätte tulema. Päevadel, mil varem ärgata suudan, pole harvad üle 25 miilised teekonnad ning see tõstab enesekindlust ja motivatsiooni. Lisaks on sääski ja on kuumust. Päevad, mil kõnnin läbi põlenud alade, pole päikse eest just liialt kaitset ning selliseid pikki tõuse kõrvetavas kuumuses võtta on päris raske. Raske, aga mitte võimatu. Ma tean, et ma suudan seda, selles pole küsimustki. Enda keha võimete tundmine on muutunud päris heaks. Tean üllatavalt hästi, millal puhata, millal süüa, millal tempot maha võtta ning millal rohkem juua. See kõik tähendab, et kui ma õhtul telkimiskohta jõuan, siis olen veel üsna heas füüsilises seisus, lihtsalt üldiselt väsinud. Kogu sellest matkast. See on imelik tunne - olla ühest küljest üldiselt väsinud, kuid teisest küljest füüsiliselt võimekas. Kuna “kaotasin” puhkepäeva võtmisega ühe matkapäeva, siis otsustan, et proovin võimalusel Trout Lake linna vahele jätta. Seega on mul kotis natuke rohkem toitu kui enamusel ning kui kolme päeva järel Trout Lake juurde viivale teele jõuan, on selge, et vean olemasoleva toiduga järgmise asustuseni välja. Väga rahulolevalt jätan linnapeatuse vahele ning kõnnin aga edasi.
Üks paljudest põlenud metsa lõikudest PCT-l
Jõuan ööbimiskohta kella kaheksa paiku ning olen jällegi üks viimaseid. Paremad kohad on ammu võetud, seega veedan tükk aega, kõndides siin ja seal ning otsides kohta, kuhu telk panna. Lõpuks mingi poolkahtlase koha leian, aga ega teistelgi need kohad palju paremad pole. Veedan veel päris palju aega, et leida mingigi puu, kus oleks mingidki oksad allpool, kuhu saaks oma toidukoti karude eest riputada. Tunnen, et olen väsinud ning iga tegevus tundub kui suur kohustus. Aga kes neid asju peale minu ikka teeb. Nii jalutangi järjekordselt jõeni ning kogun sealt joogivett. Und ei tule pikka aega. Nimelt oleme kohas, kus ühele matkajale kukkus rajal kõndides puu peale ning ta sai surma. Ümber enda vaadates saan hästi aru, miks selline asi juhtuda sai. Minu ümber on väga kõrged ja peenikesed puud ning paljud neist on ka ei näe terved ja elujõulised välja. Maha kukkunud puid on sadu ning mõned püsti jäänud puud kõiguvad aeglaselt. Lohutan end sellega, et tuult õnneks pole.
Washingtonis mu üldine väsimus järjest süveneb. Raske on. On hommikuid, kui ärkan üles ning mitte midagi minus ei taha jälle matkama minna. Silmade all on kotid ning terve keha on väsinud. Aga noh. Mis on mu võimalused? Kui ma tahan kuhugi jõuda, kus saaks head toitu ja puhkust, siis tuleb edasi liikuda. On hommikuid, mis tulevad raskemalt kui teised. Mil iga poole tunni tagant mõne pausi teen ja istun. Ja see on nii hea tunne. Lihtsalt istuda ja mitte edasi liikuda. Istuda ja vaadata vaadet. Istuda ja lihtsalt olla. Sellist aega võiks siin matka jooksul olla rohkem, palju-palju rohkem, aga kuna läbitavad distantsid ning öine unevajadus on mõlemad kasvanud, siis päeval väga palju ja pikki pause teha ei saa.
Liiga vara Washingtonis.
Päikseloojangus matkamine on alati lahe kogemus
See oli üsna hirmus koht muidu
Viimasel päeval oli kõht ikka juba väga tühi
White Passi jõudes ootavad ees jälle matkajate massid, sinna saadetud postipakkide mäed ja poolepäevane dušijärjekord. Pole hullu, saabki terve selle aja söömisega tegeleda. Vaikselt hakkavad kohale jõudma ka mõned mu sõbrad. Tuju läheb paremaks. Mingi ime läbi suudan end siiski mitu tundi plaanitust hiljem (klassika) teele asutada ning hakkan aga edasi kõndima. Kogu matk jätkub samas teemas. Järsud tõusud, imeilusad vaated, üldine väsimus, aga samas hea füüsiline vorm. Mingil hetkel (päris mitu päeva hiljem) jõuan Snoqualamie passi, kus on mugav ja soodne majutus. Jätkub teekond Stevens Passi. Näen, et "ainult" 74 miili ning mõtlen, et mis seal ikka, paar sammu ja valmis. Tegemist on aga füüsiliselt keerulise lõiguga ning selle läbimine võtab energiat, tahtejõudu ja aega.
Natuke sai alustuseks söödud
Sõbrad jõudsid ka järgi
Und jäi väheks
Imeilus looduspilt vol miljon
Selle grupiga matkasime Washingtonis veidi siin-seal koos
Tundus, et tuleb hea lühike ots. Tegelikul oli maastik karm ja füüsiliselt raske.
...ja muidugi ilus.
PCT raske maastik võrdub tavaliselt ilusa maastikuga.
Stevens passist hääletan Leavenworthi linna, kus saan ühe Eesti tuttava juures kaks ööd puhata. Ainus puhkepäev terves Washingtonis. Kui tagasi rajale hääletan, võtab mind peale mees, kes oli just oma perega matkamas käinud ning kuuldes, millega ma tegelen, on ta täiesti vaimustuses. Viib mind sööma, maksab mu toidu eest ning küsib palju küsimusi. Saan lõpuks rajale tagasi. Ees on mingi 10päevane lõik. Täpselt ei tea ise ka. Toppisin koti korralikult toitu täis. Vist liiga korralikult. Esimesed päevad on rasked. See lõik pidi olema raja üks raskemaid. Sain sellest suht kohe ka ise aru. Aga. Iga toit saab ükskord vähemaks söödud, kott läheb kergemaks ning lõpp tuleb ka aina lähemale. Vahepeal tuleb veel läbida lõike, kus terve päev tuleb suurtest maha langenud puudest üle ronida. See on nagu omaette sport juba lõpuks. Kõnnin ja kõnnin kuni jõuan Stehekinisse. Esimene asustus üle väga pika aja. Stehekin on väike ja eraldatud koht, kuhu ei pääse autoga – sinna saab ainult paadi, vesilennuki või PCT raja kaudu. PCTlt High Bridge'ist sõidab Stehekinisse buss, mis ongi mõeldud PCT matkajatele. Distants on 17 miili ning buss peatub alati ka kuulsas pagaripoes, millest kõik matkajad tavaliselt juba Washingtoni alguses legende räägivad. Stehekinis kohtasin ka USA matkajate paari, kellega matkasin koos Sierra mägedes. Neid oli nii tore jälle näha!
Washington oma ilus
Yep. Täiesti tavaline päev rajal.
Neid puid oli seal PALJU
Sildasid olid ka...palju
Kahjuks liigagi tavaline vaatepilt rajal - põlenud mets
Sild on sild. Vähemalt saab kuiva jalaga üle
Washingtonis pole maha langenud puud just lihtne takistus
Peaaegu linnas!
Buss, mis viis Stehekinisse, spetsiaalselt matkajatele
Legendaarne pagaripood
Stehekin
Stehekinis on järjekord nii pesumasinale kui ka dušile pikk. Kuidagi õnnestub mul oma pesu üsna varakult pesema panna, kuid dušiga nii hästi ei lähe. Olen järjekorras kahe habemega mehe taga ning kui kui pärast pikka aega jälle duši juurde jõuan, näen habemikku just dušimajakesest välja tulemas. Arvates, et minu kord on käes, lähen sisse ning hakkan sättima. Äkki kostub uksel valju koputus. Arvan, et keegi unustas midagi ning teen ukse lahti. Vastu vaatab habemik, aga natuke teistsugune sellest, keda ma enne väljumas nägin. “Minu kord on!” ütleb ta järsult ning kõnnib minust mööda ja astub duširuumi. Vabandan ja selgitan, et ajasin ta segamini teise mehega, kuid ilmselgelt teda mu selgitused ei huvita ning tõmbab ukse mu nina eest kiirelt ja järsult kinni. Ma olen juhtunust natuke šokis ning kõige enam šokis sellest, et on inimesi, kes rajal nii suures stressis on. Selgitan väljas lugu teisele mehele, kes just pesemast tuli ning ta vaid muigab ja ütleb, et: “No ma ei tea küll, kuidas sa meid segamine ajada said, ma olen ju palju parema välimusega!” Naeran isegi, võtan kiirelt pesumasinast niisked riided, panen osad selga, viskan ülejäänud kotti ning liigun kiirel sammul bussipeatuse poole, kuna mul on kindel plaan lahkuda kella ühese bussiga, et täna veel natukene matkata.
Pärast Stehekinit Kanada piiri poole liikudes on kõik äkki helge ja tore. Teekond tundub hoolimata päris korralikest tõusudest lihtne ning on absoluutselt imeilus. Inimesed on heas tujus, meeleolu on ülev. See on see hetk, mida me kõik kuude kaupa oodanud oleme - olla nii lähedal Kanada piirile. Siiski ei ole kõik nii lihtne. Ühel hetkel näen enda ümber 5 erinevas suunas mäetippudel tulekahju suitsu. Kiirendan sammu. Nii kaua, kui rada avatud on, ma ka lõpu suunas liigun. Mu hirmul on alust. Rada suleti matkajatele kaks päeva pärast seda, kui ma lõppu jõudsin.
Filmin parasjagu oma videote jaoks klippe ja ületan just üsnagi kõikuva rippsilla, kui märkan tagasi vaadates, et sealt lendleb kergel sammul üle habemes vanem mees. Jääme jutustama. Ta on 71-aastane ning alustas rada koos oma abikaasaga. Naisel ei olnud vigastuse tõttu võimalik Washingtoni lõiku enam teha, kuid Jon on läbinud raja kõik meetrid. Kohtun temaga uuesti, kui olen kuskil 5 km Kanada piirist. Ta tuleb mulle vastu ja ütleb, et tahab mulle ühte lugu laulda. See tuleb südamest ja on väga eriline laul raja läbimisest. Mõtlen korraks, et nii tore oleks seda filmida, kuid ei taha sellega seda hetke rikkuda. Pole probleemi, hiljem selgub, et ta laulis sama laulu ka raja lõpus ning õnneks on sellest ka videoklipp: Viral video: 71-year-old US man completes 4000-km Pacific Crest Trail | Times Now
Kanada piirini jõudmine oli veidi elevust tekitav, aga no samas on kuklas ka teadmine, et me kõik peame kohe 30 miili ehk siis 50 kilomeetrit seda sama teed pidi tagasi kõndima, et jõuda metsast välja. Sellised mõõtmed on USA metsikul loodusel. 50 kilomeetrit ja absoluutselt mitte ühtegi teed ja siis see tee, mis tuleb, on ka vaid selleks tehtud, et inimesed saaks rajale.
Kanada piirini jõudsin veidi enne päikseloojangut, kuskil 5 ajal. Kaks mu tuttavat matkajat olid seal ees, neil oli plaan oma saavutust tähistada ja seal ööbida. Mina päris 30 miili järgmisel päevale jätta ei tahtnud ning plaanis oli viiekas tagasi kõndida ja telkida. Enne aga istusin monumendi juures ja elasin kaasa teistele lõpetajatele. Oli neid, kes tulid joostes (ja plaanisid selle 30 miili veel samal õhtul kiirelt tagasi joosta) ja oli neid, kes tulid nuttes. Eks me kõik olime oma peas Kanada piirini juba kümneid, kui mitte sadu kordi jõudnud ning nüüd kui kohal olla, siis tundus see nagu juba tuttav koht. Meeleolu oli endiselt ülev ja kõik õnnitlesid kõiki. Järgmisel päeval möödus tagasitee 25 miili ehk 40 kilomeetrit üsna sujuvalt. Suht lennates. Kõik vastutulijad õnnitlesid mind ja mina neid. Selline auring oli ikka päris lahe kogemus.
Mingil hetkel jõudsin Jonini, kes oli juba ammu telgi püsti pannud ning liitusin temaga telkimisplatsil. Järgmisel päeval oli mul ees logistiline ime ehk siis saada Harts Passist kuidagi Portlandi. Busse loomulikult ei eksisteerinud. Puhas sõiduaeg oli 7.5 tundi. Mul oli plaanis hääletada. Olin veidi mures. Eriti kuna aega väga polnud. Jon pakkus välja, et nad viivad mind naisega Portlandi ära, kuna lähevad niikuinii sinna. Teepeal pidime veel nende sõprade juures ööbima. Super! Varsti olingi autos ning juba järgmisel päeval sain päeval tagasi Mount Shastasse minevale rongile. Selleks, et käimata jäänud lõik ära käia. Kui ma rongi istusin, oli veebi andmetel terve PCT rada avatud (esimest korda selle aasta jooksul, muidu oli seal ikka erinevaid rajalõike kinni erinevatel põhjustel). Mõni tund hiljem hakkasid aga tulema sõnumid teistelt matkajatelt. Rada jälle põles. Ja mitmest kohast. Üks neist oli minu sihtkoht - Mt. Shasta.
Viimaste päevade ilu!
Matkajate grupp, kellega Washingtonis vahel koos matkasin (nägin neid ka kõrbeetapi lõpus)
Viimane päev piirini kõndides
Viimane mägijärveke
Igas suunas midagi põles
Tere, Kanada piir.
Viimane Washingtoni päikeseloojang
Polnud paha
30 lisamiili kõndides
Jon pärast Kanadasse jõudmist
Isegi pärast matka lõppu tõmmati parklas trail magic käima
John ja tema naine, külas nende sõpradel
TAGASI MOUNT SHASTAs
See, millega ma Mt. Shastas tegelesin, sellele on inglise keeles üks väga hea väljend: “winging it”. Kuna kõige odavamad majutused Dunsmuisr linnas, kuhu rong öösel kell 2 jõudis, on 140 EUR ringis ja mu eelarve on viimasel ajal juba liigselt liigseid väljaminekuid kannatanud, siis otsustasin, et saagu mis saab, aga mõne tunni une eest ma selliseid summasid välja ei käi. Lootsin, et äkki läheb keegi veel seal peatuses maha ning äkki on neil keegi autoga vastas ning ka mina saaks Mt. Shastasse. Või noh, kui ei ole, siis tegelen selle probleemiga hiljem. Seekord mul aga veab. Keegi on oma sugulasel raudteejaamas vastas ning kui ma autojuhilt palun, et ta mind ka Mt. Shastasse ära viiks, tunnen ääretut väsimust. Kell 2 öösel kuskil võõrale inimesele midagi seletada tuleb väga suure pingutusega, kuid õnneks on ta kohe valmis aitama ning küsib, kas olen PCT matkaja. See, et inimesed teavad, millega me tegeleme, aitab meid väga. Mt. Shastas võtan oma elu kalleima telkimisplatsi, 40 EUR öö (aga no odavam kui hotell), panen telgi üles ning puhkan välja. Järgmisel hommikul üles ärgates on terve linn suitsune. Motivatsioon kukub kolisedes. Jälle siin ja jälle metsatulekahju.
Lahkun telkimisplatsilt ning küsin nõu edasiliikumise osas nii matkapoest kui tuletõrjujatelt. Mõlemad ütlevad mulle silmi pööritades, et millega ma üldse tegelen, mets ju põleb. Lähen kohvikusse, kus näen juba kaugelt teist matkajat. Rõõm on suur. Arutame variante ja lähme koos siiski lootusrikkalt edaspidiseks teekonnaks toitu ostma. Poest väljudes üritan plaani teha ning seal ma istun - poe ees, kõrval kott, matkakepid ja kogu viimaste päevade reisiväsimus ja üldine matkaväsimus. Ning kogu see olukord jõuab lõplikult minuni. Rõõmsameelne saksa matkaja tuleb poest välja ning küsib, et kuidas läheb. Vastan talle midagi, mida pole varem matka jooksul kordagi öelnud: “Mis siin ikka, kõik on nii keeruline, et parem on vist üldse koju minna.” Noormees peab selle peale siira motivatsioonikõne ning räägib, kuidas kõik on tehtav ja et halval päeval ei tasu matka pooleli jätta. Eks ise oleks talle sama juttu rääkinud. Istun seal edasi ning mul pole aimugi, mida teha. Kas ma üldse saan edasi matkata? Vaatan majutuse hindasid ja need on tavalisest veel ulmelisemad. Viimase võimalusena mõtlen, et läheks tagasi telkimisplatsile, kuid 40 EUR telkimise eest tundub röövimisena.
Võtan lahti Couchsurfingu lehe ja kirjutan ühele naisele, kes Mt. Shastas elab. Üllatuslikult vastab ta kiiresti ning juba varsti korjabki mind kohviku juurest peale ja viib oma koju. Saan oma toa ning mis veel olulisem - palju nõu ja abi metsapõlengu teemadel. Ta töötab tulekahjudega tegelevas riigiametis ning ütleb enesekindlalt, et tal on piisavalt teadmisi, et mulle täpselt öelda, kas võin rajale minna. Tunnen end kui Ameerika mägedel. Alles oli tuju üsna null ning vaid minutitega tuli kuskilt äkki lahendus. Jutustame temaga terve õhtu ning vahepeal ongi see täpselt see, mida kehvas olukorras vaja on - natuke inimlikku jutuajamist ja suuremat pilti. Naine räägib mulle, kuidas selles piirkonnas elades mööduvad suvekuud pidevas valmiduses vajadusel tulekahju korral koheselt evakueerida. Autod on pakitud vajalike esmatarvetega ning kodust ei taheta pikemalt eemal viibida, sest kes teab, mis juhtuda võib. Lisaks järgitakse palju erinevaid ohutusnõudeid: hoitakse vihmaveerennid ja katused lehtedest ja prahist puhtad, oma kodu ümber hoitakse teatud suuruses mittesüttivat ala, niidetakse hoolikalt muru. Ta räägib mulle ka 2018. aasta Camp fire põlengust, kus suri 85 inimest ning hävis Paradiisi nimeline linn. Tuhanded inimesed jäid kodutuks. Inimohvritega tulekahjud on USAs kahjuks iga-aastane nähtus. Naine ütleb, et vaatame koos hommikul põlengukaartidele peale ning siis ta saab mulle öelda, kas rajale on ohutu minna.
Hommikul magan kaua, sest olen väsinud ning kui kell kümme oma toast välja tulen, teatab naine rõõmsalt, et võin tagasi matkarajale minna. Pakin asjad ning ta sõidutab mind rajale, keeldudes kütuseraha vastu võtmast. Olen tagasi täpselt seal, kus enam kui kuu aega tagasi matk pooleli jäi. Olen äkki nii õnnelik. Mul on hea meel ja kodune tunne tagasi Kalifornias olla. Samas on õhustik väga erinev eelmisest viiest kuust. Nimelt olen ma üks väheseid, kes tagasi tuli, et tegemata lõiku kõndida. Järgmise kuu jooksul kohtan ülivähe matkajaid ja telgin enamasti üksi. Aga see mind ei kõiguta. Olen selleks ajaks juba nii karastunud matkaja, et mis see kuu aega üksi looduses jalutada siis ikka on. Alguses on veidi metsapõlengusuitsu, aga ei midagi hullu, kuid vaid kolmandal päeval tunnen hommikul nõrkust. Olen külmetuse saanud. Ei! Mul ei ole niigi aega! Miks mina! Kõnnin jalgu lohistades edasi. Mingi ime läbi tuleb just nüüd ette asfalttee. Kontrollin kaarti. Siit saab Etna linna. Hääletan. Politsei võtab peale ja viib ära. Võtan majutuse. 100 EUR öö. Jään 3 ööks ja loodan, et saan selle ajaga terveks. Rohkem aega mul tõesti enam ei ole.
Uskumatu oli tagasi kohas, kus üle kuu aja tagasi matk pooleli oli jäänud
Suits, põlenud puud ja päikseloojang.
Kanadas oli mul juba käidud
Lihtsalt wow.
Sellel lõigul oli päris palju põlenud alasid
Suits, päikseloojang ja mäed. Üllatavalt ilus.
Järjekordne imeline telkimiskoht
Sri Lanka esindus PCT-l
Huvitavad onnid, mille avastamiseks mul aega polnud.
Päike...
Kuskil Seiad Valley juures sai ka veidi maanteel käidud
Järgmisel päeval hakkasin ronima legendaarset tõusu, mille üle paljud matkajad siin-seal kurtnud olid. Ei olnud nagu midagi hullu. Lihtsalt loodus oli päris metsik. Kõike jagus. Edasi liikusin juba konkreetse eesmärgi suunas - California-Oregoni piir. Oli september ning ma tahtsin lõpuks ometi lõpetada ära selle osariigi kõndimise. Veidi enne piirini jõudmist kohtusin ka teiste matkajatega ning niimoodi oli meil päris lõbus seda piiri ületada. Lõpuks ometi. Need, kes tulekahju evakuatsiooni järel tagasi ei tulnud, neil jäigi selle piirini jõudmata.
OREGON
Uskumatu, aga olingi Oregonis. Väideti, et see on raja kõige lihtsam osa, pidi täitsa "lame" olema. Selle üle naersin seal matkates iga päev. Lamedusest oli asi kaugel, aga lihtsam kui teised osariigid see Oregon tõesti oli. Minule Oregon väga meeldis. Mul oli isegi kahju, et sinna niivõrd hilja jõudsin ning läbi kiirustama pidin. Aega enam polnud ning kus võimalik, vältisin linnadesse minemist ning ostsin toidu teele jäävatest pisikestest poodidest. Niimoodi ei jõudnud ma ka Ashlandi, vaid tankisin end ühes majutusasutuses ja kohvikus. Olin oma soojemad riided ära saatnud, kuid ilm hakkas nagu külmemaks minema. Kiirelt oli vaja mingi lahendus leida. Selleks oli Hiker Box. Igas kohas, kus rohkem matkajaid läbi vooris, oli üks kastike, kuhu kõik said jätta asjad, mida neil enam vaja ei läinud. Nii toitu kui riideid. Just sinna kasti ma sukeldusingi ning leidsin endale just puuduolevad retuusid. Paari tunni pärast hakkas sadama ja ilm läks aina külmemaks. Tuli äikest ja tormi. Öeldakse, et see pole õige pikamaamatkaja, kes pole kord elus rajal olevas kempsus äikse eest varjunud. Sai tehtud, oli väga tänuväärne varjualune.
Viimasel kuul gramme ei loeta. Tassisin selle purgi sinna mäetippu ja sõin korraga ära!
Itaalia matkaja, kellega kohtusin hostelis pärast Sierrasid
Fotoshuut Oregoni jõudes
Fotoshuut vol2
Oli kuivem kui õues
Telkimine ei olnud selle tormiga just liiga tore, kuid kõik see oli õnneks ajutine. Järgmisel päeval oli ilm külm, varustus märg ning minul mott all. Õnneks oli rajal peagi koht, kust sai ühte kohvikusse keerata. Seda ma ka tegin. Kõigepealt istusin seal kohvikus mitu tundi ja proovisin riideid kuidagi kuivatada. Väljas aina sadas ja sadas. Ikka oli külm ja jälle passisn ma kuskil selle asemel, et kõndida. Esimest korda tuli pähe mõte, et aga äkki ma ei jõuagi rada läbitud. Õnneks ei pidanud kaua ootama ning lõunaks tuli ikkagi päike välja. Panime kohe oma asjad kuivama ning tegime plaane edasi liikumiseks. Leidsin matkakaaslased aka kaaskannatajad ning teekond telkimiskohani ja õhtu olid väga lõbusad. Edasiseks eesmärgiks oli jõuda Mwanza külasse, kus plaanisime saada kokku sõpradega, kellega matka keskpunkti lähedal koos matkasime. Nemad tulid teisest suunast. See õhtu nendega kohvikus kamina soojuses magamiskotte kuivatades oli imeline! Tõeliselt lõbus õhtu ja mõnus oli ka vihma eest peidus olla.
Lõpuks ometi päike väljas ja sai asju kuivatada
USA ja Taani sõpradega - super õhtu oli
Järgmisel päeval oli eesmärgiks Crater Lake! See oli üks ilusamaid kohti tervel rajal ning kulutasin seal tunde, et suu ammuli vaateid vaadata.
Hommikune mets oli natuke nagu muinasjutumets
Crater Lake - üks ilusamaid kohti maailmas
Möödus veel paar pikka matkapäeva, kus alustasin kell 6 ja lõpetasin õhtul 9-10 ajal ning jõudsingi kohani, kus oli 50 miili rada metsapõlengu tõttu kinni. Jällegi olin selle koha pärast üsna mures olnud, kuid minuga võttis ühendust üks pensionil olev kohalik naine, kes ka kunagi PCTl matkanud oli ning ütles, et jälgib mu videosid ning pakub hea meelega majutust ja transporti ümber selle suletud osa. See oli lihtsalt suurepärane. Ta ootas mind parklas ning oli juba autosse toidu kaasa võtnud. Sain tema juures pesu pesta, süüa, ta viis mind poodi süüa ostma ning rajale. Kõik oli äärmiselt kiire ja efektiivne, sest ega aega mul ju ei olnud. Nendest põlengute tõttu suletud lõikudest ei ole üldse lihtne ümber liikuda ning ka seekord pidin kõigepealt päris pikalt tagasi PCT-le matkama.
Metsatulekahju tõttu suletud lõik
Trail angelid, kes mind Oregonis kõvasti aitasid
Sellel lõigul sai tehtud palju pimedas matkamist
Three Sisters Wilderness. Matka lõpu algus.
Ees olid viimased kaheksa päeva. Lõpp oli käega katsuda. Jätkasin pikkade matkapäevadega ning nautisin vaateid. Liiga palju oli ka põlenud metsa. Mingi hetk jõudsin Olallie restorti, kus poes enam väga mingit toitu valida polnud, aga võtsin seda, mida saada oli ja liikusin edasi. Toidukogused, mida ma korraga süüa suutsin, olid juba ulmeliseks muutunud. Kaloreid oli lihtsalt pidevalt niivõrd palju puudu. Viimased päevad möödusid rahulikult kulgedes. Tempo oli täpselt nii nagu planeeritud ning kõik sujus. Üks päev enne viisa kehtivuse lõppemist jõudsingi Oregoni-Washingtoni piirini, tagasi Bridge of Gods juurde. Minu matk oli tehtud. Olin väga õnnelik, et õigel ajal lõppu jõudsin, kuid samas aega väga tähistada polnud. Sõitsin otse Portlandi, et juba järgmisel hommikul lennuki peale minna. Kõige naljakam tunne tekkis lennujaamas. Mul oli kahju USA-st ära minna, kuna ma juba igatsesin seda loodust. Teine probleem oli ka. PCT on üks maailma lahedamaid matkaradasid. Kuhu ma nüüd üldse järgmiseks minema peaks? Nende asjade peale ei pidanud aga õnneks veel mõtlema. Kõigepealt koju ja esimesed kolm päeva möödusid voodis, lihtsalt puhates. Sealt edasi tuli minu elus aga täiesti uus peatükk ning see on juba eraldi lugu. Kõigile, kes lugemisega lõpuni jõudsid...suur kummardus teile!
Põlenud metsa nägi vahest päevade kaupa järjest
Väike järveke keset suurt põlengut
Viimane pood rajal, süüa seal väga ei olnud
Lihtsalt lahe ehitis
Legendid..
Vahel sadas vihma ja ma tuunisin oma varustust selle osas
Ilusti lõpus, isegi lennukile jõudsin
