3-11.10.2021 Heltermaa-Sarve 234 km

ALGUS

Jutud sellest, et millalgi avatakse Hiimaa matkatee, käisid juba pikalt. Olles läbinud kõik teised RMK matkateed, ootasin põnevusega uut rada. Kui mingi grupp inimesi seisab iga uue Iphone välja tulles pikkades jäljekordades, siis mina käisin lihtsalt paar korda nädalas RMK kodulehte vaatamas. Et äkki on uudiseid. Mida aga ei tulnud, oli uus matkatee. Mingil hetkel ma isegi unustasin sellele enam mõelda. Tundus nagu asi, mis kunagi valmis ei saa ja mis seal ikka loota.

6. septembril avati toreda sügisüllatusena aga ametlikult Hiiumaa matkarada. Lugesin uudist mitu korda. Oli raske uskuda, et nüüd ja niimoodi see rada äkki valmis saigi. Lugesin kokku oma ületöötatud päevad tööl, mida oli 7, lisasin sinna juurde 2 nädalavahetust, jagasin 234 km 11 päevaga ning teadsin, et mul on matkaraja läbimiseks vajalik aeg olemas. Kuna enne oli mul planeeritud 2-nädalane kaugtöö/sõprade külastus Norras, siis päris kohe minna ei saanud. Aga oktoobri algus sobis hästi. Või noh – mitte küll ideaalselt, sest see pani mind olukorda, kus tagasitulles oli mul aega ainult üks päev kodus enne, kui läksin 6-nädalasele töölähetusele Keeniasse, kuid...otsustasin asjale julgelt peale minna. Küll saab hakkama.  Saatsin tööl kirja, et kooskõlastada oma vabade päevade võtmine. Vastust oodates tundsin ennast nagu väike laps, kelle uus lemmikmänguasi müüki tuli ning kes vanematelt selle ostuks luba küsis. Pärast pikka 24 tundi, mis tundus kui igavik, sain kinnituse, et võin oktoobris oma vabad päevad välja võtta.

Kõik teised matkateed olen läbinud kaaslastega, kuid seekord otsustasin teadlikult, et soovin läbida kogu matkatee üksi ning ei soovi ka üksikutele päevadele kaasmatkajaid. Tahtsin teada, et mis tunne see üldse on - üksinda üle nädala aja matkata, enamus sellest üsna asustamata looduses. Enne otsuse tegemist mõtlesin veel läbi, et mida ma kardan. Selleks on koerad ning pimeduses üksi matkamine / metsas olemine. Koerte vastu oli mul kaasas kaks pipragaasi, mida küll kunagi õnneks kasutama ei pidanud. Pimedas matkata püüdsin võimalikult vähe. Kuna kuskil seitsme ajal hakkas juba hämarduma, siis proovisin hommikul võimalikult vara alustada. Mõni päev jõudsin kaheksa ajal ning üks päev kell üheksa. Pimedas matkates helistasin vahel oma sõpradega ning ajasin nendega juttu. Ikka oli natuke julgem.

 

ETTEVALMISTUSED

Ehk siis natuke igavat varustuse juttu, võite vabalt järgmise teema juurde kerida, kui teid matkatee läbimiseks vajalik varustus ei huvita.

Kui mitmele oma varasemale matkateele olen läinud nii, et viimasel hommikul ostan veel matkapoest pool varustust kokku ja loodan, et kõik toimib, siis seekord hakkasin varem planeerima. Selleks oli kaks põhjust – ma matkasin seekord üksi ning sügisel. Ilma tõttu prioritiseerisin varustuse tähtsaimaks esemeks sooja magamiskoti. Keskmisest suurema külmavaresena otsustasin, et vähemalt öösel võiks mugav olla. Kuna mul endal sügisest magamiskotti ei olnud ning ei olnud kindel, kas järgmise aasta jooksul seda tegelikult veel vaja läheb, siis otsustasin magamiskoti laenutada. Kirjutasin Nipernaadi matkaklubile ning laenutasin 25 EURi eest 2 nädalaks sooja magamiskoti. Telk oli mul olemas: Ferrino 1,5 kg telk Sinesti 2 – väga mõnus, kerge ja mugav telk. 

Mingi osa varustust vajas aga ka uuendamist. Ostsin endale uue seljakoti - Osprey 46 liitrit. Samuti otsustasin, et on käes aeg, mil ma investeerin kallimasse magamisalusesse. Siiani olin terve elu läbi ajanud 10-euroste kõige lihtsamate mattidega. Valisin välja thermaresti z lite soojustpeegeldava munaresti. Mulle meeldib selliste mattide lihtsus, töökindlus, kasutusmugavus ning mitmeotstarbelisus. Kõigi pauside ajal kasutasin matti kas istumisalusena või alusmatina. Õhtul pole mõnusamat asja, kui matt sekundiga lahti tõmmata, mitte oodata, kuni ta lõpuks täis saab ja testida, et kas ikka sai. Lisaks ei pea kunagi kartma, et vale kivi või okas mu mati poole öö pealt katki torkab. Ostsin veel esimest korda elus meriinovillase sooja pesu – pikad püksid, t-särgi ning soojema pikkade varukatega särgi. Lisaks meriinovillased sokid. Pesu ostsin Norrast ning sokid sportsdirectist. Lühikeste varukatega meriinovillast pluusi kandsin kogu matka aja (9 päeva järjest) ning see osutus uskumatult heaks valikuks, olen väga rahul. Lisaks polnud mul juba päris pikalt ka korralikku vettpidavat matkajopet. Selle ostsin samuti Norrast.

Lühidalt võiks varustuse grupeerida järgmiselt:

Matkamiseks: Salomoni matkasaapad, Karrimori meriinovillased õhukesed sokid, softshell püksid, meriinovillane t-särk, sportsdirectist mingi suvaline soojapesusärk pikkade käistega, peal tuulekindel õhuke kerge dressipluus või jope. Kerge spordimüts ja -kindad, torusall. Viimasel päeval panin pükste alla ka meriinovillased sooja pesu püksid, kuna ilm läks külmemaks.

Laagris: meriinovillased sooja pesu püksid ja pikkade varuaktega särk, soojad sokid, vajadusel panin peale matkamiseks kasutatud riided.

Riided, mis veel kaasa võtsin, kuid poole matka pealt koju saatsin: soe fliispusa, spordiretuusid, 2xõhuke fliispusa, 2. torusall, soe müts.

Ööbimiseks: Magamiskott Sherpa 300 (mugavustemperatuur 12 kuni 2 kraadi, ekstreem 20 kraadi), thermaresti munarest. Telgi saatsin koju pärast 5. päeva.

Toidunõud: matkapliit, gaas, keedunõu, väike tops ja kahvel ning lusikas. Pärast 5. päeva saatsin koju matkapliidi, gaasi, keedunõu.

Elektroonika: 30 000 akupank, pisike pleier, telefon.

Muud vidinad: plaastrid ja rullteip, tšäks, helkurribad, klapid, hambapasta ja -hari, niisked salvrätikud ja pabertaskurätikud, pealamp ja kuhi patareisid pealambile.

 

TEEKOND

Varustus enamvähem kokku aetud, hakkasin teekonda planeerima. Sain teada, et rajale pole veel tehtud ei kaarti ega legendiraamatut. RMK äpis olev matkatee kaart on aga õnneks korralik ning kasutasin siis seda. Kõige parem akusäästmise trikk oli see, et salvestasin matkatee kaardi telefoni ning sain seda google mapsis kasutada lennurežiimil. Lihtsalt tuli korraks nett sisse lülitada, antud piikond niiöelda ette laadida ja siis ekraan kinni panna ning järgmisel korral ei pidanud enam kaardi vaatamiseks ega enda asukoha jälgimiseks netti sisse lülitama. Säästsin niimoodi korralikult akut, kuna lennurežiimil pidas aku väga pikalt vastu.

Võtsin ette teepikkuste tabeli, vaatasin, kus asuvad telkimiskohad ja metsaonnid ning proovisin oma teekonda suures joones planeerida. Teadsin, et sooviksin kindlasti ööbida mõlemas teele jäävas metsaonnis ning näha oli ka, et viimase kahe päeva teekonnad ööbimiskohast ööbimiskohta on 30 km ehk siis lõpus läheb tempotegemiseks. Selle info põhjal sündiski plaan, et esimese öö olen Kärdlas, teise kuskil teepeal (Tahkunas), kolmanda Kapasto metsaonnis, seejärel matkan rahulikult mööda Kõpu poolsaart, kus telkimiskohti on palju ning võib rahulikumalt võtta, vaatan spontaanselt. Pärast viimast telkimiskohta Kõpus (Kaleste) oli järgmine telkimiskoht 23 km eemal, millest omakorda 3 km eemal Leemeti metsaonn, seega tundus loogiline etapp Kaleste - Leemeti. Ning pärast seda siis 2 pikka päeva ja ongi tehtud. Umbes sellise plaaniga teele asusingi ning töötas hästi.

Mida ma oleks võinud natuke rohkem enne minekut ette planeerida, oli siis etapp Kärdlast Kassarini, kus veetsin 7 päeva ilma poodide, kohvikute ja elektrita. Võib-olla oleks võinud saata endale Ristna külastuskeskusesse toiduvarusid või isegi uue täislaetud akupanga, et enda elu natuke lihtsamaks teha. Suvel matkajatel peaks toidu osas natuke lihtsam olema, kuna mitmed kohvikud on lahti.

MATKA LEMMIKUD

TOIT - 5. päeva õhtu krevetid. Napilt jääb maha 6. päeva šokolaad ja koka. Mõlemad saadud kalameestelt, kellega teekonnal juttu ajasin.

KOHT - Vot see on raske küsimus. Kõige sõnatumaks võttis mind ikkagi Kassari mereäärne lõik pärast Kassari keskust. Tugeval teisel kohal Tahkuna. Kindel kolmas koht läheb Pihla rabale. Absoluutselt suurepärane (metsik) matkarada oli läbi raba tehtud. 

PÄEV -  Viimane päev Kassari lõigu ning mereületusega. Tugev teine koht päevale nr 6 Mägipä telkimiskohast Kalesteni. Kolmandaks Tahkuna ja päevad 2 ja 3.

HOMMIK - Omamoodi mõnus oli hommik Leemeti metsaonnis, kus seal viibinud pereisa kogu pere kell 8 üles ajas ning nad sekundiga lahkusid, kuna "pole aega passida" ning pereema ukse pealt välja vaatas ning õhkas, et oh kui mõnus...siia võiks jäädagi.

ÕHTU - Leemeti metsaonn ning õhtu hiiumaa perega. See metsaonn oli nii mõnus ja hubane.  Metsaonnidega on see huvitav asi, et üksi neis olles ei ole nad kuidagi kunagi nii hubased, kui väikese seltskonnaga.

LÕUNASÖÖK - lõunad olid mul tagasihoidlikud. Äkki see tatralõuna, mille olin endale valmis keetnud ja kaasa pakkinud.

ÕHTUSÖÖK - enne viimast matkapäeva sain Kassaris kätte oma toidupaki ning ütleme nii, et päris hea oli üle pika aja mõnusalt kõht täis süüa.

KILOMEETRIPOST - võib-olla 1 km enne lõppu, kuna olin tormist räsitud, siis see post oli tõesti oodatud.

ÜLLATUS - üllatusi sellel matkal jagus. Kõige suurem üllatus oli võib-olla kogu see rada ise. Rada iseenesest pole väga pikk, aga pakkus väga palju avastamist ja üllatusi. Oli näha, et iga lõik rajast oli põhjalikult läbi mõeldud.

FRAAS - Hiiumaa pereisa oma tütrele, kes ei julgenud pimedas õue minna: "No mida sa kardad seal pimedas õues? Karusid?" - ehk siis puhas Hiiumaa huumor (Hiiumaal pole karusid).

VARUSTUSEESE - oi, ma olin paljude varustusesemetega rahul, näiteks spordimüts ja -kindad. Müts ei saanudki vist kunagi niiskeks selle matka jooksul ning sellega ei hakanud ka kunagi palav ega külm. Kindad olid täpselt parajad matka jaoks. Lisaks meriinovillased sokid ning meriinovillane t-särk.

KOHATUD MATKAJAD - ma ei kohanud selle matka jooksul mitte ühtegi teist inimest, kes oleks sellel samal rajal matkanud. Küll aga kohtasin see-eest igasuguseid loomi: põder, kitsed, hirved, rebane.

ÖÖBIMISKOHT - Leemeti metsaonn

9 PÄEVA ja 234+3 KM

1. päev Heltermaa – Kärdla, 32 km

Hommikul tellisin siis endale takso, et sõita päeva esimese bussiga Hiiumaale. Ainus saadaval olev takso juhtus olema premium. Ehk siis viis mind bussipeatusesse mantliga hästi / kallilt lõhnastatud mees, kes veel head reisi soovis. Seejärel rkioskisse varusid täiendama. Paar spordijooki, pãhklid ja energiabatoonid, hommikuks croissant ja vitamiinivesi. Igaks juhuks veidi sularaha kaasa ning liikusin edasi bussile. Hiiumaale sõitis täpselt 3 inimest. Lükkasin koti alla ning mind tervitas mitte-Eestlaslikult lõbus bussijuht lausega: "noh, saidki hakkama". Bussi istudes sain aru, et oleks pidanud jope ka ikka üles võtma. No hea, et need soojad riideid vähemalt all on. 

Heltermaal bussist maha tulles küsis bussijuht osavõtlikult, et ega mul ometi külm pole. Lohutasin teda, et mul kotis veel riideid ning asusin ümbruskonda skanneerima, et leida matkatee alguspunkti. Otsisin päris tükk aega, aga alguspunkti kahjuks ei leidnud. Leidsin aga palju muud huvitatavat – skulptuure ja valimisreklaame ning kohviku. Otsustasin lisaks praamil söödud hommikusöögile teha veel ka teise hommikusöögi Heltermaa sadamahoone kohvikus. Pelmeenid olid väga head ja teenindus kiire. Seejärel kott selga ja umbes kella 12 ajal astuma. Kaardi järgi algabki matkatee bussipeatuse kõrval oleva laternaposti juurest, kuid esimest matkatee märki nägin alles esimesel kilomeetril. Olin väga õnnelik, et lõpuks rajale sain ning tegin esimese kolme kilomeetri jooksul igasuguseid fotoseeriaid. Nii hea tunne oli olla lõpuks Hiiumaa matkateel, kõndisin suur naeratus näol esimesed kaks asfalttee kilomeetrit ära ning leidsin RMK tähisega redeli, üle mille tuli ronida siis edasi mööda karjamaad kõndida. Paremat kätt vaikiv merevaade, sest noh...Hiiumaa... ning palju ruumi ja vaikust ja vabadust. 

Neljanda kilomeetri tähise juures tegin väikse pausi ning teadvustasin endale, et kui ma selliste fotoseeriatega jätkan, siis tänaseks õhtuks küll Kärdlasse ei jõua. See oli küll natuke naljakas ja tore, kui rõõmus ja põnevil ma matkaraja alustamise üle olin ning iga väiksemagi tähise või vaatamisväärsuse juures ennastunustavalt pilte tegin, kuid iga matkatee läbimiseks peab ka need kilomeetrid ära kõndima. Natuke pärast neljandat kilomeetrit pööras tee lõpuks täitsa metsa vahele ning jõudis peagi ka esimese veeületuseni (veidi märg koht oli) enne Kallaste panka. Jällegi olin põnevil, et saab vett ületada, panin plätud jalga ning läbisin veetakistuse kiirelt. Kallaste pangale viis kena trepp ning kõndisin edasi, et jõuda raja esimese lõkkekohani. Remmelko lõkkekoha suunas ei näidanud ühtegi viita ning kui mitte kaarti jälgida, siis võib sellest lihtsalt mööda kõndida. Lõkkekoht asus vaikses metsatukas ning oli tagasihoidlik, veidi metsateest eemale rajatud peatuspaik, kuid kõik vajalik oli olemas. Veidi pärast lõkkekohta, umbes 8. kilomeetril jätkus matkatee mööda suurt kruusa- ning asfaltteed. Paremat kätt oli natuke kallakust allpool meri ning vasakut kätt olid kõrgemal kohal järjest mõned talud. Nende ümber oli ruumi ja avarust, harva oli näha aedasid või puid, ikka ja jälle mõni imeilus roheluses seisev talu vaatega merele. Sellise mõnusa lihtsa vabaduse tunde tekitasid need majad. Tekkis isegi natuke tunne, et siin võiks ju täitsa elada. Kuna ühtegi ligilähedaseltki seda tunnet edasi andvat pilti mul nendest majadest teha ei õnnestunud, siis näete siin allpool hoopis pilti ühest teisest talust, kus parasjagu kopp ees oli.

Umbes 10 kilomeetrit pärast suurel teel vantsimist pööras matkatee natuke eemale ning sai jalutada mõnusal metsateel, kus oli tuulikuid ja oli meremiinidega kaunistatud väravaid. Oli salarandasid ja oli mahajäetud maju. Kõige vingem oli aga see, et kui tee ühel hetkel metsavahelt välja jõudis, vaatas vastu lennujaam ning matkatee tegi siis ümber selle ringi. Päris põnev oli niimoodi päikeseloojangus ümber lennujaama jalutada. Teoreetiliselt saaks matkateed alustada ka Kärdla lennujaamast ning siis ring ära teha ning tagasi lennata. Lennujaama lähedal asuvast talust möödudes  kujutasin ette, kuidas selle omanik Tallinnas lennuki peale istub ning Hiiumaal maandudes lihtsalt lennujaamast koju jalutab. Lennujaam asus jällegi - nagu Hiiumaale kohane - täpselt mere ääres ning kujutasin juba ette, kui ilus võib olla seal lennujaamas maanduda või õhku tõusta.

Pärast lennujaama jätkus teekond asfaltteel, möödusin disc golfi rajast, läks vaikselt pimedaks ning viimased kilomeetrid kõndisin kuuldes, et meri on kõrval, aga ei näinud enam pideduse tõttu midagi. Kõik oli vaikne ning inim- ja autotühi. Matkarada tegi Kärdlas veel ringi rannas ja läbi pargi, mida mul kahjuks näha ei õnnestunud, kuid põnevat ööorienteerumist sain ikka teha. Õhtuks jõudsin Kärdlas matkarajale väga lähedal elava tuttava juurde ning sain veel viimase öö katuse all ööbida.

Kohale jõudes tundsin, et siit-sealt on teekonna jooksul kangeks jäänud ning kiirete sammudega oli üsna raske liikuda. Muigasin enda üle ning mõtlesin, et tahaks näha, kuidas ma homme liigun. Jah, esimese päeva kohta sai alustuseks üsna pikk teekond (32 km) planeeritud, kuid see oli teadlik otsus, kuna varasemates telkimiskohtades peatumine poleks loogiline olnud. Esimene (Remmelko) telkimiskoht tuli juba 7 km pärast algust ning teine (Säärenina) asus kuskil 17. kilomeetril, kuid rajalt mitu kilomeetrit eemal. Seega otsustasin maastikule peale vaadates, et vast jõuan esimese päevaga 32 km ära kõndida, kuna valdavalt kulges rada mööda suuri teid ning siis ööbida Kärdlas. See võimaldas mul esimesel päeval üsna kerge kotiga matkata ning Kärdlas järgmise päeva hommikul toidu- ja veevarusid täiendada. 

2. päev Kärdla – Tahkuna põhjatipp 19.8 km

Hommikul lahkusin tuttavate juurest muigega, kuna mu viimaseks lauseks jäi kajama: "No mis siin matkal ikka rasket on, lihtsalt kõnnid." Päev algas ostlemisega matkateele jäävas Hiiumaa kaubamajas. Ma teadsin üsna täpselt, mida mul 7 päeva üleelamiseks minimaalselt vaja on ning ostud said tehtud kiiresti. 

Toidunimekiri oli selline:

• 300 gr tatrahelbeid
• 3x knorri kartulipuder (oleks võinud rohkem olla, pasta asemel)
• 3x knorri pasta bolognese (mulle ei maitsenud)
• 2x kiirnuudlid
• 3x geisha šokolaad
• 12 batooni
• 3x pähklid
• 6x kiirpuder hommikuks

Ülejäänud toidud tarbisin kohe ning proovisin ka võimalikult palju juua enne matkateele asumist. Toidunimekiri oli üsna lihtne, aga kõige olulisem oli hetkel, et söök kaaluks võimalikult vähe ja ma olin üsna rahul oma toidukoti kaaluga. Tatrahelbed, pasta ja pudrud eemaldasin pakenditest ning panin minigrip kotti. Alustasin kõndimist kuskil 11 ajal. Matkatee läks Kärdlast välja mööda rahulikku tänavat, ümberringi sügisvärvides aiad.

Algne idee oli, et teen teisel päeval pikema päeva ning kõnnin jällegi umbes 32 km ja lootsin lõpetada Ränkaja lõkkekohas, kuna Tõrvanina lõkkekoht tundus liiga lähedal ning sealt edasi tuli juba pikk vahemaa. Reaalsuses oli maastik oluliselt keerulisem kui eelmisel päeval. Oli palju väikseid metsateid ning üles-alla kõndimist, vahepeal polnud rada üldse, vaid ainult tähised puudel. Asjale lisas vürtsi ka kotis olev 7 päeva toit ning liitrite kaupa vett. Kõndisin, mis ma kõndisin, aga jõudsin õhtuks vaid Tahkuna põhjatippu. 

See-eest oli matkapäev iseenesest oli üsna ideaalne. Ilm oli ilus, mõnusalt soe, vahepeal tuli ka päike välja. Rada kulges 99% mööda metsateid ja radasid ning vahel lihtsalt läbi metsa. Juba esimesed kilomeetrid kulgesid läbi imeilusa metsa ning peagi jõudsin Tõrvanina telkimiskohta, mis on olnud üks mu lemmiktelkimiskohti Hiuumaal. Mulle väga meeldivad sellised männimetsas ja liivaranna ääres asuvad telkimiskohad. Tõrvaninas polnud mitte ühtegi inimest. Meenutasin suve, kui pidin ikka korralikult jalutama, et vaba tahtlikiskohta leida. Nüüd oli mu ümber ainult vaikus ja avarus. Merekohin ja rahu. Ja see oli alles algus. Pikutasin rannas ning natusin täiega oma lõunapausi.

Edasine teekond jätkus aga mööda Tahkuna parimaid radasid. Oli tõuse, oli raiesmikke, oli kaduvaid radasid, oli värvikirevat sügist, oli rajatuid teid, oli imeilusat metsa, oli kõike. Aga kõige enam meeldis mulle selle teekonna puhul fakt, et oli endiselt ilus ilm. Mets oli kuidagi nii vaikne ja turvaline. Istusin päris tihti lihtsalt maha, vaatasin veidi ringi ja nautisin kogu olustikku. Nautisin vabadust ja spontaansust. See on üksinda matkamise puhul üks kõige suurem pluss, et saad täpselt enda soovidele vastavalt aja maha võtta ning seda võimalust ma nautisin ka kogu matka jooksul. Mingil hetkel jõudsin üle mägede ronides mere äärde. Olin päris eraldatud kohas, kilomeetrite kaugusel polnud mitte ühtegi talu, mereäär oli imeilus ning kogu loodus mu ümber oli kuidagi nii puutumatu ja rahulik. Hiiumaa matkateel oli kuidagi selline efekt, et ükskõik, kui raske rada füüsiliselt oli, aga kui lõpuks mere äärde jõudsid, siis oli kõik kuidagi ühekorraga jälle hästi. Raskused ununesid ja meri oli justkui auhind läbitud teekonna eest.

Sain natuke aega mööda mere äärt kõndida, kuni jõudsin jällegi kohani, kus rada metsa keeras. Ja milline rada see oli! Tõusud olid korralikud, rada ise oli üsna väljakutsuv ning kilomeetrid tulid ikka väga aeglaselt vastu. Kõnni ja kõnni, kuid edasi ei jõua. Mingil hetkel läks pimedaks ning see oli mu matka esimene õhtu üksinda pimedas metsas matkata. Tähistus oli väga hea. Tänu heale pealambile ning RMK matkatee kaardile õnnestus mul ilusati suunda hoida. Ainult hästi natukene oli kõhe. Mis seal ikka, helistasin sõbrannale ja kirjeldasin talle värvikalt oma elu matkateel. Natuke hirmutas teadmine, et kaardi järgi läks rada peagi otse läbi päris pika ehitise ning kartsin, et pean pimedas hakkama läbi vanade sõjaehitiste kõndima, mida Tahkunal päris palju on. Äkki avastasin end aga justnimelt selle vana sõjaehitise peal kõndimas. Pimedas ei saanud kohe hästi aru ka, et kuidas ma teiselt poolt selle pealt nüüd maha saan. Aga nii oli. Ehitis oli maastikuga tasandanud ning matkarada läks lihtsalt selle pealt üle. Öösel selle etapi läbimine tegi kogu asja muidugi kordades värvikamaks. Õnnelikult ehitise ületanud, otsustasin, et on juba piisavalt pime ning rohkem ekstreemsusi sellesse päeva ma ei soovi. Lisaks mõtlesin, et tegelikult oleks päris lahe ülejäänud rajaosa valges läbida, et  vaatamisväärsusi ka näha. Niimoodi otsustasingi jääda laagrisse Tahkuna põhjatippu, paar kilomeetrit enne Tahkuna tuletorni. Valisin kaardil enamvähem sobiliku koha välja ning kohale jõudes sain aru, et nii olid ka paljud enne mind mõelnud. Meri oli lähedal, vaade ilus ning oli olemas ka väike lõkkekoht ning riietekuivatamise nöörid. Panin telgi üles ning uni tuli kiirelt. 

3. päev Tahkuna põhjatipp – Kapasto metsaonn 31.5 km

Kuna lootsin sel päeval natuke rohkem kõndida, kui eile, siis asusin teele 9 ajal ja juba oli tunne, et natukene vist olen juba hiljaks jäänud. Lihtsalt valges on nii palju parem kõndida kui pimedas ning see on tõeline motivatsioon varem alustada. Samuti olin aru saanud, et sel rajal on ka nii palju vaadata, et see on ainult minu kaotus, kui pimedas kõnnin. Kolmanda päeva lõppsihtkohaks oli mul planeeritud Kapasto metsaonn. Kuna eelmisel päeval kõndisin kuskil 10 km vähem kui lootsin, siis oli sel päeval plaanis teha 32 kilomeetrit. Maastik oli lihtsam kui eelmisel päeval, oli vähem üles-alla kõndimist, teed olid laiemad ning kulgesin kiiremini. 

Alustuseks sain võsa ja vanu sõjaehitisi. Kuna terve öö ja hommik oli sadanud, siis ei olnud see mitte lihtsalt võsa, vaid märg võsa. Mis seal ikka. Kolmas päev ja jalad kohe päeva alguses märjaks. Kulgesin vaikselt mööda matkarada, vanad sõjarajatised paremal ja vasakul - nagu vabaõhumuuseusmis jalutaks. Lisaks sellele jäi minust paremale mingi suur torn, ei saanud täpselt aru, mis see oli, kas mobiilimast või midagi uhkemat, aga igal juhul hakkas see minu möödudes kõvasti huilgama. Jätkasin matka uhke huilgamise saatel. Äkki jõudsin metsast välja ning paremal asfalttee lõpus terendas Tahkuna tuletorn. Järjekordne "ragista metsas ja äkki jõua kogemata mingi suure vaatamisväärsuseni" hetk. Olin üllatunud, et juba tuletorni juurde jõudsin ning motivatsioon tõsusis veelgi. Tahkuna juures on lahe kilomeetripost, "Heltermaa 54", kust on igale poole imeline vaade. Vali aga, millist pildistada. Ka Tahkuna tuletorn, nagu põhimõtteliselt kogu Hiiumaa, oli ennast oktoobrikuuks kokku pakkinud ja lukku pannud. Jalutasin Estonia mälestusmärgini ning sealt edasi mööda randa, kus olid veelkord ja natuke teise nurga alt ilusad vaated tuletornile.  

Pärast tuletorni tuli selline päris mõnus lõik. Oli füüsiliselt lihtsam, kui eelmine päev. Oli metsa, aga oli ka üsna palju mereäärset metsateed. See lõik oli tõesti ilus, lihtne kõndida ning pakkus palju erinevaid vaateid. Oli lahedaid samblikke, suuri seeni, rahus ujuvaid luikesid ja minu sammude peale ehmatavaid lindusid ning jällegi ei olnud absoluutselt mitte ühtegi inimest. Viimast inimest nägin Kärdlas. Teele jäi ka hauakivi, millel oli tekst: " Kõik on kuhgi teel". Pani korraks mõtlema küll. 

All kohe esimesel pildil on näha koht, kus ma ehmatasin. Nimelt pidi siit siis otse läbi minema, kuid vasakult metsast hakkas äkki kostuma mingit imelikku hädakisa. Justkui mingi loom oleks minu tuleku üle ehmatanud ning prooviks oma poegi kaitsta. See kisa oli nii imelik, et ma ei saanudki aru, kellega tegemist oli. Igal juhul kordus kisa mitu korda. Hingasin, võtsin pipragaasi välja ning liikusin edasi väikse kaarega paremalt. Metsatukast mööda jõudes oli mul vaja väikest taastumispeatust. Natukese aja pärast jõudsin mööda järjekordset ilusat metsateed Ränkaja lõkkekohta. Lõkkekoht ise oli jälle tagasihoidlik plats, kuid väga vaikses ja eraldatud kohas ilusa looduse keskel. 

Edasi matkates läbisin jätkuvalt ilusaid metsaseid alasid, kus oli samblikke ja oli liiva. Vahele natuke metsateed. Talusid jäi teele üksikuid. Kõige suurem üllatus oli minu jaoks Pihla rabasse jõudmine. Matkatee viis läbi raba...sõna otseses mõttes. Alguses sai kuiva jalaga imeilusaid sügisese raba vaateid nautida, kuid peagi jõudsin ka väljakutsuvamate lõikudeni, kus vahepeal pidi täitsa nuputama, et kuidas üldse edasi liikuda saaks. Midagi liiga hullu ei olnud, just selline paras väljakutse. Mulle meeldis see lõik väga, sest ei mäleta, millal viimati niimoodi läbi raba mütata sain. Lisaks oli mul vesi üsna lootusetult otsas ning päeval ei olnud ka ühtegi talu, kus mõnda inimest näda oleks olnud ja kust vett küsida oleks saanud. Üldse oli neid talusid ikka väga vähe sellel teel. Seega valisin välja suurema rabalauka ning täitsin oma veepudelid. 

Kui rabast välja jõudsin, oli pime. Ma olin enda üle üsna uhke, sest päris pikk teekond oli läbitud. Siis viis aga matkatee paralleelselt laia kruusateega teisele poole jõge. Ja no see lõik oli pimedas...põnev. Otsisin tähiseid, otsisin teed, mida enamuses ei olnudki ning ootasin, et saaks juba sellele "igavale kruusateele". Kilomeetrikese pärast mu soov täitus. Siit edasi kulgesin kuskil 5 kilomeetrit onnini mööda suuremaid teid ja kottpimedas. Positiivne on see, et pimedas hakkavad kilomeetrid eriti kiiresti minema, kuna tempo kiireneb. Pause enam väga teha ei taha, pigem tahaks kohale jõuda. 

Tunni jooksul nägin teel loomi kolm korda. Esimest korda vaatas mu taskulambile vastu kaks silmapaari. Teine kord kolm. Viimane kord üks. Igal korral silmapaarid natuke uudistasid mind ning kui ma ütlesin midagi stiilis, et "No tere, nüüd on teil küll aeg minema hakata," siis hakkasid helendavad silmad pimeduses liikuma. Pakun, et need võisid kitsed olla, aga no ei tea. Kõige lahedam oli, kui ma kottpimedas suurt risti nägin. See oli mingi vaatamisväärsus, aga see tuli mulle ikka päris lahedalt vastu seal metsas. Pulss veidi kiirem, kui tavaliselt, jõudsin lõpuks siiski kauaoodatud Kapasto metsaonnini ning olin väga õnnelik lihtsalt selle üle, et täna enam mitte kuhugi liikuma ei pea. Kuivatasin telki ja sokke ja isegi jalanõusid. Kuulasin vaikust ja lugesin külalisteraamatut, kust leiab alati huumorit. Eriti naljakas tundus mulle sissekanne, kus oli kirjutatud, et Kapasto oli esimene koht, kus Hiiumaal rahu ja vaikust oli. Muigasin. Ma olin viimased päevad ainult rahu ja vaikust näinud ja kuulnud. Ei olnud kohanud mitte ühtegi inimest. Näinud paari talu. Jah, soovitan soojalt sügisest Hiiumaad. 

Kapasto on selline mõnus, ühe suure lavatsiga ning kaminaga onnike. Kui mõnes onnis on igasugust tavaari ja varustust, siis Kapastos oli paar süütekuubikut ning kuivad puud. Onn oli väga lihtne. Külalisteraamatust lugesin, et kaevust oldi surnud hiiri leitud ning seinal oli suur kiri, et kaevuvesi sobib vaid tarbeveeks. Otsustasin, et soovesi sobib hetkel ka ning et homme otsin mõne kraavi. Uni tuli jällegi hea ja hommik liiga kiiresti.   

4. päev Kapasto metsaonn – Luidja lõkkekoht 26.5 km

Hommikul oli mitmeid häid üllatusi. Jalad olid vähem kanged, kui eelmistel hommikutel, ilm oli ilus ning Kapasto kant veel ilusam. Kohe pärast Kapastot viis matkatee läbi väga kena talukoha ning pööras siis metsavahele, kus sai jällegi nautida vaateid rabasele metsale. Mingil hetkel sai see lõbu läbi ning tuli rohem seda Kesk-Eestis matkamise "vaibi". Pikad kruusateed, raiesmikud, pikad sirged, veel pikkasid ja sirgeid teid, veel ebameeldivat maastikku läbida. Sellel teekonnal käisid mind lohutamas erinevad loomad. Ühel sigel kruusateel paremale vaadates vaatas mulle rahulikult otsa suur põder. Niimoodi me seal üksteist vaatasime. Mitu sekundit, mõlemad justkui aru saada proovides, et mis nüüd just juhtus. Jõudsin veel taskust telefoni välja võtta ja pildi ka ära teha ning alles siis liikus põder täiesti rahuliku lonkiva sammuga edasi metsa. Mõned minutid hiljem jalutasin metsatukas, kus äkki hirved minu lähenedes vist esialgu ei uskunud, et keegi tõesti tuleb ning kui sellest aru said, siis minu eest ilusti laisalt põgenedes läbi kappasid. Veidi aega hiljem, kui juba pimenema hakkas, nägin hämaruses kolme kitse, kes taustaga kokku sulasid. Ka nemad vaatlesid mind alguses ning otsustasid siis siiski jooksu panna. Rebane jalutas lihtsalt üle tee. Sest miks mitte. 

Kui hommikul oli mul mingi väike lootus, et küll tuleb mõni talu, kust vett küsida saan ning joogivee probleem laheneb, siis nii lihtsalt see asi ei läinud. Esimeses talus oli ukski pärani lahti, hõikasin seal natuke, aga kedagi ei tulnud. Järgmistes üksikutes taludes kas polnud kedagi kohal või oli auto olemas, aga reaktsiooni polnud. Ei tundunud ka õige korralikult kinni pandud suurest väravast veel suurema eravalduse sildi alt sisse jalutada lootes, et äkki inimesed lihtsalt ei märganud mind ning tegelikult väga ootavad mu külastust. Niisiis hakkasin kraavi otsima ning leidsingi ikka päris ideaalse vuliseva veega kraavi natuke enne 100 km märki. Tähistasin kraavivee leidmist 100. kilomeetriposti juures väikse peoga nii vett kui toitu keetes. Tegin oma makaronid valmis ning võtsin siis topsi mõnusalt kätte ja sõin jalutades. Terve kilomeetri kõndisin niimoodi ära. 

Kui kõik need sirged ja raiesmikud elasin enam-vähem motiveeritult üle ning jõudsin lõpuks ka suurest metsast välja - Luidjasse - vot, siis alles läks põnevaks. Kõigepealt oli Luidja rand õhtuses loojangus imeilus - sain mõned minutid rõõmustada. Vaatasin, et Luidja telkimisplats on kõigest 2 km kaugusel, kuid hinnates adekvaatselt oma energiataset, pimedust ning ka pigem keerulisemapoolset maastikku, sain aru, et ega lihtsalt need kilomeetrid mul ei tule. Ja nii oligi - viimased 2 kilomeetrit alates tagasi mere äärde jõudmisest kuni Luidja lõkkekohani venisid ikka vägevalt. Oli just pimedaks läinud, rada läks läbi metsa ning oli alguses (pimedas) päris keeruliselt jälgitav, pidin korudvalt telefoniga oma asukohta kontrollima, tähiseid otsima ja muid imetrikke tegema. Enne sillaületust läks asi täitsa käest ning korraks ei saanud ma enam üldse aru, kus ma olen. Istusin maha, keerasin kaarte õigetpidi ning mõtlesin paar minutit rahulikult. Sain hakkama ning edasise suuna paika. 

Seejärel said pealambi patareid tühjaks. Hakkasin kottpimedas uusi patareisid otsima. Üks uus patarei lendas suure kaarega metsavahele. Otsisin seda tükk aega, kuid ei leidnudki. Panin siis pealampi oma viimased kaks täis patareid ning ühe tühjaks saanud patarei – töötas küll. Oi, kuidas mulle ei meeldinud see lõik. Oli ikka korralikult pime, rada tegi imelikke jõnkse ja pöördeid ning ootasin juba väga, et telkimiskohta jõuda. Tundsin väsimust. Jälgisin oma liikumist ka google mapsi kaardi joont pidi, niimoodi oli pimedas oluliselt lihtsam. Kui mõnda tähist ei näinud, siis panid lihtsalt suuna järgi edasi kuni jälle midagi nägid. Lõpuks jõudsin uuesti mere äärde ning liikusin telkimisplatsini. Pimedas tuli see plats kuidagi naljakalt nurga tagant. Tekkis isegi tunne, et kus siin üldse see plats olla saab. Plats ise pole asukoha mõttes just parim – asub suurele maanteele üsna lähedal ning autode sõitmist on kuulda, mööda maanteed kõndivaid inimesi näha ning rand jääb teisele poole veel kaugemale kui maantee. Platsi taga on mingi maja, kus koer vahepeal haugatas. Seda siis võrdluses ülejäänud telkimisplatsidega Kõpu poolsaarel, mis on kõik otse mere ääres ning keset looduse vaikust. Samas oli sellel telkimisplatil kaks suurt katusealust, kuhu oli hea telk vihma eest peitu panna. Ning just siis, kui ma telgi üles sain, seda vihma ka sadama hakkas ning sadas pikalt. Olin väga rahul. Pole paremat tunnet kui olla matka ajal oma telgi just katusealusesse paigutanud ning siis kuulda väljas vaikset sabinat. 

5. päev  Luidja lõkkekoht – Mägipä lõkkekoht 12.8 km

Kuna õhtul oli mul korralik väsimus, siis hommikuks äratuskella seekord ei pannund. Olin juba otsustanud, et teen lühema päeva, puhkan välja ja taastun. Ärkasin 12 ajal. Tiksusin veel natuke telgis ja oi kui hea tunne on telgis tiksuda, kui juba ammu kõndima peaks. Panin lõpuks oma laagri kokku ja asusun teele, eesmärgiks Mägipä lõkkekoht 12 kilomeetri kaugusel. Aga need 12 kilomeetrit ei olnud lihtsad. Ilusad - jah. Põnevad - jah. Lihtsad - ei. Alustuseks kõndisin tagasi matkarajale ehk siis Luidja randa. Luidja rand on kindlasti üks lastesõbralikumaid randasid - laste mänguväljak oli seal ikka korralik. Esimene lõik kuni Palli telkimiskohani oli kuskil 5 kilomeetrit ning algus oli imeline – jalutasin mööda absoluutselt tühja rannaäärt, kogu rand oli kergelt udusse mattunud, oli selline karge päev. Vaatasin aina ümberringi ja nautisin igat sammu. Kaua nautida ei saanud, kuna peagi muutus rannaäär päris raskesti läbitavaks. Olid mahakukkunud puud ja olid märjemad kohad. Kõrval tihnikus ka midagi paremat polnud. Pendeldasin korduvalt edasi-tagasi, et leida midagi, mis oleks lihtsasti läbitavam. Matkaraja tähistust sellel lõigul ei olnud ning kaardil oli üsna vaba käega tõmmatud joon ranniku äärde. Ilus oli endiselt. Just siis, kui tee hakkas natuke paremaks minema, tuli ka tähistus ning teerada Palli lõkkekohta. 

Palli lõkkekoht ise suur ja korralik. Siin ei olnudki veel varem käinud. Mõnusalt mere ääres ning ruumi oli küllalt. Istusin seal ühest imelise vaatega katusealustest ning mõtlesin, et miks ma siia mitte kunagi oma elus sattunud ei olnud ning veel enam - miks ma sellest kohast üldse mitte midagi ei tea. Lõkkekohas oli ka tahvel infoga erinevate lähdalasuvate matkatee lõikude kohta. Lugesin sealt, et järgmine lõik on küll 7 km, kuid aega peaks selleks rohkem varuma, kuna füüsiliselt on see raske üles-alla lõik läbi metsa ja kinnikasvanud luidetel. Muigasin. Mitte midagi, mida juba näinud poleks. Aga hea teada, et mitte mina ei ole nõrk, vaid ka RMK arvab, et sellised lõigud on füüsiliselt raskemad läbida. RMK ei eksinud. Järgmised 7 kilomeetrit olid rasked. Ning jälle uskumatult ilusad. Pidevalt oli paremat kätt merevaade, liivaluited, lihtsalt ilus mets, ilusad erinevat värvi samblikud. 

Otsustasin, et selleks, et edasised kilomeetrid lihtsamalt tuleks, pean oma koti kaalu vähendamiseks midagi drastilist ette võtma. Mul oli päris mitu pikka kilomeetrit aega mõelda, mis on need asjad mu kotis, mis on absoluutselt vajalikud ellujäämiseks ning mis on luksus. Kuna ilm oli päeval väga soe ja ööseks oli mul soe magamiskott, siis otsustasin, et esimesena loobun oma „igaks juhuks“ riietest. Otsustasin lisaks päeval matka ajal seljas olevatele riietele alles jätta veel sooja pesu pluusi ja püksid ning varusokid. Seejärel otsustasin, et toitu saab ka ilma keetmata süüa. Söögitegemiskomplekt koju. Ja no milleks telk, kui magamiskott nii soe on – lihtsalt raskuseks? Oma pudipadi kotte (pesemisvahendid, apteek jne) vähendasin ka oluliselt. Leppisin oma Kõpus elava tuttavaga kokku, et kohtume Mägipä lõkkekohas, kuhu ta toob vett, viib mu elektroonika laadima ning hommikul võtab mu „ballasti“ kaasa. 

Teekond Mägipä telkimiskohani oli täpselt selline nagu lubatud - füüsiliselt väljakutsuv. Kõndisin rahulikult ning üks pikemaid kilomeetreid mu elus oli enne telkimisplatsile jõudmist. See rada tiirutas ja keerutas, käis veel üles ja alla, kuni lõpuks...lõpuks see telkimisplats kätte jõudis. Mägipä lõkkekoht ja Kalurikoja onn on kindlasti üks populaarseimaid telkimisalasid Hiiumaal. Mägipe lõkkekoha juures asuv Kalurikoja onn on küll ideaalne matkaonn merevaate ja hubase olemisega, kuid väga populaarne. Mis tekitabki efekti, et koht on lahe, aga arvatavasti pigem hõivatud või isegi puupüsti täis. Seekord oli otsustanud grupp kalamehi korraldada seal oma iga-aastase suurürituse. Kohal oldi autode, matkaautode, telkide ning kõva häälega.

Kui mina onnini judsin, siis oli grillimine ja muidu peomeeleolu juba täies hoos. Küsisin, kas võin ka onnis ööbida ning astusin sisse olukorda hindama. Onn ise on väike, ühe lavatsiga. Uurisin, et kas ruumi on ning tuli välja, et kuigi nad onni otseselt ööbimiseks ei kasutanud (enamusel olid oma matkaautod ning telgid kaasas), siis hoiatati mind korduvalt, et „me võime väga valjud olla“. Seega otsustasin hoopis ühe mereäärsetest telkimisplatsidest võtta. Sest mul ju oli telk...veel. Pakkisin end lahti ning seadsin sisse. Leotasin oma nuudleid ning proovisin võimalikult palju süüa. Huvitav fenomen oli see, et kuigi kõht oli tühi, siis isu otseselt ei olnud. Pidin nuudleid suht sisse suruma endale. Mõtisklesin, et huvitav, kas keha on üle läinud säästurežiimile. Mingi hetk kuulsin telgi taga hõiget: „Vabandage, kas teil on kõht tühi, tulge meiega sööma!“ Liitusin grillpeoga. Seltskond koosnes 10-15 mehest, kes selgitasid, et nad saavadki tavaliselt kord aastas kokku, püüavad kala ja tähistavad mõne kaaslase sünnipäeva. „Seekord saame olla ainult 3-4 päeva, osad liitusid hiljem.“ Minu lugu kuuldes üllatas neid kaks asja - et mul oli 10 päeva aega matkata ning et ma ikka "täitsa üksi niimoodi" looduses viibin. Kõik ohkasid ja ütlesid, et 10 päeva on ikka pikk aeg, et niimoodi loodusesse tulla ning et need 3 päevagi oli keeruline leida.

Järgmisel hetkel tuli minu poole mees kausiga ning küsis tagasihoidlikult: "Kas sulle krevetid sobivad?" Jah, seal ta oli - suur kausitäis absoluutselt ideaalselt valmistatud krevette. Kalameestel on oma nägemus lõkketoitudest. Järgmisel hetkel sõingi krevette, kõrvale põdraliha ning lisaks pakuti veel seeni ja leiba. Kõht täis, suundusin magama, muiates veel endiselt lause üle, et kas mulle krevetid sobivad.

Palli lõkkekoht. Foto: https://loodusegakoos.ee/

6. päev Mägipä lõkkekoht – Kaleste lõkkekoht 22.3 km

Hommik algas sellega, et sain tagasi oma täislaetud telefoni ja akupanga ning pakkisin asju kahte kuhja: "ballast" ning hädavajalik varustus. Keetsin ballasti kuhja asetatud toidukomplekiga endale veel kahe päeva tatra valmis, mille toidutopsiku, minigrip koti ja juuksekummi abil ilusti ära pakkisin ning ütlesin hüvasti telgile, toidukomplekile ning kuhjale riietele. Kõik mu varuriided mahtusid nüüd kolmeliitrisesse veekindlasse kotti. Lehvitasin oma asjadele natuke kurvalt järgi, kuid teadsin, et kolm päeva saan ikka hakkama. Meenutasin Oandu-Ikla rajal esimesel päeval kohatud rattamatkajat, kellel ainsa varustusena olid pakikale pakiraamikummidega tõmmatud säästukast ostetud telk ja magamiskott ja nende vahele topitud natuke süüa ning kes meie suurte silmade peale lihtsalt muigas: "Ega see mingi Antarktika pole!" Nii on. Palju inimesele ikka kolmeks päevaks vaja on. 

Kui neile asjadele eraldi peale vaadata, siis nad nagu ei kaalunudki nii palju, kuid kui ma oluliselt tühjema kotiga teele asusin, siis oli vahe ikka väga märgatav – koti raskus mu tempot enam maha ei võtnud. Hakkasin paremini mõistma ultralight matkajate grammilugemist. Tõesti, kui enne matka näiteks kaasavõetavat telki valida, siis ei pruugi 500 grammi kaaluerinevust tunduda väga suure teemana, kuid iga kaasavõetava asjaga koguneb lisakaalu niigi miinimumile, mida vaja on tassida. Ning siis, veetes kuskil 10 tundi päevas tassides neid asju läbi nõudliku maastiku, on päris palju aega mõelda sellele, et kas teatud mugavused laagris olles on väärt kogu seda tassimist. Ma pole kuulnud mitte ühestki matkajast, kes matka jooksul oma varustuse üldkaalu suurendada sooviks, kuna mingid olulised mugavusesemed on maha jäänud. 

Kergema koti ja kergema sammuga asusin vallutama Kõpu poolsaart, mis on kalameeste paradiis, eriti Mägipä, Hirmuste, poolsaare tipp ning Kaleste. Terve päev kohtasingi ainult kalamehi.  Näiteks möödusin Hirmuste telkimiskohas seltskonnast, kes mind nähes kohe endaga juttu ajama kutsus. „Lusti Katrin tuleb varsti ka siia,“ korrutasid nad ning seejärel rääkisid, miks nad ajakirjaniku Hiiumaale kutsunud olid. Nimelt oli neil olnud eelmisel päeval olnud liiklusavarii kohalikus mõistes tähtsa tegijaga. Meeste väitel lasus süü kindlasti vastaspoolel, kes „keset teed parkis“ ehk siis sõitis suure kiirusega pimedas kurvis vastassuunas. Kohale tulnud politsei olevat aga olnud kaugel erapooletust ning tegi ilma suurema uurimiseta neile väga otsekoheselt ja ilma keerutamata selgeks, et võtku nüüd aga süü ilusti omaks, mis muidu kõik juhtuma hakkab. Selle peale olid mehed kutsunud kohale teise politseipatrulli, kes aga ka nende vastaspoolega vanad tuttavad olid. Mehed olid väga pettunud. Ütlesid, et puhkus on rikutud. Minule tuli selline jutt ikka väga suure üllatusena. Tean, et Eestis on korruptsiooni, aga ma ei uskunud, et niimoodi ja sellisel niiöelda tavainimese tasemel. Eeldasin, et mängud käivad valdavalt suuremalt ja kõrgemal. Mehed ütlesid, et seda asja nad niimoodi ei jäta. Seda juttu, et Hiiumaal tunnevad kõik kõiki ning tutvused mängivad olulist rolli, kuulsin ma pidevalt. Mehed andsid mulle kaasa šokolaadi ja kokat, pakkusid kitsejuustu ning lõpetuseks leidsid veel kuskilt kartulipudru konservi lihapallidega. Ütleme nii, et see šokolaad ja koka tulid täpselt õigel ajal. Hirmuste ise oli ikka üks hirmus ilus koht. Aga Hirmuste lõkkekohas on ka RMK ajaloo kõige hirmsam kemps. Kui olukorda nähes sealt sekunditega välgukiirusel väljusin, kommenteeris kõrval jalutav telkija, et need kempsud on siin ikka jubedad küll. Samas telkimiskoht ise oli väga ilus. Nautisin veidi rannavaateid ning nagu ikka, pööraski tee juba üsna kiiresti jälle metsaradadele. Pärast Hirmustet sattusin justkui muinasjutumetsa. Kõik need kuivanud puud ja hele samblik ning suured ämblikuvõrgud panid mulle automaatselt kummitama Terminaatori loo "Muinasjutu mets". See lugu kummitas mind matka lõpuni.

Muinasjutumetsast välja jõudnud, algas järgmine muinasjutt - Kõpu poolsaare tipp oma imeliste vaadetega. Kukkusin jälle pildistama, kuid seekord ma isegi ei üritanud pildistamist kuidagi pidurdada. Oli suurepärane ilm ja ilus koht ning mul ka mõistlik päevateekond planeeritud, seega tundus, et võiks isegi enne pimedat kohale jõuda. Nii ma seal jalutasin ja pildistasin ning jõudsin ka järgmise vaatamisväärsuse, Ristna tuletornini. Tuletorni kohta oli ta kuidagi kahtlaselt võsas, Tahkuna tuletorn mõjus palju võimsamalt. Lugesin Ristna tuletorni juures olevat silti ning tegin oma järelduse, et hooaeg Hiiumaal kestab kuskil täpselt 4 kuud: 15 mai kuni 15 september. Siis on võimalus külastada tuletorne ja kohvikuid ning valida paljude majutusasutuste hulgast. Ülejäänud ajal saab nautida ääretut vaikust ja inimtühjust ning selles täielikus vaikuses korisevat kõhtu.

Peagi jõudsin matkatee märgini, mis ütles, et 100 km veel jäänud ning samm muutus sellest märgist alates kuidagi kergemaks - no lõpp juba paistab ju. Väga huvitav kogemus oli ka täiesti mahajäetud Surfiparadiisist läbi jalutamine. Tabasin end jälle mõttelt, et siia tahaks ka suvel tagasi tulla ja näha, kui teistsugune see koht oma melus on. Olin jällegi väga õnnelik, et rada just sügisel läbisin ning nii paljusid uusi kohti esimest korda just sügiseses vaikuses avastada sain. 

Kalanasse jõudes hakkas äkki möll pihta. Suur kohvik (küll siiski sügisel kinni), suured lahmakad majad mere ääres, eratee sildid kohtades, kus neid võib-olla olema ei peaks, mereäärsed alleed ja laste mänguväljakud ning otse matkaraja kõrval asuv majutus Kalana puhkeküla, mis ka sügisel lahti on. Ning üldse palju uusi ja ilusaid maju, mis meenutasid justkui mõnda Tallinna äärelinna uuselamurajooni, kuhu RMK ka arglikult mõne oma rohelise triibu poetada julges. Kalana tundus selline koht, kuhu suvel võiks lihtsalt melu nautima tulla. Lisaks muidugi imeilus (ja tuuline - ega see niisama surfiparadiis ei ole) rand ning lihtsalt kuidagi selline natuke teistsugune tunne. Mingis mõttes jäi selline niiöelda uusrikaste maik külge kogu sellele olustikule, kuid võib-olla ma eksin täielikult ning suvel Kalanasse jõudes on kõik väga surf ja hipster ja chill.

Ei tule vist üllatusena, et ka Ristna külastuskeskusesse ei saa mööda asfaltteed kõndida, kuigi see variant oleks kõige otsem. Jällegi läbisin väikse matkaraja ilusal maastikul ning mõtlesin, et kust Hiiumaa võtab neid ilusaid maastikke. Pärast Ristna külastuskeskust jäi veel 4 km minna, et jõuda Kaleste telkimiskohta. Teekond oli ilus ning suur osa oli sellest mere ääres. Päike hakkas just loojuma ning piltidele jäi tore kuldne valgus. Kohtusin jällegi kalameestega, kes mind nähes esimese asjana ütlesid, et näed, mõtled, et tuled loodusesse ära, aga siin ka inimesed. Rääkisin neile siis, miks ma niimoodi nende rahu rikun ning üks mees küsis kaks korda: "Niimoodi üksipäini matkadki?" Ta juskui ei uskunud mu esimest vastust et jah, matkan üksi (ja meeldib ka veel). Kaleste rannaäär oli väga ilus ning jälle natuke teistsugune kui veidi kõle, kuid samas suurejooneline surfiparadiis enne Kalanat. Kaleste telkimiskoht oli selline mõnus ja turvaline puhkekoht. Inimesi seal liikus - kes ööbis oma matkaautos, kes telgis, kes autos, kes püüdis kala, kes tegi tule üles ning pakkus lahkudes  suuremeelselt, et saan hoopis lõkke ääres istuda. Melu käis, mis mulle meeldib.  

Vaatasin lõkkesse, kuulasin merevaikust, mõtlesin mõtteid ja vaatasin inimesi. Magama minnes asetasin oma mati katusealusega laua alla - sinna, kus tavaliselt jalad pannakse ning mahtusin ideaalselt ära. Oli soe ja oli mugav. Ainus, millest puudust tundsin, oli see justkui enda ruum ja privaatsus, mis telgi püstipanemisega tekib ning asjaolu, et selleks, et soe oleks, pidin tõesti magamiskoti sisse pugema, telgis saab ka istudes ning natuke magamiskotist väljas olles mugavalt soojas olla. Ühesõnaga midagi hullu ei olnud. 

7. päev Kaleste – Leemeti metsaonn 26.5 km  

      Kui esimeste matkapäevade järel ikka siit ja sealt valusaks ja kangeks jäi, siis kuuenda päeva õhtuks ja seitsmenda päeva hommikuks oli see möödanik. Samuti ka villid. Need kaks väikest villi, mis matka alguses tekkinud olid, olid juba paranenud ning mitu päeva polnud ma enam villide peale isegi mõtlema pidanud. Jalad ja keha oli hakanud uue eluga harjuma ning mäletan, et kui pärast esimest matkapäeva kohale jõudes olid sammud ikka veidi rasked, kuna mõned lihased (mis tavaelus niivõrd kasutust ei saa) olid jäänud valusaks, siis pärast 6 matkapäeva oli keha matkamisega harjunud ning ei olnud ei valu ega kangust. Üks asi, mis mulle mu minimalistliku koti puhul veel meeldis, oli lihtsus. Mul oli nii vähe asju, et koti pakkimine võttis väga vähe aega ning see tekitas kerge ja mõnusa tunde. Pakkisin hommikul minutitega oma koti kokku. Selleks, et avastada, et pealamp jäi magamiskoti sisse. Pakkisin asjad jälle lahti, teostasin lambi otsingud ning pakkisin koti uuesti kokku. Ikka läks kiiresti.

Kaleste lõkkekoha juurest minema asudes nägin, et tee läheb rohkem sisemaale ning mõtlesin, et vastu tulevad nüüd need igavad (ja lihtsalt kõnnitavad) sirged teed, mida ma juba nagu natuke isegi ootasin. Aga. Oh ei. Algas kohe üks korralik ronimine mööda Hiiumaa mägesid. Jälle rohelus, imeilusad vaated ning üles-alla, üles-alla. Vahelduseks üks ilusaimaid metsasirgeid, mida ma elus näinud olen. Kestis see mägironimine päris pikalt ning lõppes vertikaalse tasakaaluharjutusega Läänemaa kõrgeimal mäel – Tornimäel. Äkki märkasin poole ronimise pealt, et kui üles vaadata, paistab puude vahelt suur tuletorn. Sellised hetked on matkadel kõige lahedamad, kui ronid ja möllad kuskil võsas ning äkki laiutab sinu ees üllatuseks mingi vaatamisväärsus, millele sa kindlasti tavapärasest suunast ei lähenenud. Näiteks Penijõe – Kauksi matkarajal oli selline kogemus nii Kuremäe kloostri kui ka Sinimägede mälestusmärgiga. Kõpu tuletorni ümbritses täielik vaikus. Olime vaid mina ja (kinnise väravaga) tuletorn, mille kõrval laiutas suur roheline kohvik. Suletud loomulikult. Viskasin end pingile pikali ning nautisin väljateenitud puhkust ja ilusat tuletorni vaadet. Päike soojendas mõnusalt ning kiiret ei olnud.

Kõpult edasi mäletan külavaheteid, metsateid, sirgeid ja siis jälle metsateid. Mõtlesin, et saan niimoodi vaikselt metsaonni poole tiksuda, kui äkki järgmisel metsasirgel ootas mind suure püssiga mees. Ütlesin tere ja möödusin. Selleks, et järgmisel sirgel jälle püssiga meest näha. Küsisin, et kas teil toimub jaht. Ta seletas, et toimub küll, aga hetkel on "mehed seal kaugemas nurgas". Kõndisin veel kuskil paar kilomeetrit sirgjooneliselt tulejoonega ning jõudsin jahiala lõppu, kus siis ristuval teel oli väljas suur jahiseltskond ja palju autosid. Mul oli hea meel, et ilusti sellelt alalt lahkusin - sellist ekstreemsust ma oma ellu hetkel ei soovinud. Kõndisin ilma suuremate vahejuhtumiteta edasi mööda metsa- ja külavaheteid, kuni jõudsin imeilusa Vanajõe matkarajani ja varsti ka telkimiskohani. Väga ilus koht nii jalutamiseks kui ka telkimiseks, kindlasti soovitan. 

Viimased kolm kilomeetrit olid jällegi...no ütleme, et RMK ei olnud ka siin lati alt läbi läinud ning matkajat mugavalt mööda otse minevat metsavaheteed onnini suunanud. Nagu ikka, liikus onni suunas mõnus ring läbi metsa, võsa ja oi, milliste tõusude. Nendest kilomeetritest on mul meeles rasked hetked metsas, sest päris demotiveeriv on pika matkapäeva lõpus veel kuhugi võssa ragistama ning hämaras matkaraja märgistust otsima minna. Peaegi aga lõppes metsane osa ära ning tuli vastu imeilus suusarada täiesti hullumeelsete tõusude ja laskumistega. Ühe laskumise juures oli puidust silt „päikeseloojang“ ning ma jäin lihtsalt suu ammuli seisma ning mõtlesin, et lihtsalt ei ole võimalik. Nii paljud inimesed ütlesid Hiiumaa matkarada kommenteerides, et „no mis seal ikka olla saab, vähemalt on see suht lame saar“. Aga no nad ei saaks rohkem eksida. Tundub, et RMK matkatee autorid proovisid selle rajaga murda kõik müüdid Hiiumaast. Pole mägesid? – ikka saab! Ainult rannaäärsed teed? - Palun, 200 km metsarada. Hakkasin mingil hetkel tähele panema, et kuigi mere äärt mööda läks väga ilusaid radasid, siis liikus matkatee enamuse ajast justtäpselt piisaval kaugusel rannikust, et merd oleks kuulda ja tihti ka näha, aga et teekond saaks kulgeda ikka mööda imeväikest kitserada või hoopis mööda tähistatud metsa. Vahepeal tundsin, et oleks isegi natuke rohkem tahtnud mingit tuima mereäärset teed kõndida. Sest miks mitte. Ma olen ju Hiiumaal. Aga ei, seekord olin ma mägede ja kitseradade Hiiumaal.

Kui ma lõpuks ometi Leemeti metsaonni juurde jõudsin ja nägin, et toas juba tuli alla tehtud, siis olin päris rõõmus, et ei pea onnis üksi olema. Minu õhtuseks seltskonnaks oli Hiiumaa pere kahe lapsega ning sai nalja, sai grilli ja sai ka normaalselt ajal magama mindud ning järgmisel päeval kõige varasem matkatee start tehtud. Võib öelda, et Leemeti metsaonniks olin matkamisega kohanenud. Teadsin umbes, palju iga päev kõndida soovin, sain aru, mida ma selle eesmärgi täitmiseks tegema pean ning ülejäänud oligi lihtne: "lihtsalt kõnni", mis muutus iga päevaga aina lihtsamaks.

8. päev Leemeti metsaonn – Kassari (Keldrimäe majutus) 34.6 km

Kui ma õhtul veel kaalusin, et äkki venitaks ikka selle viimase viiekilomeetrise „jupi“ sinna Tihu metsaonni ka ära, siis uurides natuke kaarti, hindasin selle teekonna läbimist pimedas keeruliseks. Hommikul teele asudes sain kohe aru, et tegin õige otsuse. Juba valgeski oli see teekond väljakutsuv. Ikka ja jälle imeilusad metsaalused, kitserajad, raiesmikud, võsa, lihtsalt tähistatud mets – no kõike sai. Tõesti, kõik see kamp, kes on eelmiste RMK matkateede puhul kurtnud, et liiga palju tuima kruusateed, siis minge Hiiumaale ja nautige. See on ikka uskumatu, mis rada sinna meisterdatud on. Te hakkate seda igavat kruusateed veel igatsema. Tihu metsaonn tuli pärast päris pikka pingutust lõpuks kätte ning see oli huvitav tunne. Kui teiste metsaonnide puhul on kohale jõudes tunne, et nüüd siis jõudsin onni ja siin see on, siis Tihu onn oli niivõrd pisike ning sobitus nii kenasti ja tagasihoidlikult loodusesse, et mingit „kohalejõudmise“ tunnet polnud, oli lihtsalt tunne, et märkasin looduses onnikest. Istusin natuke onnis ning lihtsalt hoiatuseks, et onn on pisike – võibolla 2 inimest mahub sinna enamvähem mugavalt magama, seinad lasevad tuult läbi ning kui te just sellist metsikut ja tuulist ööbimiskohta matkapäeva lõpuks otsite, siis valige Tihu, muidu soovitaks Leemetis ööbida. Asukoht on muidugi väga vaikne, keset sügavat metsa. Tihu onni juurest läheb siis tähistatud matkatee nii paremale kui vasakule. Paremale minnes jõuab mööda lisaharu Sõru sadamasse, vasakule minnes Heltermaale. Mina valisin suuna tagasi kodupoole, vasakule. Olin kunagi päris ammu Tihu järve ääres käinud ning kui seekord mööda laudteed selle poole jalutasin, siis lihtsalt vaatasin jälle uskumatuses ringi, kui ilus üks rabajärv olla saab. Jällegi oli selline udune ja vaikne hommik ning rabajärv seisis tüünelt ja täpselt sama rahulikult ikka seal endises kohas. Sellistes kohtades aeg justkui peatub ning kõik argimured tunduvad kauged ja tühised.

Kui RMK kodulehelt lugesin, et pärast Tihu onni tulevad igavad sirged kruusateed ning suutsin vaevu oma ootusärevust varjata, et lõpuks saab siis ka lihtsalt rahulikult kuskil mingil teel tiksuda, siis reaalsus ei oleks saanud olla kaugemal minu ootustest. Pärast Tihu järve algas siis mõnus lõiguke läbi raba. Alguses vetrus pinnas väga lahedalt, siis polnud enam aega seda jälgida, sest tuli üle keskmise võsa, natuke keerulist maastikku, mõned sillad, veel metsa ning palju hetki hiljem jõudsin lõpuks tõotatud maale – igavale kruusateele! Seda aga ei jätkunud liiga kauaks, kuna mingil hetkel pööras tee ära ning tuli pikk ja lai sihilaadne toode. Lisaks ka märg. Hindasin, et siit kuiva jalaga läbi ei saa, aktsepteerisin oma saatust ning kõndisin läbi vee. Seejärel sai natuke mööda asfalti ja kruusa kõnnitud ning lõpuks ületasin maantee ja paistis silt „Kassari 7“. Tundsin, et matk on tehtud. Olen Kassaris. Mul on 10 kilomeetrit majutuse, toidu ja voodini. Kassari ise oli uskumatult ilus. Sellist mereäärt nagu Kassaris, pole mina kuskil mujal Eestis näinud. Lisaks veel vist Eesti kõige ilusama vaatega vaatetorn - Orjaku linnuvaatlustorn, kust oli uskumatult lai merevaade peaaegu igas suunas.

Viimaks Keldrimäe külalistemajja jõudes tundsin, et see oli väga vajalik peatus. Ütleks, et olin endast viimase 8 päeva jooksul päris palju andnud, kõndinud viimased päevad tagasihoidliku toidukoguse pealt, mingil hetkel matka keskel sai mul ka vesi otsa. Külalistemaja omanik oli mulle palve peale poest süüa toonud (kuna pood pandi juba kell 6 kinni) ning teatas mulle, et olen seekord ainus külastaja ning kõik ühisruumid on vaid minu kasutada. Niimoodi veetsingi terve õhtu nahkdiivanil telekast "Eesti otsib superstaari" vaadates ning kogu seda toidukuhja hävitada proovides. Lisaks veel Keenia viisa taotlemine, kuna juba 3 päeva pärast pidin Keeniasse tööreisile minema. Oli väga tore õhtu.

9. päev Kassari – (Sarve) – Heltermaa 28(+3)= 31

Viimane etapp oli jälle üsna pikk, ilma ühegi vahepealse lõkkekohata, kuid lootsin, et voodis magamine, korralik toit ning ka teadmine, et see ongi täiesti viimane päev, annavad mulle piisavalt energiat. Hommik algas väga hea buffee hommikusöögiga ning arvestades fakti, et ma olin tol hetkel ainus külaline kogu külalistemajas, hindasin väga omaniku pingutusi pakkuda mulle vähemalt sama hea hommikusöök ja valik, kui juhul, kui oleks ka rohkem külalisi olnud. Ajasime omanikuga veel üle tunnikese juttu, ta oli üsna hiljuti Tallinnast Hiiumaale kolinud ning jagas oma muljeid.

Kõndima hakates tundsin kergust ja ennergiat - samm oli kerge, terve päeva jooksul tegin vaid mõned lühikesed pausid, et sokke vahetada ning kilomeetripostid tulid sellise kiirusega vastu, et endal oli ka raske uskuda. Ma olin väga õnnelik, et tänu majutus- ja toidupeatusele Kassaris on mul võimalus oma viimast matkapäeva uue energiaga nautida. Ning oli see alles päev! Kui RMK leht lubas, et viimased kaks päeva kujutavad endast peamiselt mööda kruusa- ja asfaltteid vantsimist, kuid sellest oli asi ikka väga kaugel.

Kõigepealt oli võimalus matkata läbi Kassari, rada oli väga põnevalt kujundatud, igal nurgal oli midagi pildistada ja vaadata. Seejärel jõudis rada mere äärde ning pärast mõnest elektrikarjusest möödumist jõudsin mereäärsele avarale matkateele. See oli minu jaoks raja tipphetk. Vaade oli igas suunas kilomeetrite kaugusele uksumatult ilus ning teetähiseid pidi tihti üsna hoolikalt otsima, kuna need olid tihti lihtsalt kividele märgitud või suurte vahemaadega, tunne oli natuke nagu liiguks madala taimestikuga soos. Identifitseerisin metsatuka, kuhu äärde ma lõpuks jõudma pidin, panin jalanõude sisse prügikotid ning asusin teele. Märg oli. Aga sellest enam oli absoluutselt ilus. See maastik tundus nii uskumatu, et ma isegi ei üritanud seda pildistada – kogu see avarus poleks niikuinii peale jäänud.

Teadsin, et metsatukani jõudes peaks jätte jõudma koht, kus tuleb teha mereületus. RMK matkateed on mind siiani pannud ületama palju erinevaid asju: jõgesid, kraave ja järvesid - isegi Suure-Emajõe olen parvega ületanud ning muidugi ei tasu unustada ka Aidu järvesid, kust on ennast iseteenindusega parvega üle tõmmatud ning igasuguseid põnevaid kraave, mida on ikka andnud ületada; olen ületanud Eesti kõrgemaid mäetippe Haanjas; ületanud ennast; ületanud väsimust, valu ja näljatunnet. Aga no tõesti jah, meri oli mul siiani veel RMK matkateedel ületamata jäänud. 

Eelmisel õhtul oli minu suhtumine mereületusega lõiku konservatiivne. Lugesin RMK lehelt järgmist infot: "Kassari saarelt Hiiumaale kulgeb matkatee läbi madala mere, kus võib ka ilusate ilmade korral olla veetase üle pahkluu. Palun arvestage sellega matka planeerimisel.

Tormise ilma, pimeda aja või kõrge veeseisu korral on mõistlik mereületamise asemel kasutada maanteed.". 

Eelmisel päeval oli ikka päris korralik tuul olnud. Huvitav, kas see kvalifitseerub tormise ilma alla Ütleme nii, et arvestades, et puhus keskmisest tugevam tuul, oli sügis ning vesi ka külmem kui tavaliselt ning olin üksi, siis arvestades, et kui ma millegipärast mereületust teha ei suuda, on tagasi ja ringi minemine mitu tundi lisateekonda, hakkasin vaikselt kalduma lihtsama vastupanu tee ehk siis asfalttee poole. 

Aga. Hommik on ikka õhtust targem. Olles siiani pedantselt läbinud absoluutselt kõik RMK matkateede kõik kilomeetrid, siis ei suutnud midagi minus seda mingis mõttes "lubatud" ringi teha. Seega nii, kui kell hommikul 9 sai, hakkasin RMKsse helistama, et jõuda kuidagi inimeseni, kes mulle ütleks, et kas on okei praegu sealt merest läbi jalutama minna. Kolm telefonikõne ja 10 minutit hiljem sain õigele inimesele esitada oma küsimuse: "Kas täna on ilus või halb ilm?". Teisel pool toru otsas olnud vana rahu ise tegi mulle selgeks, et pole lihtsamat asja, kui see mereületus, pidi olema lapsemäng, alles nädal tagasi olevat ta seal ise käinud ning vesi oli ulatunud pahkluuni. Neid jutte ma tean küll ning arvestasin juba, et kui pahkluuni vett lubatakse, siis suure tõenäosusega see ikka on veidi rohkem, kuid äkki siis ikka üle põlve pole. Mõtlesin korra, otsisin välja suured prügikotid ning kaasaegse tehnoloogiaga varustatult asusin põnevusega teele mereületuse poole. Enne mereületust helistasin veel sõbrannale ning jagasin temaga oma live asukohta, et ta saaks jälgida, kuidas ma üle mere lähen ning vajadusel abi kutsuda.

Siin on näha mereületuse kohta, kauguses postid vees. Vesi ise oli natuke selline savine, et jalg jäi vahest natuke kinni, aga ei midagi hirmutavat. Vesi oli alguses kõrgem ja pind savisem, pärast keskpaika läks lihtsamaks.

Valmistumas veeületuseks - prügikottidest "kummikutega". Kui vesi natuke madalam oleks olnud, siis need oleks isegi äkki töötanud. Tegelikult oli vesi ikka põlveni ära.

Keskmise RMK tähise juures - pool maad veel minna.

Teisel kaldal nägi RMK matkatee silt eriti lahe välja, suund aga üle mere.

Sel hetkel oli juba kõik keeruline seljataga ja rõõm oli suur.

Sealt ma just tulin, mereületus sai alguse vastaskaldalt, metsatukast paremalt.

Mereületus oli umbes 500 meetrit pikk, sellest osa maad oli vesi põlveni, põhi oli kohati natuke savine ning kohati jäid jalad natuke kinni, kuid sai hakkama. Täiesti tehtav nendes oludes. Tähistus oli selgesti jälgitav. Märg oli ka enne ja pärast mereületust - sokke ei tasu kohe ära vahetada. Ma kartsin natuke, et meri on külm ning mul hakkab pärast välja tulemist väga külm, kuid seda ei juhtunud, kindlasti oli oma roll siin ka varustusel. Teisel kaldal oli grupp veiseid söömas, kes minu veerännakut suurte silmadega ainiti jälgisid. Ilmselt mõtlesid, et huvitav, miks ma nii laiast kohast üldse üle tulen. Kui ma olin oma mererännaku lõpetanud ja veiste poolele jõudnud, siis hakkasid nad vist suurest hirmust minu eest teisele kaldale jooksma, valides kohalikena kõige kitsama koha ning joostes sealt kiiresti läbi. Kassaris hämmastas mind korduvalt kaks asja - kui kartlikud loomad on veised ning kuidas nad karjaga pika maa graatsiliselt ära joosta suudavad.

Pärast mereületust panin mingis meeltesegaduse hoos jalga kuivad sokid, ainult selleks, et hakata läbima päris vesist teekonda, kus jalad kohe jälle märjaks said. Väänasin aga ühed sokid välja ja riputasin koti külge kuivama, et neid kahte paari märgasid sokke siis päeva jooksul omavahel vahetada. Metsarajale jõudes oli tuju hea ning suundusin mööda metsa- ja külavaheteid juba varsti uuesti mere äärt mööda jalutama. Seekord kulges rada metsas, meri jäi paremat kätt ning pidevalt tuli ette elektrikarjuseid, millest mõnel olid käepidemeid, et neid eest ära võtta, kuid umbes pooltest pidi lihtsalt alt läbi ronima. Ikka saab.  Teekond oli idülliline ja ilus. Suuremõisasse jõudes ootas ees väga kena teekond mööda jõekallast kuni mõisani.

Pärast Suuremõisat algas asfalt. Ilm oli endiselt ilus, päev oli olnud väga põnev, tempo oli uskusmatult kõrge ning kõik tundus kulgevat ideaalselt. Mingil hetkel pööras matkatee väiksemale teele, kus mulle tuli äkki vastu üks suur valge haukuv koer. Endalegi üllatuseks jäin päris rahulikuks ning võtsin igaks juhuks mõlemad pipragaasi kätte valmis. Jäin seisma. Proovisin koeraga dialoogi arendada, et ta ära läheks. Samas mõtlesin, et kuhu tal ikka minna, ikka sinna poole ju, kuhu minagi minema pean. Tundus natuke keeruline olukord. Koer aina haukus, tuli lähemale, jäi seisma, mõtles natuke ja kordas oma tegevust. Ma olin endiselt üllatunud selle üle, kui rahulik ma olin. Seisin ja ootasin oma saatust. Äkki ilmus nurga tagant aga välja koera omanik ning oli väga ähmi täis ja vabandas, et "tavaliselt siin keegi ei jaluta." Ma selgitasin, et RMK matkatee möödub siit ning ta andis rõõmsalt juhiseid, et varsti keerab tee metsa vahele ära. 

Samal ajal helistas mulle sõbranna, mille üle olin äärmiselt õnnelik. Jah, viimaseid kilomeetreid oli veel vaid 12, kuid ka need tuli kõik samm-sammu haaval ära kõndida. Sõbranna küsis huviga, et kuidas mul matka ajal ilm on olnud. Ma selgitasin, et üsna ideaalne, mõnus ja soe ning kui ongi vihma sadanud, siis pole see mind häirinud. Poole mu lause pealt hakkas keerutama suur tuul, läks külmaks ning hakkas sadama. Kogu olukord arenes minutitega ning äkki oli käes tormilaadne toode. Sõbranna ütles, et jõle halvasti on mind ikka kuulda selle tuulega ning ma siis üritasin selgitada, et näed, terve matk oli ilus ilm ja nüüd siis viimastel kilomeetritel niimoodi. Ajasime kuskil 6 kilomeetrit maast ja ilmast juttu, samal ajal proovisin ilma trotsides lõpu poole kõndida. Teekond kulges peamiselt mööda asfaltteed, korraks oli väike põige paralleelselt kulgevale metsateele, millega ristuvad väiksemad teed olid täis suuri eramaa silte ja selgitusi, et ainult omaniku loal võib sealt edasi minna. 6 kilomeetrit enne lõppu pööras tee paremale, külavaheteele ning üsna peagi jõudis Sarve külla. No milline imeline küla see küll olla võib... ilusa ilmaga. Tee läks paralleelselt merega ning majad olid mõnusalt mere kaldal. Isegi tormiga võideldes tundus see täitsa tore koht. Kujutasin ette, kui teistsugune ja mõnus võib siin veel suvel olla. Hetkel oli see aga kõige halvem koht, kus sellise tormiga olla. Mul oli esimest korda kogu matka jooksul reaalselt külm, tuul ja vihm puhusid tugevalt näkku, tegelesin käte külmumise vältimisega, hoides neid selja taga, selja ja koti vahel ning mõtlesin, et kuidas on võimalik, et need kilomeetrid niiiiiii aeglaselt lähevad. Kui nägin, et vaid 4 km oli lõpuni jäänud, siis ma mitte ei rõõmustanud, vaid see tundus tõeline igavik. Kui mingil hetkel sõbranna mulle ütles, et kujuta ette, juba 45 minuti pärast oled lõpus, siis ma ainult ohkasin - 45 minutit sellistes tingimustes tundus ikka ääretult pikk aeg. Umbes kaks kilomeetrit enne lõppu tekkis mu ümber väike metsatukk, mis korraks tuult maha tõmbas ning ma sain käsi natuke hingeõhuga soojendada. Kaks kilomeetrit. Kaks. Kõndisin. Viimane kilomeeter kulges põhimõtteliselt otse mööda asfaltteed. Ma olin äärmiselt motiveeritud, et lõppu jõuda. Olen üsna kindel, et tegin sel kilomeetril oma matkakilomeetrite kiirusrekordi.

Nagu arvata oligi, siis ega seal matkatee lõpus mind midagi ilusat ei oodanud. Ei tea, kas orkester ja lilleneiud jäid praamist maha või hirmutas neid tormine ilm? Otsisin üles tähise, kus Sarveni oli 0 km (või siis pigem oli seal Sarve taga tühjus), tegin sellega öise uduse pildi ning kuna oli malbelt külm, siis panin ajama matka tõelise lõppsihi poole – tagasi Heltermaale. Kõndisin oma 3 lisakilomeetrit ära ning Heltermaa sadamasse jõudmine oli täiesti eepiline „nagu filmis“ hetk. Ma olin üsna ligunenud ja veidi külmunud, üle elanud keskmisest tugevama tormi, püksid porist räsitud ja juuksed lendlemas. Niimoodi ma sealt pilkasest pimedusest välja ilmudes oma pealambi valgel sadama poole liikusin. Vaiksel sammul, sest tahtsin seda lõppu nautida. Enam ei olnud mul mitte kuhugi kiiret. Teadsin, et kohe saan sooja ning enam pimedas kõndima ei pea. Sadamas oli selline sügisene vihmajärgne õhtu, laternad asfaldilt peegelduvaid veelompe valgustamas. Vimased autod veeresid veel praamile, mis seejärel vaikselt liueldest sadamast lahkus. Sadama töötajad pakkisid vilunud rahulike liigutustega asju kokku. Kõik teadsid täpselt, mida teha - see oli nende igaõhtune rutiin. Tablool terendas kiri: „Järgmine väljumine homme kell 6.30." Jah. Nii oligi planeeritud, et sõidan koju järgmisel päeval, kuid see tunne, kui näed, et isegi kui tahaks plaane muuta, siis seda ei saa kohe mitte kuidagi, oli päris huvitav. Siin ma siis endiselt olin - Hiiumaal. Homme saab koju. Vaatasin praamile järgi, nautisin vaikset sügisõhtut ning mõtlesin sellele, kui erinevate tunnetega ma siia samasse sadamasse 9 päeva tagasi jõudsin. Siis oli natuke selline pea laiali otsas ja põnevil tunne, Hiiumaal olin nagu varem käinud küll, aga natukene.

Seekord oli aga muljeid palju. Tean, mida tähendab mitu päeva järjest mitte ühtegi inimest kohata. Mida tähendab vaikus ja eraldatus. Tahan tagasi minna Tahkunale, kuna aega jäi seal kuidagi väheks. Tean, et tahan mõnda matkatee lõiku kindlasti veel mõnusalt läbi jalutada. Tean, kuidas tähistavad sünnipäeva kalamehed ning mis maitsega on 5. matkapäeva õhtul söödud krevetid. Ma tean, et Kõpus püütakse lesta ning Kassari inimesed pööritavad selle peale silmi ning räägivad haugist. Ma tean, et Hiiumaal on absoluutselt palju imelisi metsa-, ranna-, mere- ja rabateid. Ning et ühel pool Kõpu poolsaart on surfi- ja teisel pool kalameeste paradiis. Ma tean, mida tähendavad Hiiumaa mäed ja suusarajad. Olen näinud, kuidas Kärdla elanikud muiates ütlevad, et elavad "linnas" ning kuulnud, kuidas Kõput väga kaugeks nurgaks peetakse. Tean, millist huumorit teevad hiidlased omavahel. Olen näinud ühe päeva jooksul enim metsloomi oma elus. Tean, mis tunne on üksi vaikses Kapasto metsaonnis ööbida. Tean, mis tunne on endalegi üllatuseks rappa jõuda ja päikeseloojangus laukast joogivett ammutada. Tean inimeste lugusid, kes on Tallinnast Hiiumaale kolinud. Tean, kes peab Hiiumaa kohta niiöelda poliitblogi, ning et kogu saare peale on ainult üks kiirabibrigaad, mille kohalejõudmine võib võtta aega ka 45 minutit. Tean, et hooajavälisel ajal leiab Hiiumaalt tõesti seda vaikust, ruumi ja rahu. Tean täpselt, mis tunne on jõuda sadamasse, näha, et viimane praam just lahkus ning mõista, et üle mere koju ikka ei kõnni. Ja oodata homset. Hiiumaa ei ole minu jaoks enam pood Kärdlas, lambapraad Lesta ja Lamba kohvikus ning Kõpu telkimiskohad. Hiiumaa muutus selle 9 päevaga minu jaoks palju mitmekülgsemaks – kohaks, kuhu kindlasti tahaks veel tagasi tulla, võtta aeg maha ja avastada. Sest hästi natuke on see nüüd nagu minu Hiiumaa ka.

KOKKUVÕTTEKS

Kui minu matk oli mingis mõttes ka proovilepanek, mis tunne on üksi pikk jalgsimatk läbida, siis võib öelda, et matka jooksul ei tundunud see üksi matkamise element just liiga palju mu teekonda mõjutavat. Võiks öelda, et ma ei tundnud end üksi ning ei tundnud end üksikuna. Kindlasti aitasid sellele kaasa ka sõbrad, kellega matka jagasin ning kellele vahepeal ka helistasin. Võib-olla aitas sellele ka kaasa fakt, et olen tegelikult harjunud päris palju üksi reisima ning ka matkateedel grupiga matkates liiguvad inimesed tihti päeva jooksul oma tempos ning saavad mingitel hetkedel kokku. Pikamaa matkajate seas levib ütlus, et võid küll matkata kellegagi koos, aga oma kilomeetrid pead ikka ise ära käima - mitte keegi ei saa sinu eest rada ära kõndida. 

Mingitel hetkedel, kui maastik oli raske ning kilomeetrid kuidagi väga aeglaselt tulid, siis tundsin natuke puudust kaasmatkajatest, kes ka arvaks, et see lõik raske on. Muidu hakkasin endas natuke kahtlema, et kuidas siis ikka nii vähe kõndida jõuan. Samas aitasid mu enesekahtlustes selgust tuua mitmed päevad, mil ilma probleemideta üle 30 kilomeeri kõndisin. Samuti aitasid ka natuke kaasa RMK teadetetahvlid, mis informeerisid, et mõned lõigud ongi füüsiliselt raskemad. Tore teada, et keegi veel nii arvas. Lisaks olid mu päevad tegevust täis. Hiiumaa matkateel peab suurema osa ajast jälgima matkatee tähiseid ning proovima ka kaarti võimalikult tihti ette lugeda, et teekonna läbimine võimalikult sujuvalt läheks. Matkatee oli piisavalt huvitav, et mu pea oli valdavalt täis matkateega seotud mõtteid ning sügavaks eneseanalüüsiks nende päevade jooskul aega ei jäänud. Samas, eks vaimselt ikka puhkas ning pea sai selgemaks küll.

Üldiselt võiks öelda, et matk läks üsna lihtsalt. Kordagi allaandmise tunnet küll ei olnud ning ma ei küsinud endalt kordagi, et miks ma siin olen ja seda matka teen. Minu ainsad probleemid rajal olid esimestel päevadel kergelt paiste läinud parem säär, mis ei olnud üllatus, kuna see jalg oli kevadel haige olnud ning tugev ravi oli peal ja olen pannud tähele, et iga uus sportlik tegevus tuleb talle alguses šokina. Jälgisin jalga, määrisin geeli ning tegin kindlaks, et olukord hullemaks ei läheks. Osaliselt jala pärast otsustasin ka varustuse hulka vähendada. Pärast 5. matkapäeva hakkas aga paistetus alla minema ning valu vähenes (õnneks see polnud kunagi liiga häiriv). Teiseks suuremaks probleemiks oli ikkagi liiga raske kott, mis rasketel maastikel tempot korralikult alla tõmbas. Proovige ise 15 kg kotiga järsust metsalõigust laskuda või kraave ületada. Küsimus on ka, et kuidas see kott üldse nii raskeks muutus, kuid kahjuks iga asi kaalub midagi, isegi kui üritad olla minimalistlik. Kodus kaalus mu kott 12 kg ning sellele lisaks vesi ja toit. Pärast 5. päeva varustuse vähendamist muutus elu ikka palju lihtsamaks. Koti raskus mind enam tagasi ei hoidnud. Viimane ja võib-olla kõige häirivam probleem kuni matka lõpuni oli ikkagi vähene toit. Kuna toit kaalub ikka päris palju, siis üritasin minimaalse kogusega läbi ajada. 7-päevase poeta lõigu viimastel päevadel tekkiski niimoodi aina oma kartuliputru ja batoone süües energiapuudus ja väike nälg. Oluliselt lihtsam oleks olnud, kui oleks saanud kuskil poolepeal toiduvarusid uuesti täiendada. Samas ma seda valikut ei kahetse - kerge kott oli minu jaoks  prioriteet.

Kui rajast rääkida, siis jah, see rada on jalgsimatka rada. Rattaga võib ikka Hiiumaale minna, aga siis juba mitte sellele rajale. Lisaks sellele ei ole see mitte lihtsalt jalgsimatka rada, vaid kindlasti parim matkatee Eestis jalgsimatkajatele. Rada on äärmiselt põhjalikult läbi mõeldud just nii, et jalgsimatkajal oleks põnev ja mõnus. On näha, et rada tehes on mõeldud igal sammul, kuidas Hiiumaa loodusest selle raja puhul just jalgsimatkajale maksimum välja võtta. See rada üllatas mind nii palju kordi, et lõpuks polnud ma isegi enam mitte üllatunud. Mäletan hästi, kui matka lõpus jõudsin viimase 5 kilomeetri jooksul veel täiesti imelisse Sarve külasse, ahmisin (tormiga võideldes) sisse vaateid, hoides samal ajal käsi koti ja selja vahel soojas ning mõtlesin, et ikka täiesti uskumatu, RMK Hiiumaa paneb ikka lõpuni sellise tasemega välja. Suur tänu Hiiumaa RMK meeskonnale, kes nii põhjaliku planeerimise on ette võtnud ning kokku pannud raja, mida on huvitav ja väljakutsuv kõndida.

Kui rada mind järjekordselt mõnest mõnusast metsatukast läbi viis, vaatamisväärsuste juurde tõi või hoopis imeilusat jõesängi järgis, siis imetlesin korduvalt just seda, et kuidas on suudetud nii palju ilusaid kohti ära tähistada ja ühendada ja tõesti luua „tailor made“ matkatee. Seda, kui palju värvi RMK-l selle raja tähistamiseks kokku kulus ning kaua seda tehti, tahaks aga küll teada. Seekord kehtib tõesti ütlus – kaua tehtud, kaunikene. Aitäh RMK!

Praktilised soovitused:

POED

Poode on rajal tõesti ainult 2. Esimene poodidega koht on Kärdla, kust siis peaks pikaks poetuks etapiks kõik ära ostma. Teine poekoht on Kassari, kus pood jääb täpselt rajale, kuid olge tähelepanelikud selle lahtiolekuaegade suhtes. Mina enne poe sulgemist Kassarisse ei jõudnud, kuid palusin oma majutuse perenaiselt endale toitu valmis osta ning maksin talle sularahas kohale jõudes. Matkatee ei lähe Käinast läbi (kus on palju poode, söögigkohti jne), vaid möödub Käinast 3 km kauguselt, seega ei tasu Käinasse poepeatust planeerida.

Ristna külastuskeskuse kõrval on petliku nimega "Merekaubamaja", mis on kahjuks siiski mereprahi muuseum.

Hiiumaal sõidab ringi ka Selveri rändpood, mille graafikut ja sihtkohti minul tuvastada ei õnnestunud, kuid kindlasti on mõningase uurimistöö tulemusena võimalik see graafik hankida ning see on üks võimalus toiduvarude täiendamiseks.

ELEKTROONIKA 

Võib-olla kui suvel matkata ja kohvikud lahti, saab siin-seal oma elektroonikat laadida, kuid mul tekkis Kärdla ja Kassari vahel 7-päevane lõik, kus laadimisvõimalus puudus. Mu akupank ja telefon pidasid sellest pool aega vastu. Laadimise võiks läbi mõelda. Üks variant oleks näiteks ööbida Ristna RMK keskuse telkimisplatsil ning jätta ööseks nende majja oma asjad laadima. Kuid jällegi – näiteks sügisel on keskus avatud vaid kolmap-reede. Teine variant on lihtsalt akut proovida kokku hoida ning 7 päeva välja venitada. Kolmas variant võtta Kõpu poolsaarel kuskil majutus ning laadida asju ning ka enda patareisid. Süüa korralikult kõht täis, puhata ning äkki isegi puhkepäev võtta. 

KOHVIKUD

Hetkel tulevad meelde järgmised teel nähtud kohvikud. Võin kohe ära öelda, et sügisesel hooajal on ainsad kohvikud kohe raja alguses Heltermaa sadamas, siis Kärdlas ning vist ka Kassaris. Allpool asuv nimekiri pole kindlasti lõplik ning suvel võib ajutisi toredaid kohvikuüllatusi leida siin ja seal.

Heltermaa sadamamaja kohvik – avatud ka sügisel, saab enne teeleasumist veel kõhu täis. Valik üsna suur ja vähemalt pelmeenid olid väga head. Samas majas asub ka 30 EUR ringis majutus. Juhul kui enne matka algust või raja lõpus majutust vaja.

Kärdlas on kohvikuid palju.

Luidja telkimiskoha lähedal on Meite Möte kohvik. Telkimiskohast paarsada meetrit, rajast kuskil 500 meetrit eemal. Sügisel kinni.

Kalanas on täpselt rajal suur kohvik "Kalana äär" , mis on samuti avatud vaid suvel. Lisaks tundus google põhjal, et suvel on seal veel muid kohvikuid, aga otseselt rohkem silte ma matkarajal ei näinud. Kalana ise tundus selline koht, kus suvel käib maksimaalne elu.

Kõpu tuletorni juures on suur ja väga kutsuv kohvik, täpselt matkateel. Avatud vaid suvel.

Kassari poole kõndides (umbes 9 km enne Kassari keskusesse jõudmist) möödub rada "Padriku pood ja kohvik Roog" nimelisest kohast. Sügisel kinni.

Iiu Mekk - kohvik, mis tuleb üsna kohe pärast Orjakul mereäärse matkaraja läbimist ning vaatetorni tagasi maanteele jõudes. Tundus, et oli lahti ka sügisel. Lisaks tundus arvustuste põhjal päris korralik koht. Ma ise ei hakanud minema, kuna mu majutuskoht ja toidupakk olid vaid mõne kilomeetri kaugusel.

Suuremõisas läheb matkarada täpselt mööda kohvikust "Padakonn", mis asub mõisahoones. Tundub, et see oli lahti ka sügisel, kuid lahtioleku ajad olid piiratud ning pühapäeval ja esmaspäeval oli sügisel kohvik kinni (mina möödusin esmaspäeval).

MAJUTUSED

Kõige lihtsam on majutust saada Kärdlas ja Kassaris, ka sügishooajal. Kõige raskem on matkateele jäävat majutust leida Hiiumaa keskosas ning ka Tahkuna pool oli vähe võimalusi.

Rajale jäävad majutused järgmistes kohtades: 

Kuni Kärdlani - on päris palju erinevaid puhkemajasid, mis kas rajale või rajast veidi eemale jäävad

Kärdla - suur valik majutust erinevas hinnaklassis

Tahkuna - Tahkunas on läänekaldal paar puhkemaja, mis üsna raja lähedale jäävad, pigem kallimas hinnaklassis

Kalana - Kalana puhkeküla, avatud ka sügishooajal, lisaks Kalana kapteni rannamaja ning Vanaõue puhkemaja

Kassari - majutuse valik Kassaris on lai, kuid parim majutus matkajale on ikkagi matkarajal, võimalikult soodne ning poele lähedal - selleks on  Keldrimäe külalistemaja. Rajale ja poe lähedale jäävad samuti Kassari Puhkekeskus ning otse poe majas asub "Kassari apartment". 

MUUD SOOVITUSED 

Kõigepealt. Minge, matkake ja nautige! Tehke sellest oma matk. Kõndige kasvõi üks päev ja 5 km või kui soovite, proovige kogu rada järjest läbi joosta. Ööbige Hiiumaa suurepärastes majutustes või tehke täielikku "survival mode" ja jätke isegi magamiskott koju (isiklikult ei soovita). Ei ole õiget ega vale moodust, kuidas Hiiumaa matkateed läbida ning õiget ega vale pikkust, mida läbida. Võib-olla jõuate Tahkunani ning see hakkab teile niivõrd meeldima, et jäätegi hoopis sinna. Võib-olla võlub teid juba Kärdla ära. Lihtsalt minge ja nautige. 

Printige välja ja võtke kaasa teepikkuste tabel. Mind aitas see jooksvalt matka planeerimises palju. Matkatee kaart võib olla petlik, näiteks Tahkuna etapp tundub lühem, kui see tegelikult on ning mõned teised etapid pikemad kui tegelikult. Teepikkuste tabel annab aga reaalse pildi

Juhul, kui plaanite teha matka hooajavälisel ajal, soovitan endale paki toiduga jne saata näiteks Ristna külastuskeskusesse. On endal parem, mugavam ja toredam. Suvel peaks toiduga paremini olema, kuna mitmed kohvikud on lahti. 

Logistiliselt on Hiiumaa matkateed üsna lihtne planeerida. Tuleb lihtsalt bussiga Heltermaale jõuda - Tallinnast (ja ka Haapsalust) läheb Hiiumaale ja tagasi päevas 2 bussi, üks hommikul 8 paiku ning teine õhtul 5 ajal. Alati saab ööbida Heltermaa sadamahoones. Matka alguspunkt ongi täpselt Heltermaa bussipeatuses ning lõpppunkt on küll 3 km eemal Sarve telkimisala juures, kuid sealt Heltermaale kõndimine on umbes sama loogiline kui Oandu-Ikla matkatee alustamine Oandu rannast, mitte Oandu RMK keskusest.

Mina läbisin raja 9 päevaga, keskmiseks päevaseks teepikkuseks 26 km. Soovitan eriti sellele rajale minna kerge kotiga, sest mitmed päevad on kas füüsiliselt rasked maastiku tõttu või kilometraažilt pikad telkimisplatside puudumise tõttu. 

      Lõpetuseks üks tore video USA pikamaa matkaja poolt. Seal on küll distantsid natuke teised (näiteks on rajad 4000+km ja 5 kuud pikad), kuid üldiselt sobib see päris hästi iseloomustama pikamaamatkamist. Kõige suurema muige tekitas mulle koht, kus öeldi, et "kõnnid olulisest aeglasema tempoga kui plaanitud". 

                                            https://youtu.be/LM_FhQbjgoY